kolmapäev, juuli 09, 2014

Osta elevant ära!

Eile sain ma hakkama teoga, millega suur osa eestlasi juba hakkama on saanud, aga ega keegi vist uhke ei ole - nimelt ostsin midagi tooteesitlejalt. No teate küll neid tüütusi, kes teile helistavad ja iga nipiga teie koju saada üritavad - me koristame teie toad ära! me peseme teie kraanikausi puhtaks! me valmistame teile süüa! ja teil ei kaasne sellega mitte mingisugust kohustust! Nojah, kuna mul on üks väike mure ja L. mõistis telefonis valesti, et tegemist on kuidagi linnavalitsusega seotud organisatsiooniga, mitte pelga müügiettevõttega (ma oleks ausalt tahtnud seda kõnet kuulda, et kuidas ta ometi niimoodi aru võis saada), siis lasi ta džinni pudelist välja. L. oli muidugi nii ettenägematu, et jäi ise tööle ületunde tegema ja oli nõus, et minu juurde saabub üks kena noormees. Edasist võib juba ette kujutada (ei, no mitte SEDA, eks), igatahes kui L. koju jõudes avastas, mida ma teinud olin, vaatas ta mind umbes sama näoga kui ma oleks teatanud, et
"tead, siin käis üks võõras mees ja tal oli väga vaja meie autot laenata, ta lubas ausõna õhtul tagasi tuua!"
"mis võõras mees? mis ta nimi oli? telefoninumbrit ikka küsisid?"
"aa, ei, no see läks meelest, aga ma kirjutasin vähemalt autonumbri ülesse..."
See dialoog ei oleks minu puhul vist üldse väga uskumatu.
No tegelikult oli mul seda asja vaja. Ja ma loodan, et poes ei pakuta paremaid poole odavama hinnaga. Minusugune "ostame kohe ruttu esimesest kohast ära"-tüüpi inimene on esitlejatele muidugi kerge saak. Igasuguseid muid esitlejaid ma enda koju parem ei lase. Noh selliseid, kelle pakutavat kraami mul "tegelikult võiks ju vaja minna", sest ma tean, et ma olen nii loll, et ostangi ära. Nagu ükskord selle 800-kroonise teleskoopharja, mille töökaaslane hiljem pooleks murdis.
Tegelikult mul on vist imelikud ostuharjumused. Ma olen lõpmata ihne. Ma ei osta eriti midagi (va see kord kui ma avastasin everything5poundsi ja tellisin sealt paar kuud iga kuu midagi, aga enam ma pole viitsinud sealt tellida, sest nüüd on mul ju ometi kõik olemas juba). Aga kui mul tuleb "tunne" peale, siis ma lihtsalt lähen ja ostan ega vaata hinda kah enam. Ma ei osta asju nende omaduste või firmamärgi järgi, vaid ainult selle järgi, kas tekib "tunne" või mitte. Ehk kui ikka kullast mannekeen vaateaknal sosistab "osta mind ära!" nagu Tuvikestes, siis mina ostangi kullast mannekeeni ära. Teistega koos poes käia mulle ei meeldi, sest siis ei sosista asjad mulle kunagi midagi.
Tegelikult mind häirib see, kuidas paljud inimesed on ära harjunud meil poodides lokkava juurdehindlusega. Et põhjendamegi endale, kuidas me oleme nõus kvaliteedi eest maksma ja soetame endale mingeid 100-euroseid kingi, kuigi tegemist on tavaliste tarbeesemetega. Ma sain poolpika säärega tanksaapad kah alla 50 euro kätte ja see on ikka tõsine lagi, mida ma olen nõus maksma ja ainult asjade eest, mida ma siis kindlalt ka aastaid kannan. (Ja "aastaid" all ei mõtle ma kahte hooaega, mille elavad enamasti üle ka täiesti suvalised odavad käimad).

4 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Issand, kui põnev! Mis sa ostsid? :D

Marca ütles ...

Õhupuhasti ostsin, sest mul on astma ja allergiline nohu ning lapsed on kah pidevalt nohused-köhased - ma olen meeleheitele aetud, noh :P

Mariliis ütles ...

Kurat, seda ma kartsin :((((
See õhupuhasti oli veel hiljuti saadaval eBays 250 eur eest USA-st koos saatmiskuludega (uus). Nad üritasin mu meest sinna tööle värvata ja pidime persili kukkuma, kui sama toodet nii odavalt eBays nägime.

Marca ütles ...

No enam õnneks ei ole ja ma ei viitsi vist tagasi saatma ka hakata, sest vähemalt ei pea ise nende filtrite vahetamisega tegelema siis.