kolmapäev, november 12, 2014

Pehmondus

Ma ei tea, mis häda mind sinna Postimehe lehele ikka veab, viimasel ajal suudab see mind ainult vihaseks ajada. Ma tahan uudiseid, aga selle asemel saan ma emotsionaalset vahtu, mille koht võiks olla pigem kellegi isiklikus blogis kui uudiste hulgas.
Nüüd on siis uus avastus välja kaevatud - kas Eesti mees on pehmo või mitte? Avaldatakse mitmeid arvamusi, kus üks räägib aiast, teine aiaaugust, sest mitte keegi pole ära defineerinud, mida see nunnu väljamõeldud sõna üldse tähendab. Kes räägib naisepeksust, kes räägib sõjaväest, kes pereväärtustest, kes ebatervislikest elukommetest. Mu mäletamist mööda tuli selle sõnaga kõigepealt välja üks õlletehas, kes pakkus fesaris välja testi "Mitu % pehmo sa oled?" või midagi sellist. Pehmoks liigitus näiteks see, kellele kõlbas kassipilte vaadata ja ka see, kellele jalgpall ei meeldinud. Mulle seostub selle sõnaga üldse mingi Seitsme pöialpoisi Helliku-taoline pehme vahtkummist pontsakas olend. Miks üldse vaielda ja gallupeid korraldada kui pole kokkulepet, millest üldse räägitakse? Ega see enamikku vaidlejaid häirivat ei paista ning ülejäänuid niikuinii ei huvita. Kui ma midagi teemasse arvama peaksin - ehk siis kas Eesti mehed on oma olemuses kuhugi poole muutunud, siis ma arvan, et ühiskonna muutused peegelduvad inimestes ja eks me ikka muutume. No näiteks ei ole enam vaja teatud oskusi ja teadmisi, kõike pole vaja nullist ise osata teha, loomulik ju, et sellised teadmised pole enam üldtuntud. Kas saab eeldada, et supermarketite ajajärgul peaks kõik oma kätega hirve maha murda suutma? Tegin just testi, et milline naine ma olen, sain, et abitu, mis minusugusel siin üldse arvata? Ei oska ega suuda ise midagi, ei nõua seda ka teistelt. Minu ümber olevad meesinimesed on kõik elus hakkamasaavad inimesed. Või äkki räägime siin nooremast põlvkonnast?
Sel juhul mind natuke panevad imestama inimesed, kes lasevad endale keset teed kasvõi otsa sõita, sest uuendavad parajasti telefoniga FB staatust. Või istuvad karjakaupa kohvikus, igaüks ninapidi oma telefonis. Nädalavahetusel natuke kogesin seda. Kes kurat vaatab telefonis naljavideosid, kui ta seltskonnas viibib? Ja mina olen end veel sotsiopaadiks pidanud. Lõpetuseks käis üks (naine) veel välja idee, et kas poleks mitte tore, kui kõik oleks nagu vanasti, kui naised said kodus istuda ja ainult mehed pidid tööd tegema. Aeg oli juba hiline ka ja ma üsna kaua kannatanud, nii et pahvatasin siis välja, et tõesti elu mõnes ranges islami totalitaarses riigis on kindlasti etem kui meil - istud kodus, mees annab raha kui arvab, et oled seda väärt, kui ei ole, saad peksa või vägistamist. No milleks naistele inimõigused? Me ju tahamegi lihtsalt kodus istuda ning mehe armust elada. Selle peale öelda, et aa, tegelt jah, ma niimoodi ei mõelnudki. Arrgghh. Liiga hea elu, ma ütlen. See paistab muuseas ka kõigi pehmo-teoreetikute probleem olema - tuleks ometi see sõda, mis terad sõkaldest eraldaks! Näeks lõpuks ometi ära, kes meist on õige eestlane! Ei oska see lihtne inimene selle vabadusega ikka mitte midagi peale hakata.

2 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

sa oled sel nädalal juba teine inimene, kes ütleb, et inimeste elu on liiga hea- vaja oleks sõda, mis tooks jälle põhiväärtused lauale.

IMS aastapäeva kontekstis on see muidugi kurb ja nõme soov ja annaks jumal, et see mitte kunagi ei täitu. Aga kuidagi tuleks see teema ikkagi lahendada st et elu poleks nii hea ja et poleks aega tegeleda pseudoteemadega. Pehmo on ainult üks näide. Tegelikult on neid ju kordades rohkem....

Marca ütles ...

Ma ise kindlasti ei arva, et elu on liiga hea ja sõda oleks vaja. Mulle hea elu sobib. No ma ei tea, mingi hobi võiks ju inimene ikka endale leida, et neid pseudoprobleeme endale tekitama ei peaks. Ja mitte ainult endale, hull on see, et meedia need paari inimese luulud kõigile pähe paneb.