Telefonilood

Mina olen ka see jube ema, kes vahepeal lapsele telefoni mängimiseks kätte annab. Klahvilukk on ju peal, nii et mida hullu ikka juhtuda saab. Pühapäeval millegipärast ei olnud (klahvilukku peal).
Helistas sõbranna mees, kes on tähestiku järjekorras telefoniraamatus esimene, et ma olevat talle hunniku tühje sõnumeid saatnud. No ma siis vabandasin, et laps kogemata saatis ja imestasin veidi, et kuidas ta ise selle peale ei tulnud, et mu lapsed seda teha võinuks. Mõtlesin, et kuna ta teadis, et me laupäeval sõbrannaga koos peol olime, aga koos ei lahkunud, siis ehk arvas ta, et ma kuskil hädas, kust ainsaks võimaluseks välisilmaga ühendust saada on talle tühje sõnumeid saata. Loogiline, eks.
Pärast avastasin, et laps oli ka ühele mu vanale klassiõele endast poolpalja pildi saatnud. Müstiline.
Igatahes rääkisin eile sõbrannaga, kelle mees mulle helistas ja vabandasin veel. Sõbranna siis ütleb, et tema mees pole küll ühtki sõnumit minult saanud. Küsisin, et mida te seal tarbite, su mees ise veel helistas mulle?! Mu mehel pole su numbritki, teatas sõbranna. No jumal küll, eks ta siis lihtsalt helistas tagasi numbrile, kust sõnumid tulid! Aga ei, sõbranna nõudis, et andku ma tema mehe väidetav number. Andsin, sest loogiliselt oli ta mees ju mälukaotuse läbi teinud. Sõbranna teatas siis, et tema mehel pole seda minu antud numbrit enam ammu kasutuses...Ega jah, tegelikult pole ma ta mehele mitte kunagi helistanud ka, number on iidamast-aadamast, nad juba üle kümne aasta paar kah. Et siis number ilmselt ammu edasi antud kellelegi teisele, kellel täpselt tema mehe hääl ja kes mind kõnes sinatas...Oleks teietanud nagu viisakad inimesed võõrale helistades teevad, poleks ma kindlasti teda sõbranna meheks pidanud. Naljakas. Igatahes kustutasin selle numbri ära. Järgmiseks aga sattus telefoniraamatus esimeseks noormees, kellega ma 18-aastaselt abielluma pidin. Ma usun, et ka tema on vahepeal vähemalt viis korda oma numbrit vahetanud. Kustutasin ka tema.
Vaatasin üldse telefoniraamatus ringi. Mul on olnud kena komme inimesi vaid eesnimega salvestada. Nüüd on mul näiteks Eveli, Eveli1, Evelin, Evelin2...Kes on kes? Veel on mingeid müstilisi nimesid, keda ma oma mäletamistmööda mitte kunagi tundnud ei ole. No näiteks Ille - üsna vähelevinud nimi ja ma tõesti ei mäleta end ühtki sellenimelist tundvat. Ju siis olen oma mälu usaldanud - kes siis Illet unustaks....Kunagi helistas mulle niimoodi Rokiklubi Roll, kes käis kogu oma telefoniraamatu läbi - tere, olen Roll, oled mu telefonis, kes sa oled? Minu number sattus tema kätte ilmselt siis, kui olin  linnaviletsuses praktikal ja külastasin tollaseid noortekeskusi. Mul on sama number olnud julgelt üle 15 aasta, ilmselt on suurem osa kontaktidest selle aja jooksul oma numbrit vahetanud ja isegi tuttavate nimede taga on ammu uued näod. Ma ise nii julge ei ole, et hakkaks nüüd inimesi läbi helistama, kunagi pidin ühele tööotsijale helistama ja sattusin just hetkele, mil ta matusel viibis. Ei kadesta igasugu telefonimüüjaid. Ega ma tegelikult ju üldse ei kasutagi seda telefoniraamatut, räägin heal juhul viie inimesega sealt, ülejäänud on, noh, igaks juhuks. Oma ***** kaarti pean ka kohustuslikus korras poole aasta tagant laadima, kuigi peale pandud 13 eurot selle ajaga otsa ei saa. Staaži tõttu saan iga kuu alguses 10 tasuta minutit ju ka. Võeh, reklaam blogis, eks.