teisipäev, mai 13, 2014

Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid ja Õhtumaa viimased tunnid

Enne enda arvamuse kirja panemist lugesin läbi ka muud Internetis olevad arvustused ja tuleb nentida, et jään kõigiga ses osas vastuollu, et mulle meeldis "Kui tuvid kadusid" rohkem kui "Puhastus". "Puhastus" meeldis mulle küll ka väga, aga kahjuks on selle lugemisest päris palju aega möödas, nii et ma enam täpselt ei mäleta, mis emotsiooni see minus just tekitas. Tagantjärele domineerib siiski seks ja vägivald, mida ma iseenesest pean negatiivseks - mis see sisu täpselt oli, seda enam ei mäleta (hullumaja, mul on pea kõigi asjadega nii, et mäletan vaid emotsiooni, aga mitte süžeed või tegelasi, teistel seda probleemi ei paista olevat. Ise olen selle enda hea lühimälu halbade kõrvalmõjude alla liigitanud).
Teiseks asjaks, millega ma mitme arvustuse puhul ühel nõul ei olnud, oli nende arvamus sellest, et teose karakterid olevat liiga konstrueeritud ja ebareaalsed. Minu meelest ei saa iialgi väita, et "sellist inimest ei saa olemas olla!", see viitab vaid inimese kalduvusele hinnata kõiki teisi enda parameetrite järgi. Minu arvates on raske anda mingit ühtset inimliiki iseloomustavat määratlust. Osa inimesi on nõus end kõrgemate aadete nimel ohverdama, teine osa hindab asju kõrgemalt kui inimesi, kolmandat osa ahvatleb võim rohkem kui kuld või puhas armastus. Mulle just meeldiski selle raamatu puhul erinevate inimtüüpide väljatoomine. Sellest ma ka ei saanud aru, et mismoodi oli paljude meelest Edgar jätis ja jube inimene - ta ei olnud tegelikult ju oma loomult teiste kannatusi nautiv sadist. Ta lausa tunnistas, et "mõnikord ta lausa vihkab oma naist" - ehk siis enamuse ajast ta mingeid tugevaid tundeid ei tundnud. Ka Klooga õudused eelistas ta unustada ja pidas nende esilekerkimist luupainajaks, mitte aga erutavaks mälestuseks. Edgar oli lihtsalt pragmaatiline inimene, paraku empaatiavõimeta ja oma nahka armastav. Mu meelest on lausa silmakirjalik näha temas jätist - ma usun, et pea igaüks leiaks enda ümber ringi vaadates (või enda sisse vaadates) mõne seesuguse. Samamoodi võib olemas olla Rolandi-suguseid aatemehi. Tänapäeval küll ilmselt üha vähem ja üha enam nende hulgas, kes eelistavad oma tajud tuimaks juua või süstida. Pikemas plaanis "võidavadki" Edgari-sugused. Eks see üks Pyrrhose võit ole, sest isegi kui ma kogu raamatu ootasin, et lõpus õiglus võidule pääseb ja pahad oma palga saavad, siis isegi ilma selleta oli selge, et tegelikult ei võitnud mitte keegi. Samas kas saab keegi oma elu lõpus üldse öelda, et "jah, ära tegin!" Ilmselt on kõigil kappides mingid luukered, mis neil puhast võitu nautida ei lase. Sellistel aegadel elanud inimeste elu oligi suures osas läbikukkumine, argipäevadeta elu üksikute, juba ette teada varastatud rahuminutitega. Ses osas on meie põlvkonnal vedanud. Isegi niipalju, et me eeldamegi elult vaid rõõmu. Praeguse Ukraina-olukorra valguses on kõik, kellelt olen küsinud, plaaninud võimaliku okupatsiooni tingimustes Eestist jalga lasta. Olen kuulnud ka arvamust, et sõda olekski vaja - see paneks inimeste prioriteedid paika, kaoksid ära mõttetud pseudomured  - asjadekultus jne. Iroonilisel kombel nimetatakse Tuvide-raamatus üheks põhjuseks, miks küüditamisele vastu ei hakatud, just nimelt hirmu oma asjade kaotamise ees, ka põgenikelaevale sooviti sageli kaasa võtta mitte omakseid vaid sigu, keda hiljem rahaks teha. Inimeste loomuses on teha kõik, et nende harjumuspärane argipäev kasvõi mingil kujul säiliks - mis isamaa, mis vabadus, "ehitame Siberis üles Eesti riigi".
Kuna mul raamatute sisu peale mälu ei ole, siis armastangi rohkem neid raamatuid, mis millelegi edasi mõtlema panevad (kriminaalromaane me seetõttu üldiselt ei loe). Tuvide-raamat pani mind rohkem mõtlema kui "Puhastus". Mis on tegelikult oluline? Üldises plaanis ju elu edasi kestmine. Lihtsalt elu iseenesest, mitte selle kvaliteet, ausus iseenda vastu või aated. Kuna paljud lugejad-arvustajad imestasid homoteema sissetoomise üle, siis tekkis mul mõte, et ehk läbi selle - Edgar järglasi ei saanud - jäigi ta kõigest hoolimata ikkagi kaotajaks. Roland ja Juudit said tütre, seda enam, et "korraliku tüdruku", keda ei huvitanud poliitika, vaid armastus ja pesapunumine - ilmselt läks nende sugu edasi, evolutsiooniliselt jäid nemad peale. Kas olukorras, kus kõik muu taandub ihaldatava argielu ees, polegi see mitte kõige olulisem?
Järgmiseks ootan muide Richard Dawkinsi "Iseka geeni" lugemist, mis peaks teemaga haakuma ses osas, et meie oma tühiste eludega, mida me nii kangesti ületähtsustada püüame, oleme siiski vaid vahendid suuremas mängus - evolutsioonis, kus võidavad vaid need, kelle geenid edasi kanduvad.
P.S. Ma ei taha absoluutselt kritiseerida inimesi, kes on otsustanud järglasi mitte saada. Ma mõtlen laiemas plaanis - keskmiselt alla ühe lapsega peres eurooplased vs moslemipered - ühed, kes keskenduvad võimalikult õnnelikule argielule indiviidi kohta vs teised, kes toovad mugavused ohvriks geenide edasikestmisele. Kvaliteet vs kvantiteet. Äkki me oleme esimest teisele eelistades valel teel? Tagasi pöörduda ei suudaks me ilmselt kunagi. Isegi kui ma tean, et käes on Õhtumaa viimased tunnid, olen ma ikkagi õnnelik, et olen just siia sündinud.

