kolmapäev, juuni 11, 2014

C. Palahniuk "Lämbumine" ja 32 raamatut, mis su elu muudavad

Naljakas, kuidas ma olen siin põlastanud raamatuid, kus kolmandal leheküljel genitaalidest rääkima hakatakse, ja nüüd kiidan raamatut, milles on vähe lehekülgi, kus neist ei räägita. Huvitav on veel see, et "Kaklusklubi" meeldis mulle filmina rohkem kui raamatuna. Tagantjärele usun, et see oli ilmselt filmi "viga" - raamat tundus liialt filmistsenaariumi lugemisena. "Lämbumine" meenutab oma stiililt Charles Bukowski raamatuid, kus kõik on kole, räpane ja perversne, kuid samas antakse seda autori poolt niimoodi edasi, et peategelastest koledad ja räpased perverdid tunduvad sulle sümpaatsed ja sa suudad ennast nendega samastada paremini kui mingite "hallide varjundite" steriilsete trendikeppijatega (mitte, et ma varjundeid lugenud oleks või kavatseks seda teha). Ka autori küünilisus on samamoodi võluv nagu Bukowski puhul. Kuigi kirjeldatakse inimese keha igasugu võimalikke funktsioone, olid minu jaoks rõvedad vaid need kohad, kus niidiga hambavahesid puhastati...Kõigile kindlasti ei sobi, aga kui sa oled küünik ja leiad, et elul ei ole tegelikult mingit suuremat mõtet ning maailm on peamiselt üks idioote täis hädaorg, kus ellu jäämiseks tuleb ennast tuimaks teha, siis võid julgelt ka seda raamatut lugeda.
Raamatu juurde sattusin tegelikult sellelt leheküljelt ehk siis 32 raamatut, mis peaksid su elu muutma. Mitte, et ma oma elu kangesti muuta tahaks, aga teoreetiliselt peaks tegemist olema huvitavate teostega ja nüüd ma üritangi neid kõiki otsast lugema hakata. Kõiki neid ei ole küll eesti keelde tõlgitud, aga mõned siiski on. Seal pakutud Palahniuki "Invisible Monsters" näiteks ei ole. Peale "Kaklusklubi" oligi "Lämbumine" ainus eestikeelne Palahniuki teos, mis raamatukogus olemas oli. Iseenesest peaks vist ingliskeelseid raamatuid lugema hakkama, mida ma siiani veel teinud ei olegi. Eks ma ikka mõtlen, et keel pole piisavalt hea. Samas kui ma kirjutasin oma magistritöö 60 erineva ingliskeelse teadusliku artikli põhjal, siis peaks ju ka ilukirjandus loetav olema? Hetkel on mul 32st raamatust 2 loetud - "Sada aastat üksildust" ja "Kassikangas". Ei saaks öelda, et need mu elu eriti muutnud oleks, aga eks proovime veel.

1 kommentaar:

  1. Ta kirjutab üsna lihtsas keeles, minu arust pole ta raamatuid inglise keeles lugeda üldse raske.

    VastaKustuta