neljapäev, november 06, 2014

Ainus hea sõbranna on surnud sõbranna?

Sobrasin oma tahvlis ning leidsin sealt ühe vana, pooleldiloetud Vikerkaare, mida lugesin viimati eelmisel aastal haiglas. Lugemata oli jäänud selline põnev artikkel nagu Johanna Rossi "Sõbranna - sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt".
Ei teagi, kust otsast alustada. Alustan siis tsitaadiga:


Ariel Levy käsitleb oma raamatus “Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture” viimaste aegade tendentsi, mille kohaselt paljud noored naised võtavad üle patriarhaalse kultuuri normid ja väärtushinnangud, et n-ö tunda end inimesena. Nad ei taha end identifitseerida naisena, kuna see tundub alandav. Levy peamine huviala on kultuuri seksualiseeritus, tõsiasi, et naised on hakanud erootika, porno ja striptiisi kujul kuraasikalt tarbima teisi naisi kui kaupa, kuna sellist võimalust tajutakse üleüldiselt privileegina, mis näitab kõrget positsiooni ühiskonnas. Ent oma naiselikkuse salgamisega kaasneb arusaam, et naistevaheline sõprus ei ole midagi väärt või et naistega ei saagi sõber olla. Nagu Levy üht vestluskaaslast tsiteerib: “Mina ei usalda naisi. Lapsena sõbrustasin ma ainult poistega … [need siin] on esimesed naised, kellega ma olen sõber olnud, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ega taha ennast näljutada ja kogu kuradima aja küüsi lakkida.”


Õudselt tuttav kuidagi. Ma ise identifitseerisin end ka kõigepealt "naissoost šovinistliku seana", muuseas . No näiteks 21-aastase minu arvamus:
Ma ei ole kindlasti feminist, selline asi on ka minu jaoks vale, sest sellega püütakse minu arvates meessugu kõikides hädades süüdi lavastada. Mõned mehed on kindlasti “sead”, kuid naiste hulgas on “hanesid” veelgi rohkem. Ja just nende “hanede” tõttu peangi ma iga päev tõestama, et ma ise selline ei ole.  
Kõige tuttavam on see "naiselikkuse" alandavana tajumine. Kui mõni mees mind naiselikuks pidas, siis tavaliselt hakkasin ägedalt vastu vaidlema, aga mingil hetkel sain aru, et mehed mõistavad naiselikkuse all siiski vaid pealispinda. Hea seegi. Naiselik on minu jaoks: nõrk, alam, allutatav, rumal, huvitub vaid pealiskaudsetest asjadest, elueesmärk on olla hea ema, küpsetab ja koob, naine olgu näha, aga mitte kuulda jms. Ma vihkasin südamest selliseid inimesi, sest nende vohamise tõttu pidin mina end pidevalt tõestama. AGA...mu arvates ei tähenda see sugugi seda, et naistega ei saaks sõber olla, sest kogu selle kanakarja kõrval on ka terve hulk normaalseid naisi. Enamasti elutsevad nad küll Internetis, aga suure vedamise korral võib neid ka päriselus kohata. Ehk siis asi ei ole selles, et keegi peab kedagi mingisuguseks vaid inimesed lihtsalt ongi erinevad ja kõigiga ei suuda keegi sõber olla.


Aga ikkagi, inimesed räägivad ka minu lähikonnas, et sõbrannad on enamasti vaid vallalistel naistel. Jah, ma tean, minu sõbrannanduse hiilgeajad on ammu möödas. Ajan oma jutud kodus mehega (ja Internetis) ära, paar korda aastas trehvan vanu sõbrannasid ka ja ongi kõik. Lana Del Rey laulab, et põhjuseks, miks naised niimoodi üksteist reedavad, on see, et nad eelistavad armastust. Aga mis on armastuse ja sõpruse vahe? Mina ei saaks kedagi armastada, ilma et peaksin seda inimest enda sõbraks. Artiklis leitakse, aga et:
kui sõprus teise naisega tähendab sõprust omasuguse, nõrga ja madalast seisusest kaaslasega, pole ime, kui see kergekäeliselt ohverdatakse suhte nimel mehe, tugevama ja kõrgema olendiga.
L. väidab, et just nii see naistel ongi - mul on nüüd mees, mul pole sõbrannasid enam vaja! Aga mida tema ka naistest teab, eks. Ta väidab ka seda, et mehed oma naisi enda sõpradeks ei pea. Täiesti jube! Et siis naine suudab oma sõprusevajaduse oma mehega ära rahuldada, mees ei suuda ja suhtleb seetõttu rohkem oma vanade sõpradega edasi.  

Paneks siia veel ühe huvitava tähelepaneku artiklist:

Dekonstruktivismi tundval ja tunnistaval ajal elades teame, et tüübierinevus tähendab alati vaikimisi ka väärtuserinevust: üks kahest vastandist on alati kõrgemalt hinnatud kui teine. Ma tahaks kohe teada selle väite allikat. Et ongi nii - kui meil on mees ja naine, siis on üks alati parem kui teine, ei ole nii, et üks on hea ühes ja teine teises ning mõlemil on ka halbu külgi. 