7 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Mul on elus ainult mõni üksik raamat, mida ma pole suutnud lõpuni lugeda. 1) Madame Bovary 2) Tõde ja õigus II osa 3) Kui tuvid kadusid. Võib-olla on veel mõni, mis hetkel ei meenu.
Ei tea, mis selles raamatus oli, aga mina seda lugeda ei suutnud, samas kui kõik teised Oksaneni raamatud olen läbi lugenud ja üsna kiirelt ahmides. Kusjuures ka mu ema on kõik teised Oksaneni raamatud läbi lugenud, kuid tunnistas, et temagi ei suutnud tuvide raamatut kuidagi lugema hakata. Nii et kahtlemata erineb ta kuidagi teistest Oksaneni raamatutest, küsimus ongi siis selles, et kas see "teistmoodi" sobib või mitte.

Marca ütles ...

Mul on viimasel ajal päris mitu sellist raamatut kätte sattunud, mida ei suutnud lõpuni lugeda. Varem ikka katsusin punnitada, aga olen aru saanud, et mingit mõtet sellel ei ole, parem kulutan oma aega mõnele teisele raamatule kui sellisele, mis võib küll olla kõvasti kiidetud, aga mulle millegipärast ei sobi.

notsu ütles ...

evolutsioonis, kus võidavad vaid need, kelle geenid edasi kanduvad - täpsustus: mitte võidavad vaid need, kelle geenid...., vaid võidavad vaid geenid, mis edasi kanduvad. ja "võidavad" tähendab "kanduvad edasi", ühesõnaga, evolutsiooniline edu ei tähenda muud kui seda, et edasi kanduvad need geenid, mis edasi kanduvad. tautoloogiline edu selline.

Marca ütles ...

Neid, keda nende tegude pärast mäletatakse, on ikkagi käputäis võrreldes nendega, kes peavad õnnelikud olema lihtsalt selle üle, et nende sugu edasi kestab. Inimesed armastavad ju pärimisest rääkida ka siis, kui midagi erilist pärida polegi.

notsu ütles ...

teisest küljest on olnud ka aegu, kus otsustatakse massiliselt oma sugu mitte edasi kanda lasta, ükskõik, mida tegudest mäletatakse. vt katareid näiteks. nende loogika järgi olid võitjad pmst need, kes olid surnud või polnud kunagi sündinudki, sest elu oli selle maailma vürsti pärusmaa.

Marca ütles ...

Eks jah. Ehk on mõni saladuslikult kadunud tsivilisatsioon samuti arvanud?

notsu ütles ...

saladuslike tsivilisatsioonidega on muidugi see häda, et nad on saladuslikud. :D

a point oli pmst see, et "edu" on selline inimeste termin, millel ei ole väljaspool inimeste maailma väga palju mõtet (st isegi kui rääkida looma või geeni edust, siis on see jutt natuke antropomorfistlik, metafoor põhimõttel "seletame mitteinimest inimese loogikaga"); ja inimeste maailmas jälle defineeritakse seda mitut eri moodi.