Jõudsin alles eile kuulata Punkpolitsei märtsisaadet, kus naistepäeva puhul räägiti sellisest liikumisest-muusikastiilist nagu rriot grrrl. Ega minagi ei teadnud veel mõned aastad tagasi, et selline asi üldse eksisteerib, sest üheksakümnendail, mil see liikumine alguse sai, oli meil ju popp tibudisko ning muust eriti üks teismeline kuulda ei saanud kui ta just spetsiaalselt ei otsinud. Praeguseks pean rriot grrrlide muusikat üheks oma lemmikuks - midagi hingelähedast on selles muusikas, eriti kui kuulata (ok, pigem lugeda siiski) laulude tekste, mis selle muusika juures ongi ju põhiliseks.
Aga hakkasin mõtlema hoopis endast (my beautiful self...): kas feminism? miks feminism? Feminism on tegelikult üsnagi vastuoluline termin, mille all mõeldakse sageli lausa vastandlikke asju. Kui mõista feminismi kui liikumist, mis sisaldab endas naiste solidaarsust võitlemaks patriarhaalse maailmakorra vastu, siis on mul raske end feministiks pidada. Jah, ma olen igasuguse domineerimise vastu aga solidaarsus kõigi teiste naistega? Noo ei...Minu ja ma kaldun arvama, et ka paljude teiste nö "feministide" eristumine sai alguse pigem mitte vastandumisest meestele vaid vastandumisest nö "beibedele", laiemalt oma soorollile vastavale käitumisele. Olgugi, et ilmselt on see nö tibilik käitumine tingitud patriarhaalsesse maailmapilti sobitumisega.
Mäletan, kuidas kirjutasin kooliajal märkmikusse "Vihkan beibesid!". Ja ma ei olnud kole, paks ja vinniline kade tüdruk, kes ihaldas salaja klassi ilusat poissi.
Üks tüüpiline "meie feminismi" ilmestav situatsioon oli näiteks selline, et läksime sõbrannaga grillipeole - mõlemad dressides ja paks meigikiht peal. Peol siis selgus, et on vaja salat ära hakkida. Poisid vaatasid enesestmõistetavalt meie otsa, mille peale me käratasime, et me tulime siia jooma mitte salatit hakkima! Varsti ilmusid kohale paar lillelistes kleidikestes malbet tütarlast, kelle jaoks polnud probleem kurgid-tomatid peeneks lõikuda. Vaatasime neid vihkava pilguga - krdi beibed sellised! Ok, ilmselt ütlesime-mõtlesime lausa selle l-tähega sõna.
Miks? Tundus lahe? Minu puhul võis muidugi asi olla ka selles, et ma ei olnud kindel, et ma need aedviljad õigesti ja sõrme lõikamata tükkideks saan. Kui hästi mõelda, siis ka mu sõbranna polnud toidutehnoloogias just tegija...Et asi polnud põhimõttes vaid pigem oskustes? Laiemalt võttes - kui ma tunnen, et ei suuda päris hästi vastata ühiskonnas ette kirjutatud soorollile siis pigem distantseerin ennast sellest stiilselt? Olengi selline naine, kes ei oska korralik naine olla (ja peaksin värdjana välja surema nagu netikommentaatorid enamasti leiavad).
Kas pole aga häda ikkagi selles ettekirjutuses, milline sa justkui olema peaksid? Kui seda ei oleks, ei oleks ka feminismi - inimene saaks sildistamata olla selline nagu tal parajasti välja kukub. Ta ei peaks muretsema, et tuntud feministina võib tal olla sobimatu seelikut kanda.
Haha, selle viimasega meenus mulle see, kuidas üks inglise magistrant üritas mulle tõsimeeli selgitada, et ma peaksin otsustama, kas ma tahan seelikut kanda või feminist olla, et mõlemat korraga ikka ei saa. Ma üritasin küll selgitada, et minu jaoks ei tähenda feminism enda piiramist või seda, et tuleks sootu välja näha, aga ega ta palju vist aru ei saanud.
VastaKustuta"Me tulime siia jooma, mitte salatit hakkima" - ma võtaks selle oma deviisiks, kui ma ainult dressid ja paksu meigikorra välja kannaks.
VastaKustutaSedalaadi ootused lausa tekitavad tahtmist radikaaliks hakata. Nii mõnigi kord tundub mõõduka inimese mõistliku jutu asemel (ei vahata ennast üle kere, sest ei viitsi ja valus on ja villid löövad üles ja üldse võiks see olla pigem isilik fashion statement kui poliitiline otsus) lihtsam käratada, et ei vahata (või ei tee muid naiselikke asju) sellepärast, et JAH, MA TAHAN KÕIGIL MEESTEL MUNAD MAHA LÕIGATA. Puhas vale, aga vähemalt pääseb vähema seletamisega, sest küsija loodetavasti põgeneb hirmunult.
VastaKustuta