reede, märts 27, 2015

Me kõik usume

Viimases National Geographicus on artikkel "Umbusu ajastu", mis räägib taaskord teemast teadus vs uskumused, aga avab selle tagamaid mu meelest päris huvitavalt. Nimelt grupikuuluvuse seisukohalt.
"Inimestel on vajadus rühma sobituda. See on niivõrd tugev, et grupi väärtused ja arvamused on teadusest alati üle."
"Me ei usu teaduse ideedesse mitte sellepärast, et oleme kogu tõendusmaterjalile tõepoolest hinnangu andnud, vaid kõigest seetõttu, et teadlaste kogukond on meile lähedane."
"(Teistmoodi uskujate) pommitamisest faktidega pole abi....inimesed peavad kuulma neid uskujaid, keda nad usaldavad ja kes jagavad nende põhiväärtusi."

Sellele teisele väitele saavad alati toetuda need, kes peavad minu mõistes ratsionaalset mõtlemist täpselt samamoodi usuks. Jah, muidugi ei ole ma kõigi faktidega kursis. Mitte keegi ei tea kõike. Mina usun teadust, tema Alkeemia.ee-d. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et need kaks allikat omavahel võrdsed oleksid. Jah, mõne jaoks ehk isegi on. Asi on väärtustes. Mina näen teadusesse uskujaid ratsionaalsete inimestena ning neid, kes umbluu-usku, naiivsetena. Nemad näevad mind kui ajupestud peavoolumeedia ohvrit ja ennast kui iseseisvalt lahendusi otsivat läbinägelikku inimest. Ilmselt. Meil kõigil on oma ideaalid ja iidolid, nö inimgrupp, kuhu arvame end kuuluvat või kuhu soovime kuuluda. Teate küll neid tarbijaküsitlusi, kus oodatakse vastust väitele, kas teatud ettevõte "on meile südamelähedane"; "toodab tooteid inimestele nagu mina" jne. Ma tahan endale Emmaljunga käru, sest "inimestel nagu mina" on tavaliselt Emmaljunga käru. Mulle ei meeldi ansambel Nickelback, sest minusugused inimesed ei tohiks seda armastada. Mul endal on kindlasti inimesi, kellele ma alt üles vaatan - loen nende arvamusavaldusi (loomulikult on enamik mu iidoleid Internetist pärit...) ja noogutan kaasa. Kindlasti see mõjutab mind - no näiteks kui ma kergelt kahtlustan, et võiks suveks ikka paar kilo alla võtta, aga minu "iidol" väidab, et kehakaal pole asi, mille pärast põdeda, siis ma pigistan ka ise kergemalt hingates silma kinni. Muidugi laisa inimesena ei valigi ma endale iidolit, kes mind sporti tegema kannustaks. See oli nüüd põhimõtteliselt nali, sest tegelikult ma lihtsalt filtreerin sõnumeid ning pean olulisemaks neid, mis minu maailmaga ühilduvad st sporti armastav inimene võib iidoliks olla küll kui tema elufilosoofia põhirõhk on mujal.
Samas ei kujuta ma ette olukorda, mida NG artikkel põhiliselt kajastab ehk siis Ameerikat, kus väidetakse, et "vähem kui pooled ameeriklased usuvad, et Maa soojenemist põhjustavad fossiilkütuseid põletavad inimesed". Minu jaoks on see uskumatu ja ma eeldan, et enamiku eestlaste jaoks on see ka nii. No mis see muu siis ikka seda kliimasoojenemist põhjustab? Aga ameeriklased on siiski pikalt olnud tööstusrevolutsiooni eesotsas ning ilmselt neil on tõepoolest keerulisem enda süüd omaks võtta. Lisaks veel kogu see lobby-majandus, mida meil pole põhimõtteliselt ollagi. Kreatsionismi õpetamist koolides ei kujuta meist vist ka keegi ette. Ameerika usklike ja kodumaiste vahel on ikka vaks vahet.
Teine asi, millest artiklis väga ei räägita, aga mida mina tähtsaks pean, on allikakriitilisus. Tänapäeval on see muidugi äärmiselt keerukaks muutunud, aga siiski panevad hämmastama inimesed, kes jagavad "Galojani vanglakirja" tõe pähe, sest ei paista teadvat, mis suunitlusega on EE lisa Kranaat. Või usuvad mustasilmseid lapsi ja end unes ilmutavat Nicholas Cage´i, sest ei usu, et Avanejad võiks olla naljaleht. Tavaliselt ju jagatakse artikleid sotsiaalmeedias ükshaaval ning siis võib tõesti jääda märkamata, et samas portaalis jutustatakse ka Nahktoituja-Mallest, mis ometi peaks umbusklikuks tegema (või siis ikka mitte?).
Kindlasti on meil aga mingi iseenda kuvand, kuhu me vastavalt sobivusele asju ligi laseme ning me ei tee neid valikuid kuidagi väga ratsionaalselt. Vähe on inimesi, kes mingite näitajate poolest nö hälbivad - a la hevirokki kuulav baleriin, filosoofilist kirjandust lugev ehitusmees, tänapäeva kunsti hindav maal elav keskealine aiandushuviline jne. Loomulikult selliseid inimesi on, aga üldiselt üritame ikkagi "oma grupi" stereotüübiga sobituda (isegi ei ürita, vaid enamasti lihtsalt sobitume). Sest "me kõik käime veel keskkoolis" nagu ütleb NG artiklis geofüüsik Marcia McNutt. Ma olen seda alati kahtlustanud. Kas just keskkoolis, otsapidi lasteaias vast ka. Me juba sünnime mingisse gruppi. Oma laste usuvahetust on vanematel alati raske taluda ning me ei taha oma vanemaid ju pahandada.


Kommentaare ei ole: