esmaspäev, september 01, 2014

Lähme peole!

Võtame siis eeskujuks "Meie Eesti Naise" raamatust leitud mõttetera kolumnide kohta - kirjutada just sellest, millest kõige rohkem häbi on kirjutada. Või no midagi sellist, mälu ei ole ju mul (ja raamatut ei viitsi kah teisest toast tooma minna...). Igatahes närib mu hinge üks iga-aastane mureteema - sünnipäev. No see oli ju juba ära, sai kenasti suvilas peidus passitud sel ajal, aga siiski on leitud, et "võiks ikka midagi teha". Ma olen vist alates 18. eluaastast pea igal aastal vastu enda tahtmist kuskil ööklubis kügelenud. See on õudne! Ma vihkan seda. Aga kuidagi on kujunenud, et mu külalised leiavad, et ööklubi külastamine on loomulik. Eks ma olen vist nii hea näitleja ka, et nad usuvad, et mullegi meeldib. Miks ma siis ei ütle neile? Oh kurat, vahepeal ma olen lihtsalt niivõrd viisakas inimene, et üritan teiste soovidele vastu tulla (mis enamasti lõpeb sellega, et ühel hetkel saab mu karikas täis ja ma röögin kõik endast välja ning teised jäävad silmi pööritades vaatama, et mis sellel nüüd ometi hakkas). Või siis kardan ma seda, et kui käin välja enda variandi - läheks istuks niisama kuskil ja ajaks juttu, leiavad teised, et see on jube igav variant (ja mina loen sellest välja, et mina olen igav inimene ja keegi ei taha kuulata, kuidas ma ennast kiidan).
Miks mulle ööklubid ei meeldi? Seal käib hoopis mitte minu rahvas, seal lastakse mõttetut muusikat (olenemata stiilist lastakse ju meil hetke hitte vähemalt kolm korda peo jooksul) ning mulle ei meeldi tantsida. Lisame siia veel selle, et mul ei ole vastavat riietust, riietusega sobivat käekotti ja kingad hõõruvad. Joogid on üle mõistuse kallid. Süüa ei saa üldse. Omavahel vestelda on keeruline. Mis pidu see selline on? Minu arusaam peost on teistsugune.
Minu arusaam peost: istumine kellegi juures, kus laual on erinevad paksukstegevad snäkid ja joovastavad joogid. Võib ka istumine mingis pubis, kus samuti samad asjad laual. Seltskonnas on esindatud mõlemad sood (eelistatult mina ja mehed muidugi). Selga võib panna normaalsed riided ning jalas ei pea olema 15cm kontsaga kingi. Väljaminek kohta, kus toimub mingisuguse vokaal-instrumentaalansambli esinemine. Esinemisele aktiivne kaasaelamine, mis võib sisaldada midagi tantsimisesarnast, kuid on pigem nö näpuviskamine (kohutav aegunud väljend, mida vanem põlvkond selle tegevuse markeerimiseks kasutab). Igatahes on lõbus, saab süüa-juua-omavahel rääkida ega pea tõrjuma võõraste inimeste lähenemiskatseid. Kõik on turvaline.
Samas kui ma olen mõnd ööklubiusku sõbrannat moe pärast kaasa kutsunud, siis nemad leiavad, et just sellises "karvaste kohas" on jube õudne olla. Et neil pole miskit selga panna ja kõik vahivad. Turvaline on klubis, kus igaüks sulle joogi sisse pulbrit tahab puistata, sõbrannad kaovad mingite vantidega eri suundades minema ja sina istud üksi oma hirmkalli joogiga ning püüad kõigi lähenevate meesisendite suunas võimalikult kurja nägu teha, sest sa ju ometi tead, mida nad kõik tegelikult tahavad.
Kuidas mina ometi sellisena sündisin?

2 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Selavii, Marca! Pidutsemine ongi raske. Ja eriti raske on veel pidude korraldamine. Minu teine pool hakkab paari nädala pärast juubelit pidama ja viimased kuu aega olen ma katkematult kuulnud põdemist stiilis "Kust me ruumid saame? Kuidas muusikaga jääb? Mida süüa peaks pakkuma? Kui palju jooki peaks ostma? Liiter rummi mehe kohta on piisav?" Ja nii edasi... Jube raske on meele järgi olla, kui tegelikult tahaks lihtsalt ühte stressivaba õhtut, kus sõbrad on koos ja su meelt lahutavad.

Marca ütles ...

Jah, keegi võiks ometi üllatuspeo korraldada...
Siis ilmselt reageeriks nagu ühes "Heeringas Veenuse õlal" sketšis, kus üllatatu kõigepealt üllatajad läbi sõimab ja siis teatab, et tegelikult tegi nalja, aga õhtu on mõnusalt rikutud :P