neljapäev, mai 07, 2015

Tehnoloogia mõjust lastele

Viimastel päevadel on ilmunud vähemalt kaks artiklit, mis rõhuvad nutiseadmete ja üldse tehnika kehvale mõjule laste arengule. Üks neist oli alguses tasuline artikkel Soome haridusspetsialistilt, kes toob välja lugemisharjumuse vähenemise ning teine Kuressaare kunstikooli direktorilt, kes väidab, et lapsed ei oska enam joonistada. Ma saan enda kogemusest rääkida ainult eelkooliealiste laste puhul, aga mullegi tundub, et miskit on kuskil mäda.
Suure õhinaga räägitakse sellest, kuidas tehnika lapsi arendab ja kuidas on olemas arendavad äpid ning muu selline, kuid kas keegi on kunagi näinud kedagi, kes nutiseadmes midagi arendavat teeks? Eee...noh, Angry Birds arendab ka mingit ruumilist taju või miskit? Olgem ausad, väikesed lapsed mängivad neis ainult mänge või vahivad Youtube'st multikaid. Jee, teine telekas! Aga laps on ju nii andekas - oskab juba titena näppu ekraanil vedada! Sündinud tehnoloogiaguru! Tegelikult on näpuga mööda ekraani vedamine siiski hoopis lihtsam tegevus kui pliiatsi käes hoidmine ja sellega kirjutamine. Mida saan mina ära teha, et mu laps ei sukelduks juba eelkooliealisena nutiseadmesse, kust teda teismelisena juba täitsa võimatu kätte saada oleks? Nutiseade on muuseas tugev vastane, sest ta tõmbab last mitu korda kõvemini kui näiteks raamat, sest sellest mõnu kättesaamiseks pole vaja ju üldse vaeva näha. Nagu telekas - vajutad nuppu ja show käib. Ma ei usu, et karmid keelud ja kisa aitaks, kui vanemad ise teistsugust eeskuju ei näita. Ma istun päev otsa arvutis, aga enamasti teen ma seal päeva ajal tööd ja laps näeb kohe ära, et see on mingi igav must-valge maailm ning sinna ta ei kipu. Meelelahutusega arvutis tegelen ma üldjuhul laste uneajast. L. seevastu suudab lisaks kaheksale tunnile tööarvuti taga ka kodus enamuse ajast arvutis istuda. Ja tema arvutielu on laste jaoks huvitav, sest ta mängib. Enamasti ta kupatab küll lapsed minema, sest nad ju segavad ning püssi sihik kipub viltu minema. Kui ma Mikroga haiglas olin, siis avastasin, et minu arvutisse oli tekkinud kiirtee Delfi mängude lehele - Mini oli seda kasutama hakanud. Eks nii oli mugavam, aga ma kustutasin selle ära ning ei ole teda arvutisse lasknud muidu kui heegelkummide videote vaatamiseks. Ääremärkusena leitakse kui kohutavad on need odavalt valmistatud keskkonda reostavad heegelkummid, kuid teiseltpoolt on need võrreldes ekraanimaailmaga siiski loovust arendavad käegakatsutavad asjad. Mina õhtuti loen. Mini oskab mu meelest ka lugeda, aga tal pole püsivust, et seda teha. Üks viisakam koomiksiajakiri Muumidest pandi ka kinni, see oli selline lugemine, mida ta viitsis ette võtta. Vähemalt ta joonistab ja meisterdab palju. Raamatuid meil ka on. Enam-vähem. Lasteraamatuid. Täiskasvanute raamatuid on häbiväärselt vähe, kahe riiuli jagu, sest ma võtan oma raamatud raamatukogust ning kui ma neid kõiki ostma hakkaks, lõpetaks me kiiresti pankrotiga. Loomulikult igatseks ma sellist tuba nagu nõuka ajal pea kõigil oli - maast laeni sektsioonikapid raamatuid täis. Seoses korteriotsimisega sai kunagi erinevaid elamisi külastatud ja tänapäeval enam selliseid raamatukappe ei leidu, sektsioonides eksponeeritakse alkoholipudeleid. See oli üldistus nüüd muidugi. Mina lugesin eelkooliealisena ja algklassides väga palju. Olin ainus laps ning enamasti polnudki muud teha, raamatud kadusid tagaplaanile pubekaeas kui elu peale lendas. Tänapäeval on lastel palju rohkem muud, mis juba lasteaiast peale ustest-akendest sisse pressib. Multikad. Meie ajal näidati neid vist pool tundi päevas, nüüd tuleb isegi ETV2 pealt multikaid pool päeva ning lapse teleka eest ära saamisega on häda. Miks ETV, miks? Aasta tagasi lugu veel nii hull ei olnud, aga küllap nõudmine tekitab pakkumise. Konkurendiks on ju Kidzone ja Pingviniukas ning muud, kus multikad jooksevad ööpäevaringselt. Meil kodus need lubatud pole. Ok, pühapäeviti vahel saab satsi Ponisid ära vaadatud. See-eest on muutunud külaskäigud laste omavahelisest mängimisest üksteise kõrval teleka vaatamiseks. Lapsed ei viitsi õues mängida, sest toas saaks telekast lõputult multasid vahtida. Istuvad seal reas ja pärast vinguvad, et kole igav on ja midagi teha ei oska. Käisime ükspäev külas ja Mini ütles pärast tunnustavalt: "Aga nende juures ei panda telekat mitte kunagi kinni!" Just nagu sünnitusmajas.
Tegelikult on ju see "noored on hukas!" kestnud aegade algusest. Mis see lugemine siis ka on kui mitte taandareng? Enne kirjaoskust suudeti eeposi peast ette kanda, peale kirjakeele leiutamist mandus selline oskus kõvasti. Ikka ja jälle tuuakse välja, et ehk on see nutikultus miski, mis õpetab meie lapsi tulevikus paremini hakkama saama, et ehk on neil just selliseid oskusi vaja, mitte süvenemist ja muud ülehinnatud jura. Et äkki lapsed ikka õpivad ka midagi seal arvutis, mitte ainult ei tulista kolle ega küberkiusa üksteist Facebookis. Ma olen ses osas skeptiline. Huvitav oli näiteks selle Soome haridusguru lähenemine, et ehk tuleks vaadata seda, kuidas tänapäeva lapsed ülesande lahenduseni on jõudnud, mitte aga seda, mis see lahendus on. No minu klikiaegset haridust täis ajupestud aju ei mõika, kuidas saab lahenduse käik oluline olla, kui lahendus ise on vale? Eks me kõik ole oma ajastu lapsed ega suuda järeltulijaid täielikult mõista. Tarku lapsi on ju (veel) tänapäeval ka.

