Ainus hea sõbranna on surnud sõbranna?

Sobrasin oma tahvlis ning leidsin sealt ühe vana, pooleldiloetud Vikerkaare, mida lugesin viimati eelmisel aastal haiglas. Lugemata oli jäänud selline põnev artikkel nagu Johanna Rossi "Sõbranna - sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt".
Ei teagi, kust otsast alustada. Alustan siis tsitaadiga:

Ariel Levy käsitleb oma raamatus “Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture” viimaste aegade tendentsi, mille kohaselt paljud noored naised võtavad üle patriarhaalse kultuuri normid ja väärtushinnangud, et n-ö tunda end inimesena. Nad ei taha end identifitseerida naisena, kuna see tundub alandav. Levy peamine huviala on kultuuri seksualiseeritus, tõsiasi, et naised on hakanud erootika, porno ja striptiisi kujul kuraasikalt tarbima teisi naisi kui kaupa, kuna sellist võimalust tajutakse üleüldiselt privileegina, mis näitab kõrget positsiooni ühiskonnas. Ent oma naiselikkuse salgamisega kaasneb arusaam, et naistevaheline sõprus ei ole midagi väärt või et naistega ei saagi sõber olla. Nagu Levy üht vestluskaaslast tsiteerib: “Mina ei usalda naisi. Lapsena sõbrustasin ma ainult poistega … [need siin] on esimesed naised, kellega ma olen sõber olnud, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ega taha ennast näljutada ja kogu kuradima aja küüsi lakkida.”

Õudselt tuttav kuidagi. Ma ise identifitseerisin end ka kõigepealt "naissoost šovinistliku seana", muuseas . No näiteks 21-aastase minu arvamus:
Ma ei ole kindlasti feminist, selline asi on ka minu jaoks vale, sest sellega püütakse minu arvates meessugu kõikides hädades süüdi lavastada. Mõned mehed on kindlasti “sead”, kuid naiste hulgas on “hanesid” veelgi rohkem. Ja just nende “hanede” tõttu peangi ma iga päev tõestama, et ma ise selline ei ole.  
Kõige tuttavam on see "naiselikkuse" alandavana tajumine. Kui mõni mees mind naiselikuks pidas, siis tavaliselt hakkasin ägedalt vastu vaidlema, aga mingil hetkel sain aru, et mehed mõistavad naiselikkuse all siiski vaid pealispinda. Hea seegi. Naiselik on minu jaoks: nõrk, alam, allutatav, rumal, huvitub vaid pealiskaudsetest asjadest, elueesmärk on olla hea ema, küpsetab ja koob, naine olgu näha, aga mitte kuulda jms. Ma vihkasin südamest selliseid inimesi, sest nende vohamise tõttu pidin mina end pidevalt tõestama. AGA...mu arvates ei tähenda see sugugi seda, et naistega ei saaks sõber olla, sest kogu selle kanakarja kõrval on ka terve hulk normaalseid naisi. Enamasti elutsevad nad küll Internetis, aga suure vedamise korral võib neid ka päriselus kohata. Ehk siis asi ei ole selles, et keegi peab kedagi mingisuguseks vaid inimesed lihtsalt ongi erinevad ja kõigiga ei suuda keegi sõber olla.


Aga ikkagi, inimesed räägivad ka minu lähikonnas, et sõbrannad on enamasti vaid vallalistel naistel. Jah, ma tean, minu sõbrannanduse hiilgeajad on ammu möödas. Ajan oma jutud kodus mehega (ja Internetis) ära, paar korda aastas trehvan vanu sõbrannasid ka ja ongi kõik. Lana Del Rey laulab, et põhjuseks, miks naised niimoodi üksteist reedavad, on see, et nad eelistavad armastust. Aga mis on armastuse ja sõpruse vahe? Mina ei saaks kedagi armastada, ilma et peaksin seda inimest enda sõbraks. Artiklis leitakse, aga et:
kui sõprus teise naisega tähendab sõprust omasuguse, nõrga ja madalast seisusest kaaslasega, pole ime, kui see kergekäeliselt ohverdatakse suhte nimel mehe, tugevama ja kõrgema olendiga.
L. väidab, et just nii see naistel ongi - mul on nüüd mees, mul pole sõbrannasid enam vaja! Aga mida tema ka naistest teab, eks. Ta väidab ka seda, et mehed oma naisi enda sõpradeks ei pea. Täiesti jube! Et siis naine suudab oma sõprusevajaduse oma mehega ära rahuldada, mees ei suuda ja suhtleb seetõttu rohkem oma vanade sõpradega edasi.  

Paneks siia veel ühe huvitava tähelepaneku artiklist:

Dekonstruktivismi tundval ja tunnistaval ajal elades teame, et tüübierinevus tähendab alati vaikimisi ka väärtuserinevust: üks kahest vastandist on alati kõrgemalt hinnatud kui teine. Ma tahaks kohe teada selle väite allikat. Et ongi nii - kui meil on mees ja naine, siis on üks alati parem kui teine, ei ole nii, et üks on hea ühes ja teine teises ning mõlemil on ka halbu külgi. 

Mu enda tagasihoidlik arvamus teema kohta on see, et head sõpra on lihtsalt väga raske leida. Veel raskem on elu jooksul temaga lähedaseks jääda. Uusi sõpru hilisemas elus väga ei teki. Äkki on mehed sõpruse osas vähenõudlikumad? Ainult naiste suust olen kuulnud arvamust, et miks peaks suhtlema vanade koolikaaslastega, me oleme ju vaid juhuslikult mingil eluperioodil kokku sattunud inimesed, keda muu ühendada ei pruugi. Jälle see teema ka, et mehed nii ja naised naa - eks tegelikkuses on grupisiseseid erinevusi ilmselt ikka rohkem kui erinevusi kahe grupi vahel. Mõiste "sõber" juba iseenesest - FB ajastul veel eriti. Ega ma ei teagi enam, kes on mu sõbrad. Kas need, kellega elu tihedamini kokku viib (ja kellega enamasti ikka millestki rääkida on, iseasi, kui süvitsi me tegelikult läheme) või inimene, keda näen paari aasta jooksul korra, aga kellega lõpetame teineteise lauseid? Aga kas me selle teisega oleksime ka siis sõbrad, kui üksteisele iga päev närvidele käiksime?

Ja see pealkiri - parim sõbranna on surnud sõbranna, tähendab siiski seda, et mõistame kellegi väärtust alles siis, kui ta meie elust läinud on. Ehk seepärast tundub ka varase nooruse sõprus ilusam ja ehedam kui praegused.