neljapäev, veebruar 19, 2015

Armastus meie peas

Veebruar on ikka armastuse kuu vist tõesti, linastuvad igasugu romantilised või "romantilised" filmikesed, inimesed kirjutavad, millised on nende meelest ilusad mehed ja muud hirmsat pealiskaudset objektistavat juttu. Kas see on siis armastus? Kus on tõeline armastus, küsin mina?
Aga - leedid ja džentelmenid, mina leidsin tõelise armastuse ikkagi üles ja kust mujalt kui raamatust! Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" kirjeldab seda, mis minu hinnangul armastus tegelikult on ja kuidas see käib. Esiteks vaatasin ma, et see on lihtsalt huvitavas formaadis, e-kirjadena, üles tähendatud, ilmselt kergesti loetav romaan. Ja siis imes see mu endasse. Ma tahtsin sellest raamatust juba enne kirjutada, sest see vaimustas mind tõeliselt, eriti seetõttu, et suur osa sellest kattub minu elu ja kogemustega. Isegi naispeategelane käitub enam-vähem nii nagu mina ning tagatipuks suutsin peaaegu ära armuda meespeategelasesse. Kõlab jubedalt? Lugu on sellest, kuidas naine saadab kogemata valel aadressil e-maili, kuidas mees sellele vastab, naine omakorda võlgu ei jää ja nii see läheb. Lugesin veidi (niipalju kui tasuta sai) ka seda eesti meeste uuringut ja silma jäi koht, et eesti mees on enamasti truu, siiski esineb paljudel 55-eluaastaks üks kõrvalhüpe enamasti Internetist leitud naistuttavaga. Ehk tõesti käis see tutvumine nii, et "anna oma parameetrid; ok, sobib; saame sauna taga kokku", pigem aga siiski eelnes sellele pikem mõtetevahetus Interneti teel. Raamatus soovitakse ka lõpuks kokku saada, et näha "kas enda peas loodud pilt teisest ka tõelisusega kokku sobitub" ehk siis inimesed suudavad väga edukalt armuda enda peas loodud pilti teisest inimesest, isegi kui kordagi kohtutud pole. Ma isegi väidaks, et enamik armastab seda pilti ka peale kohtumist rohkem kui reaalsust. Kas poleks loogiline, et see, kes muidu mehelt kolki saab, heietab mahajätmist kaaludes oma peas ikkagi pilti sellest mehest, kes talle kunagi sületäie punaseid roose tõi?
Palju suurem oht kui see, et sa kusagil poes, peol või raamatukogus oma "elu armastust" (täpselt sinu tüüp, kohe peale vaadates) kohtad ning oma perekonna purustad, on oht hakata Internetis vestlema kellegagi, keda sa kunagi näinud ei ole, kuid kes mõtleb täpselt samamoodi nagu sina ja naerab paneb smailisid õigete kohtade peale. Mis see blogi muud on, kui vastassoo meelitamise koht, eks?! See oli nali, aga tegelikult ju parimad naljad ammutavad ainest päriselust. Räägitakse muidugi, et nii võib juhtuda ainult naistega, sest nemad armastavad kõrvadega (Interneti kontekstis tuleks see väljend ilmselt üle vaadata nüüd), aga mul on konkreetne näide ka mehest, kellel oli pulmapäevgi kokku lepitud (loodetavasti) naisega, keda ta iial näinud ei olnud. Ma ei tea küll, kui ekstreemne selline juhus on, aga ikkagi. Sest Internetis ju keegi ei valeta - kui sa ütled, et sa oled 45 kg kaaluv miniatuurne blondiin, siis nii on ka. Aga teate, meeleheitel inimesi on palju. Ja võib-olla need hiljem avalduvad 50 lisakilo ja tume poisipea ei avaldagi nii suurt mõju kui oled oma hingesugulase leidnud? Hiljem avalduv peenis ilmselt tõmbaks pulmaplaanidele küll kriipsu peale (aga kauaks see nii jääb..).
Loomulikult mängib välimus rolli, aga seda mu meelest mingites piirides. Ma olen ise ka mingeid kriteeriume seadnud, et ei pruunidele silmadele ja tumedatele juustele, aga tegelikult on need pisiasjad. Meeste puhul on mu meelest nii, et need kes räägivad konkreetselt ainult pikkade blondide juustega naistest, tegelikult ju püsisuhet ei otsigi. Või, ma võiks kihla vedada, võivad siiski oma teelt vääratada.
Või ehk on see tõesti minu kui kirjutava inimese kiiks? Need, kes Internetis loevad-kirjutavad on kõik selle kiiksuga, seega ilmselt siit väga teistsuguseid vaatenurki ei leiagi. Mulle meeldib siiani ka L-ga Skypes suhelda. See on kuidagi põnevam kui päriselu. Samas oli mul sõbranna, kes väga taunis Internetisuhteid, kuna sel juhul pidi reaalsuses vältimatult pettumus järgnema. Aga see vaid kinnitab mu hüpoteesi, et me armastame teise inimese kujutist oma peas rohkem kui selle kujutise analoogi päriselus.
Daniel Glattaueri romaanil on ka teine osa, mille ta kirjutas lugejate survel, kes tahtsid teada, "mis neist edasi sai". Ma arvan, et ta poleks pidanud survele järele andma. Esimese raamatuga sai oluline öeldud. Vanemuine mängib "Hea põhjatuule vastu" ka oma repertuaaris. Peaosalisi kehastavad Elina Purde (endine Pähklimägi siis) ja Andres Mähar. Mu meelest jube hea valik, ma kujutlesin raamatut lugedes peategelasi enam-vähem just nii ette :) Loomulikult ei oleks  ma suutnud end samastada mingi keskpärase välimusega naisterahvaga :) Etendust ei ole ma kahjuks näinud. Kas mitte tavaliselt pole raamatute põhjal tehtud filmid-etendused ka enamasti kehvemad kui algmaterjal? Meie peas olev maailm on iga kell etem reaalsest?

3 kommentaari:

  1. Mul on küll nii, et armumine võib ju tekkida välistest teguritest (kena inimene, lõhnab hästi, laksutab seksi ajal piitsa nii hoogsalt), aga sügavam kiindumus ja selle tunde edasiarendus tuleb vaimse klapi pealt. Või lihtsalt ei tule. Või võib aeglaselt välja areneda ka kellegagi, kellega esimesel silmapilgul üldse sellist tõmmet ei tundu olevat.

    VastaKustuta
  2. Ma pelgalt välimuse põhjal pole armunud, aga lõhn on küll tegelikult mõjutanud. Kas just lõhn klassikalises mõttes, aga L-i näiteks ümbritses minu jaoks mingi seletamatu "soe lõhn" (feromoonid?), mis tekitas minus alati hea ja turvalise tunde. Siiamaani vahel nuusutan ta käenahka.
    Ja enne nn sisemise ilu avastamist pidasin nii mõndagi pigem alla keskmise välimusega tegelaseks, aga kui pärast keegi julges kommenteerida, et "ei ole eriti ilus mees", siis mul küll kihvatas...

    VastaKustuta
  3. Jep, mul on sama moodi, kui ikka juba meeldima on hakanud, siis on maailma kõige nunnum ja kui keegi teine ütleb, et näeb ju välja veidi nagu retsidivist, tahaks vastu hambaid anda.

    VastaKustuta