Blogijad ja pomm

Bianka kirjutas eile oma blogis üsna palju vastukaja leidnud teemal blogimine ja edevus. Mind pani mõtlema see blogide loetavuse teema: eks igale blogijale ilmselt tundub, et tema blogi on tähtis ja paljud inimesed loevad seda aga tegelikult? Kui palju inimesi tõepoolest meid loeb ja kui palju on kaunterite poolt üles leitavates klikkides muid eksirännakuid? Kas pole siiski nii, et blogimine on mingi üsna kitsa ringkonna lõbu ja teised sellest eriti ei huvitu? Minu esimestel blogimisaastatel tundus mulle näiteks, et teised blogijad on mingi oma seltskond, kuhu mina ei kuulu. Teadsin enam-vähem inimesi, kes mind lugesid ja kommenteerisid, need olid kõik mulle ka "päriselust" tuttavad inimesed. Hiljem lisandus ka nö "võõraid" kommentaatoreid ja mingi hetk avastasin, et mõni mulle võõras inimene käib tõepoolest üsna regulaarselt lugemas, mida ma kirjutan. Mõni pani oma blogirulligi. Võib muidugi olla, et ma lihtsalt ei tunne varjunime alt mõnda endale tuttavat isikut ära...Tegelikult tundub mulle praegugi, et blogijate hulgas on mingid nö "oma kambad", kes siis üksteist loevad, lingivad ja kommenteerivad. Ma ei hakka nimesid välja tooma, sest vabalt võib olla tegemist minu eksiarvamusega aga sageli on tunne, et ei julge kellegi blogi kommenteerida, sest ülejäänud lugejad-kommenteerijad paistavad seal olema siseringi tüübid. Kordan, et see võib olla ka minu enda kompleks või luul, et "oh, mis nüüd mina" käsikäes hirmuga võõrasse kohta nina toppides sellest ilma jääda. Samas kritiseeriti ka kunagist (seda vist enam ei toimu?) aasta ajaveebide valimist, et see olevat mingi siseringi värk.
Bianka näiteks mainib ka, et "endised "staarid" on kuhugi kadunud". Ma ei tea, keda ta konkreetselt mõtleb aga olen ka ise märganud, et mingit seltskonda peetakse blogimise algusaegade tegijateks ja siis nüüd on uued tegijad jne. Kas pole nii, et see tegijaks olemine on siiski kuidagi kunstlik, et lihtsalt mingid suuremat suhtlusringkonda omavad inimesed saavad seetõttu ka rohkem tähelepanu? Sest nende "staaride" kõrval on ju alati eksisteerinud ka blogid, kellest need "peavoolublogijad" ehk lihtsalt midagi ei tea, kuid kelle blogid võivad olla palju pikaealisemad ja ehk ka põnevamad?
Mõned ajad tagasi ringles blogides üks tore test, mille abil sai kindlaks teha Aspergeri sündroomi - kas pole selle testi populaarsus näitajaks selle kohta, et blogijad peavad end kuidagi tavainimestest erinevaks? Testi tulemuseks sai enamik küll süüdistuse normaalsuses...Stereotüübina võib tõesti kujutada blogijat ette kui arvutis elavat inimest, kes tavaelus suur suhtleja ei ole. Samas päriseluga kohtumata on ilmselt raske ka köitvat jutumaterjali leida. Tegin ka testi ja osutusin normaalseks. Minu puhul on teemaks pigem see, et inimestega suhtlemine on mul olnud pärsitud igasugu elu keerdkäikude tõttu (katsu sa normaalselt suhelda sõpradega, kes elavad kusagil kaugel või on suurema osa ajast hõivatud), suhtlemine iseenesest mulle meeldib. Pigem just seepärast ma blogi peangi. Muidu kurnaksin lähedased oma lobaga lootusetult ära. Lapsena pidasin päevikut ja pubekaeas rääkisin plakatitega seinal :) Selle viimase pärast ähvardati mind mitu korda ka suletud asutusse viia aga nagu ma hiljem aru olen saanud, ei pruugi endaga rääkimine sugugi hulluse tunnusmärk olla. Muidugi, mida rohkem mind seetõttu häbimärgistati, seda hullumana ma end tundsin. (Imelik tegelikult, et teatud ohutud tegevused on omistatud just eeskätt hulludele. Samamoodi saaks inimesele kergelt sisendada ka mõne muu käitumisjoone hullusele viitavust ja inimene hakkaks seda üsna lihtsalt uskuma.) Ahjaa, muusikat kuulates ei suuda ma rahulikult istuda vaid hakkan ennast selle taktis õõtsutama - ainult hullud teevad nii - nagu mulle öeldi. Saite nüüd - isegi lihtsat Aspergerit pole mul!
Eks ilmselt leiaks ka inimese, kes arvab, et oma mõtete avalik avaldamine on hulluse tunnus.

Aga pommist ka veel. Ärkasin öösel pool üks siniste vilkurite peale üles. Kõrvalmaja ees oli jälle hunnik päästeameti- ja politseiautosid. Öösel tulevad kohe sellised toredad mõtted pähe, et kui kõrvalmaja plahvatab, kas siis meie klaasid langevad ka sisse ja kui langevad kas ainult rõdu omad või ulatub lööklaine ka tubadesse? Olime lapsega kahekesi, L. oli Ultima Thule kontserdile läinud. See sini-valge plinkimine ajas hulluks, mõtlesin, et lähen vetsu peitu aga vastutustundetu tundus akna all magavat last nii üksi tuppa jätta kui ka üles äratada ja vetsu kaasa vedada. Õnneks tuli poole tunni pärast L. koju ja päästeametki sõitis minema, nende kannul ka kiirabiauto. Oli siis tegemist mingi ebastabiilse isikuga, kes pommiga ähvardas või sai keegi tõesti viga? Meedia vaikib siiani. Laps ärkas muidugi ka üles ja nõudis, et tema tahab "viu-viu vaadata". Ilmselgelt olen ma kõige arem meie perekonnas.