Ja mis see väärtkirjandus siis ka head teeb? Mõned tsitaadid eilsest lugemisest (ei ole Palahniuk):  
Unenägudes lõid karud minuga tantsu ja trukkisid mind tagant.
Hakkasin kontrollimatult roojama. Sitt jooksis mööda mu jalgu kingade sisse.
 Kas see on see, mis kuidagi inimest paremaks teeb? Targemaks? Võeh! L. on roppuste osas igavene puritaan ja mulle kohe meeldib talle selliseid tsitaate ette lugeda. Ta väänab siis õuduses nägu ja küsib, miks ma ometi selliseid asju loen. No ma ei loe selliseid asju nimme, need lihtsalt hüppavad tänapäevastest väärtromaanides iseenesest tühja koha pealt välja. Eks ta ole, tänapäeval on sitt, seks ja vägivald igal pool. Ses suhtes imestasin ma sügavalt kui keegi avaldas arvamust, et selline suitsidaalne roppus nagu "Kadunud papagoi tagasitulek" tuleks ära keelata. Jumaluke, me ju kasvasime seda vaadates üles ja kellelgi ei tulnud tahtmist papagoi eeskujul nööri kaela panna! Aga näe, tänapäeva lapsevanemad leiavad, et see multikas on ikka liig mis liig. Edu teile väärtkirjandusega või parem, hoidke heaga eemale!

16 kommentaari:

  1. Mhmh. Kõige segasemad tunded on mul Minecrafti suhtes. See samuti neeeeeeeeelab lapsed endasse. Samas - seitsmeaastane kasutab nüüd kõnes sujuvalt väljendit "ei-värav", ja neljane joonistab oma tulevaste Minecrati projektide plokkskeeme - tundub nagu arendav....

    VastaKustuta
  2. Valus teema. Mul on üheaastane (va mõni kuu peale) laps, teler ja arvuti.
    Üheltpoolt unistan sellest, et ei pea talle tulevikus mänguasju ostma- oleks nutiseada, pall, rula. Raamatuid saab arvutis lugeda ja isegi joonistada (pliiatsiga tahvelarvutid).
    Teisalt- kas teleka/arvuti kõrval hakkab liikuma ka mingi muu elu..
    Ma olen telekasõltuvusega inimene-ei pane teda ka kunagi kinni. Samas võiks tast päevapealt loobuda, kui ta mu seinal ei ripuks. Küll ma siis leiaks muid meelelahutusi. Aga abikaas ei taha telerist loobuda. Ja arvutis ta ka peamiselt mängib.. Eh, mida head on sel vaesel lapsel meilt õppida...

    VastaKustuta
  3. Just sellepärast olengi tohutult teleka ostmise vastu. Härra mul aga väga nõuab ja eks mul ükskord tuleb alla anda oma ristiretkes. Praegu olen olnud üle 3 a telekavaba, üldse ei tunne puudust ka. Kui midagi vaadata tahan, siis arvutist etv-d näeb.

    VastaKustuta
  4. Palahniuki-märkus tõi pähe, et arvestades väikelaste huumori laadi peaks lapsi just pissi- ja kakateemadega lugema meelitama. Meenus ka Pratchetti "Tubakas", kus väikese Sami lemmikraamat rääkis eri loomade kakast (lastekirjanik oli õigesti aru saanud, mis lapsi huvitab). Mis andis tugeva tõuke tema loodusteaduslikele huvidele.

    Muidu tundub mulle selliste asjade meenudes alati, et "Videvikul" jms odavkirjandusel on ka omad head küljed. Vähemalt tekib harjumus pikemat teksti lugeda, äkki pärast hakkab hammas ka millelegi raskemale peale.

    Kas Mini Miki Hiirt ei taha lugeda või sa põlgad selle ise ära? Ma olin vahepeal nende tõlkekvaliteediga päris rahul, ainult viimasel ajal on lauseehitus vahel väheke võõrapärane, eriti Koomiksikogudes.

    VastaKustuta
  5. Heh, ma üritasin Minile osta Kakat ja kevadet, aga tema ei lubanud. Pööritas poes silmi, et sellist raamatut tema küll ei taha ja nõudis mingit roosat printsessiraamatut. Tal hetkel suur roosa-printsessi-poni vaimustus peal, seetõttu pole Miki-Hiir ka nagu teemaks olnud.

    VastaKustuta
  6. aa. aga siis järsku Witch. teismelised maailma päästvad nõianeiud, kellega ühtlasi toimub romantilist moosi. See enam vist ei ilmu, aga vanu numbreid saab kas antikvaraatidest või raamatukogust.

    VastaKustuta
  7. Oot notsu mis probleemi sa oma raamatu-soovitustega lahendada proovid? Häid ja väga häid raamatuid on maailmas lademes.

    Mis puutub pissi-kaka-teemadesse, siis...
    http://iiida.blogspot.com/2013/01/alo-opib-lugema.html

    VastaKustuta
  8. Kaur, minu meelest selliseid häid ja väga häid raamatuid, mida lugema hakkav laps mõnudega ise loeks, on tõsiselt vähe. Ikka kipuvad olema kas liiga titekad, nii et kümne minutiga saab loetud, või on liiga rasked ja kodanikul läheb tuju ära. Me oleme leidnud ühe sarja, mis on täpselt paras, aga paraku ei meenu mulle, mis selle nimi on. Nii et meie koolieelik loeb ka koomikseid, vanu Miki-Hiiri, vahel hõikab teisest toast a´la: "Mida see anonüümne tähendab?", aga üldiselt mugistab naerda ja loeb.