Mu enda tagasihoidlik arvamus teema kohta on see, et head sõpra on lihtsalt väga raske leida. Veel raskem on elu jooksul temaga lähedaseks jääda. Uusi sõpru hilisemas elus väga ei teki. Äkki on mehed sõpruse osas vähenõudlikumad? Ainult naiste suust olen kuulnud arvamust, et miks peaks suhtlema vanade koolikaaslastega, me oleme ju vaid juhuslikult mingil eluperioodil kokku sattunud inimesed, keda muu ühendada ei pruugi. Jälle see teema ka, et mehed nii ja naised naa - eks tegelikkuses on grupisiseseid erinevusi ilmselt ikka rohkem kui erinevusi kahe grupi vahel. Mõiste "sõber" juba iseenesest - FB ajastul veel eriti. Ega ma ei teagi enam, kes on mu sõbrad. Kas need, kellega elu tihedamini kokku viib (ja kellega enamasti ikka millestki rääkida on, iseasi, kui süvitsi me tegelikult läheme) või inimene, keda näen paari aasta jooksul korra, aga kellega lõpetame teineteise lauseid? Aga kas me selle teisega oleksime ka siis sõbrad, kui üksteisele iga päev närvidele käiksime?

Ja see pealkiri - parim sõbranna on surnud sõbranna, tähendab siiski seda, et mõistame kellegi väärtust alles siis, kui ta meie elust läinud on. Ehk seepärast tundub ka varase nooruse sõprus ilusam ja ehedam kui praegused.
 

13 kommentaari:

  1. Eh, ma nimetan ka end šovinistiks enamasti. Esimest korda näen ka mõnd teist naist seda tegemas, tore lausa.

    VastaKustuta
  2. Kahjuks olen ma oma elus kohanud nii palju nõrku, reetlikke, pealiskaudseid ja saamatuid mehi, ja sinna kõrvale nii palju jõulisi, intelligentseid, arukaid, maailmataladest naisi, et minust ei saa šovinisti ka võrdõiguslikkuse sildi all.
    PS: emaks olemine ei muuda naise kvaliteeti kuidagi halvemaks.

    VastaKustuta
  3. Ei tahtnudki öelda, et emaks olemine kedagi halvemaks muudaks, mõtlesin neid inimesi, kes peale sünnitamise elus muud tähtsat teinud ei ole ja kipuvad end peale seda kõige alal ekspertideks pidama.

    VastaKustuta
  4. ma muutun alati nukraks, kui näen "naiselikkust" defineeritavat millegi nõrga ja nõmedana - või noh, okei, vbla muutuks vähem nukraks, kui see käiks sellise loogika alusel, et "normaalsed inimesed on inimesed ja siis, kui neid tuleb juba mehelikeks ja naiselikeks nimetada, siis see tähendabki mingeid napakaid äärmusi", aga pahatihti käib see siiski nii, et mehelik=äge, naiselik=nõme.

    Sama lugu siis, kui keegi teeb omast arust mulle ilgema komplimendi "sa mõtled nagu mees". Khm, kui mu mõtlemine juba komplimenteerimist väärib, siis oleks loogiline, et see oleks nii üle keskmise mehe kui keskmise naise taseme. Ning jällegi, kui "mõtlemine" vajab juba soolist epiteeti, siis kas ei väljenda see mingit soospetsiifilist nõmedust? à la "mõtleb ainult munasarjade/munanditega"?

    Kaebasin seda häda - et naiselik=nõme, mehelik=normaalne - elukaaslane A.-le ja tema väitis, et tal on vastupidi: mehelik=empaatiavõimetu ja agressiivne, naiselik=normaalne, kuna empaatiavõimeline ja suhtlemisoskustega. Ma ei tea nüüd küll, kui puhta kullana seda väidet võtta ja kas see alati kehtib isegi siis, kui see hetkel siiras oli.

    VastaKustuta
  5. Ma arvan, et minu selline arusaam "naiselikkus - paha" on lihtsalt tulnud ümbritsevast keskkonnast.
    Ma ei saa aru, miks osa naisi säärase kohtlemise vastu ei võitle ja hoopis rõõmuga nõus on.
    Kusjuures mu mees arvab samuti, et hoopis mehelik on halb. Tema meelest peaks kõik naised lesbid olema, sest üks normaalne inimene ikka meest armastada ei saaks :)

    VastaKustuta
  6. Ma olen pigem Notsuga ühte meelt.
    Vahel ma lausa sõiman oma tütart, et ega sa mingi mees ei ole, et nii laisk-lohakas-hooletu.
    Ma väga armastan mehi ja mind on õnnistatud suurepäraste meestega elus, aga kui tahad, et midagi oleks tehtud ja tehtud hästi, siis ilmselgelt peab seda tegema naine.
    Ma suudan vaid ca nimetada 2-3 meest, keda võib samavõrd usaldada. + mu isa ja mees.

