reede, märts 13, 2015

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat" ja muid mõtteid

Raamatukogus jäi silma Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". See oli välja tulles päris populaarne, aga järjekorda ma ennast tookord ei pannud. Ei tundunud minu raamat olevat. Hindame raamatut ikka kaane järgi. Kristiina Ehin on ju selline õrn haldjatüüpi naine, kellel minusugusega midagi ühist olla ei saa. Seekord otsustasin raamatu kaasa haarata.
Praegu sirvisin korraks raamatu eelnevaid arvustusi. Silma jäi kommentaar "lilleke pasameres", mida nii mõnegi teise (hea) raamatu kohta on öeldud. Sealhulgas ka minu enda kohta. Tundsin, et olen rõõmuga lilleke pasameres kui Kristiina Ehinilik kirjutamisstiil ja teemadekäsitlus inimese teiste silmis selliseks muudavad. Ma eksisin Kristiina Ehinis, või noh, eks ta on ka õrn haldjatüüpi naine, aga ta on midagi palju enamat. See oli selline raamat, kus ma oleksin tahtnud, pliiats käes, erinevaid kohti alla joonida, mida ma loomulikult võõras raamatus ei teinud. Ma tundsin paljudes kohtades ära enda mõtted, kolm korda paremini kirja panduna. Raamatus oli koos nii palju suurepäraseid teemaalgatusi - kusjuures ka see on üks asi, mis mõnda teist lugejat häiris - et miks visatakse asju õhku kui mingit lahendust või puänti ei tule?! Minu jaoks oli see just väärtus, sest nendes teemades, mis minu jaoks olulised on, ei saagi mingit lahendust olla. Isegi ühe inimese elus on vastuolusid liiga palju. Et mismoodi on Kristiina Ehin feminist kui ta samas väidab end nõrk ja õrnake olevat? Mina ei saa aru, kus siin vastuolu peaks olema, elu ongi selliseid paradokse täis. See raamat oli tõeliselt hästi kirjutatud. Ma nutsin kohe päris mitu korda. Ma usun, et see oli lihtsalt sellest, et kirjutamisstiil oli niivõrd kaasakiskuv, midagi eriliselt jubedat ju raamatus polnud.
Kõige südamelähedasem oli minu jaoks see tüdrukute hulka mitte sobimise teema. Ja kuidas Kristiina ütleb, et lasteaias mitte käinud lapsele oleks olnud eluliselt vajalik kursus "Kuidas leida sõpru" - kogu oma lapsepõlve unistasin minagi selle oskuse valdamisest. Ahjaa, keegi lugeja kommenteeris, et temale jäi arusaamatuks, kuidas poisipeaga Kristiinast sai järsku poistega kohtamas käiv Kristiina - justkui oleks midagi vahelt ära jäänud. Oma elu põhjal võin kinnitada, et mul just niimoodi käiski - ise ka ei saanud aru, kuidas see nii järsku juhtus, mingit vaheetappi ei olnudki olemas. Ja need laused, mida ütleb Kristiina ema oma tütardele selle kohta, mida teha kui neile koolis midagi äärmiselt ebaõiglast osaks saab - selle peaks endale üles kirjutama ja oma tütardele edasi ütlema. Ahjaa, see koht ajas ka nutma muidugi. Muuseas, selle raamatus ette pandud triki - istuda tüdruku asemel poisi kõrvale, tegin mina ära. Vanemad sekkusid ja ei lubanud. Tundsin kohutavat häbi ja tahtsin maa alla vajuda. See oli kuskil kolmandas klassis. Ma tahtsin lihtsalt rahu sellest väikestele plikadele omasest intriigitsemisest - kui poistele miskit ei meeldinud, siis nad ütlesid otsa või virutasid rusikaga - kõigile arusaadav keel, aga tüdrukud seevastu kihistasid, sosistasid või ignoreerisid. Ükskord, siis kui ma veel täiskasvanuid usaldasin, läksin õpetaja juurde ja küsisin otse - mida ma tegema pean, et nad mu mängu võtaksid?! Eks õpetaja siis sundis paari neist mind ka mängu võtma. Miks mul need asjad siiani nii teravalt meeles on? Eks need ilmselt defineerisid midagi ära. Kiusamine läks minust mööda. Aga jah, ma vaatasin seda samamoodi pealt nagu Kristiina ja eriti iseloomulik on see koht, kus Kristiina ema läheb kooli probleemist rääkima ning kõik tegelikud asjaosalised jätavad mulje, et just tema on see, kes ülereageerib. Nii ju oligi.