    Nii et kui on häid soovitusi, mida lugeda, võiks neid jagada.

    Muul ajal teeme kuiva trenni ehk käime raamatukogus ja raamatupoes, et tekiks harjumus.

    Aga arvuti on ikka vägagi teema. Õnneks aktsepteerib ta praegu väga hästi kokkuleppeid, mille kohaselt nädala sees on arvuti ära.

    VastaKustuta
  9. A see asi ka veel, et kas see Soome haridusguru ei rääkinud mitte sellest, et võibolla on ülesanded praegustele lastele ebasobivad, s.t pole praeguse maailmaga kooskõlas. Ja selle asemel, et teatada, et pealetulev põlvkond on rumalam kui meie (sest see on meist erinev), võiks vaadata, mida ja kuidas nad teevad, et saada päriselt aru, millised on nende noorte võimed?

    Ma ei viitsi seda lugu uuesti lugeda, nii et äkki oli see juba minu isiklik interpretatsioon asjast :D

    VastaKustuta
  10. Kaur: notsu jutt käis algselt koomiksitest, neid on tegelikult tõesti vähe meil ja lugemaõppival lapsel on neist mu meelest lihtsam alustada kui päris raamatutest.
    Eliisabet: "ma ei viitsi seda lugu uuesti lugeda" - täpselt, mul on sama tunne :) Millegipärast just ekraanilt ei viitsi ma neid pikemaid lugusid lugeda. Tahvlis on veidi parem aga paberil kõige parem. Seega ma olen natuke skeptiline selle arvutis sisukate tekstide lugemise koha pealt. Ehk see on alguse asi ja kui tahvlid veel silma- ja käesõbralikemaks arenevad, siis asi muutub.

    VastaKustuta
  11. minu tuttavad lapsed on iseseisvalt lugema hakanud Tintini koomiksitega, aga need lapsed on poisslapsed. esimene paksem raamat, mida iseseisvalt loeti, oli Minecrafti käsiraamat, mida vanemad lihtsalt keeldusid ette lugemast :). edasi läks juba lihtsamalt.

    VastaKustuta
  12. ep: mul on mõlemad tüdrukud. Miks nad neist ponidest ometi koomiksit ei tee? :) Raamat ponidest on meil olemas ja see oli poes hinnatud kui "noorteraamat", aga mina pidin enda omadele seda ikkagi ette lugema.

    VastaKustuta
  13. ma arvan, et see, kas poiss või tüdruk, on vähem oluline kui see, kui lapsele meeldivad parajasti pastelltoonides ponid ja printsessid. mulle oleks lapsena Tintin peale läinud küll.

    W.I.T.C.H on just selline pastelltoonides ja nunnude suurte silmadega. ja moosine.

    VastaKustuta
  14. (ametlikult on ka selle sihtgrupp muidugi teismelised. aga seda ägedam peaks olema, milline väike laps ei tahaks suurte laste asju.)

    VastaKustuta
  15. Jah, lugema HAKKAMISE raamatud on probleem. Need väikelaste omad on nii ninnu-nännud, et no neid ei viitsi lugeda ei lapsed, ei vanemad.

    Aga mitte-koomiksi soovitusi:
    - "Lugu hundipojast, kes tahtis endale jänest", meie poiste lemmik
    - Scheffler && Donaldson. Grühvel, Zog jne on kenasti ja väga hästi meie keelde tõlgitud
    - ma ise olen teind nii, et laps loeb unejutu pealkirju või lausete esimesi sõnu

    Mu lapsed loevad ka Tintinni; mulle üldseeee ei meeldi, a no nende oma asi.

    Ja plika ärkas täna teistest pool tundi varem, et jõuaks hommikul rohkem "Sannikovi maad" lugeda :)

    VastaKustuta
  16. Ametlikud lugemahakkamise raamatud on pahatihti ka trükitähtedega, mida on mumst palju raskem lugeda kui tavalist kirja, kus ainult lausealgused ja nimed on suure tähega esile tõstetud. Väiketähed ei jookse silma ees niiviisi ühte laama, nad on erinevama kõrgusega.

    VastaKustuta