    Naiselik on kompliment, Sest naiselik on ilus, tark, ratsionaalne, empaatiavõimega, multitaaskija, sünnipärane logistik ja suure pildi nägija.
    Näed siis, kui erinevad maailmad:)

    VastaKustuta
  7. Usalduse osas olen ma muidugi täielik friik, oleneb muidugi ülesandest ka, aga peale iseeenda on üldse raske kedagi usaldada.
    Omadused sõltuvad hindajast ka ja sellest, mida konkreetselt hinnatakse. Näiteks ratsionaalsust peetakse minu arvates pigem mehelikuks omaduseks. Empaatia, multitasking, logistika ning suur pilt käivad aga minust vähemalt enda arvates kauge kaarega mööda. Ju siis ma olen ses osas hoopis mehelik?

    VastaKustuta
  8. Mul on peamiselt see teema, et ma olen elu jooksul üldse väheste meestega kokku puutunud. Nii on minu jaoks nii ratsionaalsus kui irratsionaalsus naiselikud omadused, sest naisi olen ma mõlemast leerist. Meeste puhul ei tule see ratsionaalsusekategooria nagu üldse kõne alla, neid ma esimese hooga sellel skaalal ei hinda, nemad on peamiselt ilusad ja ahvatlevad, ega keegi neilt mingeid praktilisi omadusi ei ootagi.

    No ja kui mõni mees ilmutab ootamatult praktilisi omadusi, siis kipub üks mõte olema "kasulik nagu naine" (mäletan seda A.-sse armumise ajast, kui ta mulle puid tuppa tõi või õuest naati korjas, kui ma süüa tahtsin teha - et uskumatu, meesterahvas ja tuleb sama palju appi kui sõbrannad). Ehe naisšovinism. Aga nagu öeldud, on see suuresti põhjustatud meeste harvaesinevusest - mille tõttu on nad mu maailmas justkui see kurikuulus kultuuriline Teine. Blogisin sellest kunagi naljaga pooleks. Kui mõne päris mehega rohkem kokku puutuda, tuleb ka talle inimese nägu pähe ja tal hakkab muidki omadusi olema kui parameeter "kui seksikas ta on".

    Veebiajastul see õigust öelda muutus natuke, veebituttavast mehe kohta tuleb info ju verbaalselt ja siis on ratsionaalsus-irratsionaalsus kergem silma torkama ja ilu-ahvatlevus jääb tahaplaanile. Kuigi ma märkasin, et isegi veebimeestele kipun ma seksikuseparameetrit külge kleepima - isegi nende kirjutamist näen ma läbi ahvatlevuse prisma. Häda ja viletsus.

    VastaKustuta
  9. *sest naisi olen ma kohanud mõlemast leerist*.

    leeride all pidasin silmas ratsionaalsete ja irratsionaalsete oma.

    apropoo, kes peab mehi ratsionaalsemaks? ma olen seda seisukohta küll siin-seal kohanud, aga samamoodi täpselt vastupidist, et naised on mingid nõmedad ratsionaalsed kuivikud, samas kui meestes on looduslik ürgne jõud ja kirg ja värk (nojah, see läheb sinna ooperisse, mille üle ma ennist kaebasin - et mehelikkus=äge, naiselikkus=nõme - ja oleneb juba rääkijast, kumb tema arust nõme on ja seega naiselikuks liigitatakse, ratsionaalsus või irratsionaalsus.) Samamoodi distsipliiniga. Kui see koolikokaskandaal oli (teate küll, see kuulutus, et tahetakse Jamie Oliveri, mitte kurja kulbiga tädi), siis kommentaatorid õigustasid meeskoka eelistamist kahe argumendiga 1) mees on loomingulisem ja mõtleb midagi uut välja; 2) mees on distsiplineeritum ja ei hakka oma käe peal midagi välja mõtlema. Go figure.

    VastaKustuta
  10. Mina olen seda "mees kui ratsionaalne, naine kui emotsioonidest mõjutatud" varianti kuulnud kõige rohkem nais- ja meesjuhtide võrdluses. Mis võiks mu arust pigem jama olla, sest kuidas üldse mingi emotsionaalne tuulelipp juhiks välja jõuda saaks? Või siis peetakse juba lihtsalt tunnete välja näitamist (ohtlikuks) emotsionaalsuseks.

    VastaKustuta
  11. tunnete väljanäitamise ja omamisega on jah nii, et üldiselt peaks ju selge olema, et normaalsel inimesel ongi nii- ja teistsuguseid tundeid ja ratsionaalsusega pole sellel midagi pistmist, need kaks skaalat pole ei võrdelises ega pöördvõrdelises seoses. aga neil inimestel, kes arvavad, et tunnete omamine = irratsionaalsus, olen ma tähele pannud huvitavat apsu: et viha nende põlatud tunnete alla justkui ei kuuluks. nt võivad nad "tundeinimeste" üle ise kirgliku vihaga jaurata.

    VastaKustuta
  12. a see läheb meeste ja naiste teemast õieti juba välja, sest salaveendumust, et viha justkui ei olekski tunne, olen kohanud ka täiesti mitteseksistlikul kujul.

    VastaKustuta
  13. Hea tähelepanek, tõesti nii vist on.

    VastaKustuta