neljapäev, detsember 05, 2013

Miks ma ei pea beebiblogi?

Aktuaalsel teemal edasi mõeldes. Minu mõttetu blogi on eksisteerinud iidamast-aadamast aga üldiselt sellel mingit kindlat teemat ei ole olnud - noh et muusika- või filmi- või titeblogi. Muusikat ja filmi on siin isegi olnud, tittesid on ka veidi sisse visanud aga vaid üldisel tasandil mitte konkreetselt minu titte (va vist ainult see minu enneaegse lapse lugu, mille blogisse panemist ma tegelikult päris kaua kaalusin). Issake! Mul on ju kaks korda olnud suurepärane võimalus beebiblogida ja ma ei ole seda teinud! Tegelikkuses on minu laste sünniaastad olnud ühed kõige kehvemad blogimisaastad. Kui ma varem kirjutasin lausa enda nime alt (kusjuures Google lingib mu nime otsides ikka siia blogisse kuigi nimi on siit ammu läinud), siis pärast lapse sündi enam mitte. Ei olegi konkreetset põhjust, miks. Eraelust rääkides on mul siin üldse vaid pseudonüümid kasutusel olnud kuigi ma ei ole tegelikult paranoiline ja leian nagu Daki kunagi arvas, et mida avameelsem sa oled, seda kergem on sul ennast kaitsta, sest kui sa juba kõik endast maailma ette laotanud oled, siis pole ka kellelgi teisel midagi kuskilt välja tirida (minu interpretatsioon see siis, mitte Daki). Samas ma tean, et ka minu lähedased reageeriks sellele enam-vähem nii nagu Malluka ema (see oli vist parooliga postitus, nii et ma täpsemalt ei seleta). Suurem osa vanemast generatsioonist suhtub Internetti ikka veel ettevaatlikult ning leiab, et seal sõnavõtmine on peamiselt hullude pärusmaa. Teiste eraeluliste blogidega on nii ja naa, sõltub vist ikka sellest, kuidas kirjutatakse, mitte millest kirjutatakse. Ilmselt ma beebiblogisid ei loeks, kui mul endal beebit ei oleks aga samas ei loe ma praegu ka kõiki beebiblogisid. Mulle tegelikult tundub, et rasedablogid on põnevamad kui beebiblogid (huvitav on lugeda teiste üüratutest kannatustest kuna ma ise neist pääsesin...) - see ootus on põnev aga kui titt käes, siis üldiselt läheb igavaks. Ise ma ei oska üldse beebiblogida (milline imeline sõnavärd tegelikult) - esimese lapsega üritasin tema titeiga paberile jäädvustada ja kokku tuli nii paar esimest kuud kaootilisi ning nappe sissekandeid pluss mõni aeg peale seda lakooniliselt: "tõusis esimest korda püsti", "hakkas käima", "ütles aitäh". Niipalju siis sellest. Isiklikult sobiks mulle vist Roosa Sidruni lähenemine, kes kirjutab titendusest üldiselt erinevatest ideedest lähtuvalt ja räägib vähe oma lapsest konkreetselt. Kuigi need teemad käivad läbi kõigist naistefoorumitest ja on üldiselt läbinämmutatud ja- kakeldud. Aga kui sul on laps, siis paratamatult tekib mingi haiglane vajadus vahele trügida ja öelda, et "aga meil on nii!". Blogide kiituseks võib öelda, et nende kvaliteet on siiski hulga parem kui suvaliste inimeste poolt gruppides jagatavad beebilood. Ma kuulun enneaegsete gruppi ja vahel tekib küll tunne, et tahaks röökida aga noh need on ju palju läbielanud emad kelle õigekirja ja stiili üle ei ole tõesti kena kobiseda. Üks sealsetest pärlitest on näiteks sõna "rönken" - öelge veel, et eesti keelt kirjutatakse vastavalt hääldusele  - ongi ju rönken, mitte mingi röntgen tegelikult.
Tavaelus olen ma muide suht ülemäära avameelne inimene ja mulle ka meeldivad seesugused inimesed. Eks ole ka avameelsetel blogidel rohkem lugejaid. Samas kõik need lugejad ei ole sugugi heasoovlikud ning ilmselt on just seal see põhjus, miks ma ei ole siin isiklikuks läinud. Kui keegi minu lähikondlasi näpuotsagagi puutub või arvustab, siis minu vihal juba piire ei ole. Mina ei suuda Malluka kombel koledaid kommentaare ette lugeda vaid i'm gonna find you and i'm gonna kill you!

