reede, mai 29, 2015

Naise haridus

Update eelmisele postitusele.
Läksin siis esivanematele teatama, et lapsehoidmisteenust pole vaja osutada. Miks? Eks ladusin siis ette ohtralt pisaratega vürtsitatud ettekande teemal "Keegi mind ei armastaaaa!" (liialdus). Ema ahastas selle peale, et kuidas nii ikka saab - minul on ju ometigi kõrgem haridus! Huvitav, kas see on tingitud faktist, et tänapäeval on enam-vähem igaühel magistrikraad või olen ma lihtsalt ennast alahindava keskmise naisterahva prototüüp, aga ma pole kunagi eeldanud, et pelgalt haridus midagi garanteerima peaks. Mulle täitsa sümpatiseerib arvamus, mida lugesin intervjuust siin blogis ka varem mainitud Kaari Simsoniga: " ....ülikoolidiplomi kõige suurem väärtus on tõdemus, et inimene on suutnud midagi edukalt ette võtta ja ka lõpetada." Ehk siis ülikoolidiplom iseenesest ei tähenda sugugi seda, et ma nüüd mingil alal ekspert oleks vaid seda, et minus on potentsiaali olla edukas. Ääremärkusena veel seda, et kohtusin just juhuslikult oma kunagise kursaõega halduse bakapäevilt, kes on lõpetamas rakenduskõrgharidust õenduse valdkonnas ning leiab, et meie omaaegne baka oli ikka äärmiselt teoreetiline. Olime mõlemad nõus, et eks see avardas ikka silmaringi ja andis oskuse teadustekstidega tegeleda ning parandas kindlasti ka inglise keele oskust, aga konkreetsel töökohal sellest küll erilist abi ei olnud.
Oma viimase magistri tegin ma osaliselt töökoha rahalise toetuse abiga ning see oli küll üsna praktilise suunitlusega. Ei saa salata, et mulle meeldisid küll need "heietamise" ained kõvasti rohkem...Kas ma peaks nüüd ise ohjad haarama ja hõiskama, et hei! mul on nüüd see teie toetatud magister käes! Rakendage mind nüüd kuidagi! Miks te muidu selle raha minu peale kulutasite?! Muuseas, igasugune leping jäi meil selle kohta tegemata ja ma võin vabalt minema jalutada, ilma et tehtud koolituskulusid tagasi maksma peaks. Kui ma magistrisse minna plaanisin olid kõik küll väga toetavad, et ma nii initsiatiivikas olen. Kuidas ma nüüd siis meelest ära läinud olen? Peaks ikka nö mehelikult asja lahendama, paberi lauale lükkama ja ütlema, et näete, mu kvalifikatsioon on paranenud, (andke mulle vastutusrikkamaid ülesanded ja) makske mulle rohkem palka! Olen kuulnud teistestki, kes omakeski arutavad, et kui neile seoses magistriga nüüd rohkem maksma ei hakata, otsivad nad uue töökoha ning muretsevad, kuidas tööandjale märku anda sellest, et nad nüüd edutamist ootavad. Kas meestel on ka selline tagasihoidlikkuseprobleem või on see ainult naistele omane? Kas see ongi see juhtimisõpikutest leotud tunnustamise puudumine?
Meie firma meestel pole kellelgi kõrgharidust ning nemad oma pead selliste muredega vaevama ei pea.

8 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Vt ka Sepp-Hõrak, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/haridus-kui-paabulinnu-saba-2/

Marca ütles ...

Väga huvitav artikkel, aitäh jagamast!

Hundi ulg ütles ...

Lugesin need kaks kirjutist järjest läbi. Hinnang: naiselik emotsioon :)

Mida teeks mees Sinu asemel:

1. Selgitaks tootmisjuhile/juhatuse liikmele, et sügisest oled uuesti täisrakkes asja kallal. See võimaldab omakorda teha muudatusi firmasiseses tööjaotuses, kaardistada uuesti vastutusvaldkonnad jne. Samaaegselt esitaks oma nägemuse võimalikest muudatustest ja ärgitaks teist osapoolt esitama oma nägemus.

2. Kui otsustustasand on välisriigis, siis punktis 1 kokkulepitud ja argumenteeritud visiooni vormistaks nn. ettepaneku-motivatsioonikirjana, unustamata seejuures tänada suurt Otsustajat igati mõistva suhtumise eest eelneval perioodil. Nähes selles ettepanekus endale suuremat rolli ja vastutust võrreldes kujunenud olukorraga, ei unustaks mainimast ka oma palgasoovi.

Kui mees saadetakse selle peale kukele, siis sõltuvalt iseloomust:

a. läheb nutab naiselikult ema rinna najal;
b. saadab senise töökoha pikalt ja läheb parematele jahimaadele.

:)

Marca ütles ...

Mul ongi emotsioon alati enne tegutsemist :) Õnneks saan end siin välja elada, mitte päriselus. Ilmselt läheb mul ka käiku see variant nr 2. Ainuke jama on selles, et sealne otsustaja üritab ennast enamasti meie töötkorraldusest distantseerida (n. palgaettepanekud lähevad meilt, tema vaid vaatab üle ja muidu eriti ei sekku) ning tootmisjuht ise vabatahtlikult mingeid muudatusi ette võtta ei taha.

Marca ütles ...

Ahjaa, ja sel juhul olen vähemalt mina meil enam kui mees, sest selle 10 aasta jooksul pole küll kelleltki soost olenemata ühtki ettepanekut tulnud olemasoleva olukorra muutmiseks.

notsu ütles ...

Ma ei tea, kui erinev see riigiti on ja mis riigist välismaine otsustaja on, aga USAs on naistel vähemalt tööle kandideerides riskantsem palgakõrgendust küsida kui meestel - st mehele andestatakse suurema palga küsimine kergemini. Näh, siin artiklis kirjutab - ma ei lingiks seda, kui ainus point olekski see, mis oleks üks suur moraalilangetaja; õnneks on siin ka soovitusi, mis nõkse kasutada, et ka naisena suuremat palka küsida, tööst ilmajäämisega riskimata. Kahju muidugi, et sellise töö mõttes irrelevantse omaduse pärast mingeid imenõkse kasutama peab.

Kaur Virunurm ütles ...

Julgus palka küsida ei pruugi töö mõttes irrelevantne olla.
Sõltub loomulikult tööst.
Ja palgaläbirääkimiste ära jätmine ei pruugi tähendada "naised saavad edaspidi rohkem", vaid "kõik saavad vähem".

Lugege arutelu siit:
http://news.slashdot.org/story/15/04/08/1937227/reddit-ceo-ellen-pao-bans-salary-negotiations-to-equalize-pay-for-men-women
või siit
https://www.reddit.com/r/TheRedPill/comments/325wpe/reddit_ceo_bans_salary_negotiations_because_women/

notsu ütles ...

ma pidasin irrelevantse omaduse all sugu silmas. ja see, mida julgus palka küsida endaga soost olenevalt kaasa toob, on põhjus, miks ca pool inimkonda peab iks nõkse kasutama, pool võib niisama küsida.