reede, mai 30, 2014

Filosoofiamagister cum laude

Nii, lõpuks ometi saan ma selle kaua tagasihoitud enesekiitustiraadi siia üles panna...
Ei tahtnud varem laskmata karu nahka parkima hakata, kuigi ega ma teistsuguseks tulemuseks kindlasti valmis ei olnud. Kui kümme aastat tagasi sai bakatöö A peale tehtud, siis miks peaks nüüd kehvemini minema. Tollane bakaaste on tegelikult võrdsustatud praeguse magistriga, nii et sisuliselt tuli mul teha teine bakatöö, kuna kümne aasta tagune jäi vaid kümmekond lehekülge praegusest magistritööst lühemaks. Tänapäeval nimelt saab baka kätte ka peale 20 lehekülje kirja panemist. Toona oli meil ka sajalehelisi bakatöid...Mitte, et maht kvaliteeti näitaks, aga mina näiteks ei kujuta ette, mis uurimus mahuks 20le lehele. Bakaastmes oli meil tihti erinevate ainete kodutööde mahuks 20 lehekülge. Tänapäeval vist lastakse bakaastmes veel referaategi teha. Ehk siis jah, minu kindel hinnang on, et kõrgharidus on kohe kindlasti devalveerunud (puhtalt mu enda kogemuse põhjal, kõikjal ei pruugi see nii olla).
Samas kui ma naersin, et sain oma magistritöö pmst kahe kuuga valmis, siis pööritas mu isa silmi, et tema tegi omal ajal diplomitöö ikka kahe päevaga...Bakatöö ma tegin ka nii kahe nädalaga, mäletan. Kusjuures magistritöö puhul läks ka kõige suurem aur uuritavatelt vastuste saamisele. Just selle, teistest sõltumise tõttu, ei tahtnudki ma algselt uurimust teha, vaid kirjutada teoreetiline töö - bakaastmes ma seda tegin ja õnnestus väga hästi, kuigi õppejõud hoiatasid, et pidavat raskem olema kui uurimustöö kirjutamine. Esimene katse magistritööd kirjutada oligi tegelikult üle aasta tagasi, kui plaanisin seda teha teatud EL-i dokumentatsiooni põhjal. Kes kunagi EL-i dokumentatsiooniga kokku on puutunud, saab ilmselt aru, miks see ei õnnestunud (tegelikult sain ma vahepeal ootamatult lapse ka, nii et see ka omakorda keeras plaanid pea peale) - lihtsalt, uni tuli peale...
Igatahes jõudsin ma lõpuks ainuõigele äratundmisele, et töö tuleb teha asjast, mida ma tunnen ja armastan (mis mu meelest ongi hea töö põhitrump) ning ainsaks probleemiks oli juhendaja leidmine, kuna esmapilgul ei tulnud mulle kedagi ette. 5. jaanuaril käesoleval aastal lõi üks nimi järsku pähe ja nii see alguse saigi. Akadeemilises maailmas on 4 kuud enne töö esitamise tähtaega muidugi kõva hilinemine, kuna reeglite järgi tuleb lõpetamiskevadele eelneval sügisel juba töö plaan ja juhendaja ära kinnitada. Õnneks reeglitest keegi eriti ei hooli. Lõpuks saidki ainsana A-d kaks tööd, mida alustati kõige hiljem.
Kuna juhendaja iseloomustas mu tööd sõnadega "hiilgav" ja muu selline, siis ime ka, et ma puhevile ei läinud. Suurim rõõm saabus aga nii üleeile kui saime kätte retsensioonid ja selgus, et minu tööd oli hinnanud üks kõige põhjalikum retsenseerija üldse (hea, et ma seda ette ei teadnud), kes eelmisel aastal cum laude lõpetanule töö hindeks suisa C-d soovitas. Mulle soovitas A-d. Ehk siis oli mul kõige parem stardipaik, aga samas hiilgav võimalus kõik ära puterdada.
Kaitsmine oli korraldatud nii, et eeldatav parim töö viimasena, ehk siis sain seal ka veel praadida, aga õnneks ei läinud lavale saades pilt tasku ja suu lukku. Kaitsmise põhinipiks oli mul kõik peast rääkida ja mitte pabereid vaadata, sest nii kui ma paberit vaatasin, kadus jutulõng käest ära ja ühtki sõna enam meelde ei tulnud. Komisjoni ees oli muide palju mugavam rääkida kui kodus aknast välja vahtides. Õhtuni väldanud medikamentidele allumatu peavalu sain see-eest ikkagi.
Mida ma nüüd oma eluga edasi teen? Doktorisse on mõtet minna siis, kui sul on midagi olulist öelda mingil alal, mida sa lõpuni valdad. Ma olen pigem Onegin - ehk siis tahaks kõigest midagi teada. Eriti tahaks tundma õppida universumi ja elu saladusi. Kus seda antakse, ei tea?

2 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Nii tubli! Palju-palju õnne!

Eliisabet ütles ...

Uhke värk!