Teine minu jaoks tähtis teema oli raamatus feminism. Mõte sellest, kuidas mehe juuresolek iseenesest muudab naise nõrgemaks sugupooleks. Ma olen sellele mõelnud. Ma olen pidanud üksi hakkama saama vaid väga vähestel kordadel. Aga ma kahtlustan, et kuhugi sinna on koer maetud. Mehe kõrval tugev olla on tegelikult tõesti...häiriv. Pikk ja pime teema, aga hea teada, et vähemalt keegi tunneb samuti. Ja siis veel suhtevägivald. Kristiina toob sisse mõõte, mille peale mina mitte kunagi tulnud ei ole - nimelt juhtub tema lapse isa olevat selline tüüpiline kontrollifriik - miks kannad lühikest seelikut, miks vaatad võõrale mehele otsa?! Ma olen alati mõelnud, et sellisel hetkel tõuseks ma otsustavalt püsti ja röögataks oma kõige mehisema häälega: "VÄLJA!!!" Aga, aga, ma olen siinkohal ära unustanud ühe asjaolu, mis olukorda muudaks - nimelt armastuse. Tol hetkel sa ju veel armastad seda meest. Ning siin toob Kristiina välja põhimõtte, miks tema kohe ei lahkunud  - nimelt võttis ta asja väljakutsena - ma tõestan sulle, et ma armastan vaid sind! Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et võtta seesugust ahistamist väljakutsena, aga oleks täiesti võimalik, et ka mina võtaksin seesuguses olukorras väljakutse vastu. Sest väljakutsed on ju põnevad, ma olen ju kange naine, oh, ma alles näitan talle, kui truu ma olen ja kuidas ma teda armastan! Siin pole mingit tegemist allaheitliku leppimise või hirmuga, näiliselt kontrollin ju olukorda mina. Võin vaid õnnelik olla, et tegelikus elus mu ees sellist olukorda olnud ei ole. Sest ma ei ole õrn haldjalik naine ning sellistele kontrollivajadusega mehed tavaliselt ei lähene, sest ka nemad otsustavad sageli raamatu üle kaane põhjal.
Tõesti tore oli tunda, et näiliselt nii erinev inimene võib sisemiselt olla sulle nii sarnane. Ma kirjutasin ka muidu väiksena luuletusi. Ikka selliseid korraliku riimiga, mitte tänapäevaseid. Aga mulle üldse ei meeldi kui luuletusi ette loetakse! Minu peas on luuletusel hoopis oma elu ja rütm ning siis tuleb keegi, kasvõi luuletuse autor ise, seda minu jaoks valesti ette lugema! Suvel suvilas tuli telekast ETV õhtune luulesaade ja mu ema käratas: "Uhh, pane see kinni! Ma ei kannata kui luuletusi ette loetakse!" Taas geneetiline probleem? Meenub veel, et keskkooliajal käisin luuleringis, kus just luuletuste ettelugemist harrastati. Ma ei läinud sinna vabatahtlikult, vabatahtlikult käisin näiteringis, kus mulle olid varutud alati kõik mehelike naiste ja hullude rollid, aga millegipärast arvas emakeeleõpetaja, et luule lugemine on sama asja teine tahk. Ei olnud. Kui teistele anti lugeda luuletusi kevadisest õieilust, siis mina pidin leppima kevadise pori ja koerasita välja sulamisega, kuid sellest hoolimata ei lugenud ma luulet õpetaja arvates õigesti. Lõpuks kupatatigi mind sealt minema, sest "sa oled tundetu ega oska armastada!" Sest armastust ja tundeid saab väljendada ainult reeglipäraselt ning kõik kõrvalekalded on lubamatud.

2 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Oo, ma (mittetüdruk) tahan nüüd ka seda lugeda. Miks ei võiks kõik raamatu-arvustused sellised olla???

notsu ütles ...

ma ei tea, kas see on lasteaiast ilmajäämise asjas lohutuseks, aga ma käisin lasteaias (kus oli täitsa ok) ja sellest hoolimata ei olnud mul põhikooli nooremas otsas sõpru. algklassides oli.