7 kommentaari:

  1. Roosasidrun minu arust ei blogi, vaid trollib. Süstemaatiliselt. Võtab aga uue teema, mille kohta ON TEADA, et ühist / ühest arvamust ei ole olemas, ja laseb inimestel enda blogisabas kakelda. Mingi titemaailma inna-irjo.

    Mina olen oma lastest blognud üle kaheksa aasta - http://iiida.blogspot.com/ algas oktoobris 2005. Mulle endale meeldib, sest ilma selleta kaoks paljud huvitavad pisiasjad meelest. Päris tittedest ei olegi huvitav kirjutada, aga kui lapsed ise tegutsema hakkavad, siis küll.

    Samas kirjutab mõni ka väga väikestest väga hästi.

    VastaKustuta
  2. Ma vist pole juhtunud seda kaklemist ise nägema ja üldiselt ma ei kipu ka kommenteerima kui minu arvamus enamuse omast erineb.
    Blogijad ongi üldjoontes viisakad, blogilugejaid on igasugu hirmsaid, just nende poppide blogide puhul.

    VastaKustuta
  3. Selle saab ära keelata, et blogi google otsingutes üldse leitav on. Kui vaja.
    Röntgen on mu meelest küll raudselt t-tähega keskel, hääldub nagu _röntken_.
    Tehniliselt võttes ei ole beebiblogi kauem võimalik pidada, kui umbes 2-3 a lapse kohta. Kui kõik need suureks kasvanud, mis siis edasi saab?

    VastaKustuta
  4. No RS ise defineerib oma blogi eesmärgi väga selgelt ära:
    "Ma kirjutan, sest titemammanduses ja -majanduses on liiga palju asju, mis riivavad mu silma. [...] Vahel lihtsalt on vastupandamatu tahtmine öelda välja, kui nõme mõni asi või tegu või inimene tundub. Ja siis tulebki öelda."

    Ja küsib "miks teil on just SEE käru", "miks te panete oma lastele imelikke nimesid", "beebišampoonid on nõmedad või mis".

    Ma algul arvasin, et see on mingi titeajakirja arvamuste-püüdmise blogi, aga vist ikka ei ole.

    VastaKustuta
  5. Mulle on jäänud mulje, et "trollimine" ei tähenda mitte niivõrd õrritamist iseenesest kuivõrd õrritamise eesmärgil selliste seisukohtade esitamist, mida esitaja ise tegelikult ei jaga. Aga mis mina ka tean.
    Tõelevastavate tekstide kirjutaminegi võib asjaolude kokkulangemisel ärritada ju ka ilma trollimistaotluseta.

    VastaKustuta
  6. Eks blogimisega on nagu muugagi, et kirjutama sunnib pigem negatiivne kui positiivne ja lugema samuti.

    VastaKustuta
  7. Oi, tere! :)
    Kuidas ma selle postituse alles nüüd avastasin?

    Igatahes - ma arvan, et siinse blogipostitaja definitsioon on siiski kõige paremini kinni püüdnud selle, millepärast ma blogin.
    Mul ongi palju asju, mida tahaksin arutada üldisemalt. Asju, mis kurjaks teevad, kurvaks ja asju, mis naeratama panevad. Ühelt poolt, et ise neid arvamusi kunagi isiklikult ära kasutada, teisalt, et ehk mõnede teiste inimeste silmi rohkem avada.
    Kindlasti ei ole mu eesmärk olnud kunagi "trollida" :) Veelgi vähem kuhugi ajakirja arvamuste saamiseks.

    Muidugi on titenduses meeletult palju kirgikütvaid teemasid, sellest tulebki rääkida ja tulebki oma arvamust avaldada! Ja vajadusel vaielda. Vaidlused on vahel jumala ägedad, ausõna!

    Titeblogid kui sellised on väga keerulised - see paneb teatud kohustuse koguaeg aru anda, mis Su titt parasjagu teeb ja oskab. Mina niimoodi sunni peale jällegi kirjutada ei oska, seetõttu olengi natuke laialivalguvama eesmärgi oma blogile pannud.
    Pealegi - kui titt saab kahe-kolmeseks - mis siis edasi saab?

    Igatahes on vahva teada, et inimesed vahel mõtlevad, misasi see RoosaSidruni blogi õieti on... :)

    VastaKustuta