reede, november 27, 2015

Sõltlastest ja loobujatest

Eelmine postitus ja kommentaarid panid mind mõtlema loobumistest ja sõltuvustest. Mulle meeldis üks kunagi loetud kommentaar Marilyn Mansoni kohta, kus keegi ütles, et MM ei kuritarvitanud narkootikume, ta lihtsalt tarvitas neid. Ehk siis minu arvamus on samuti selline, et iga asi ei ole sõltuvus. Sõltuvuseks pean ma seda, kui inimene tunneb, et tal on tung teha midagi, mida ta tegelikult teha ei taha, mis tema elu ja tervist rikub, kuid ta ei suuda seda tegevust ikkagi kuidagi lõpetada. Igasugused "oi, ma olen magusast sõltuvuses!" ei ole üldjuhul seda mõõtu. Ma teen ka paljusid mõnede meelest pahasid asju, aga ma teen neid seetõttu, et mulle meeldib ja kui ma neid teha ei taha, siis ma ka ei tee. Aga sõltuvusohtlikest asjades minu elus siis:
Kohv - jah, ma joon hommikuti kohvi, aga midagi erilist ei juhtu, kui ma seda teha ei saa. Külm jook hommikusöögi juurde mulle ei meeldi, tee on kannatlike jook, ma ei viitsi oodata, kuni see jahtub (kohvi joon ma ka ainult masina oma, kui on vaid nö pätikohv saadaval, ma loobun), kakao on liiga magus. Maksimaalselt joon paar tassi päevas. Miks ma sellest loobuma peaksin? See on meeldiv harjumus, rutiin kui soovite. Mulle meeldivad rituaalid, need tagavad mulle pigem turvatunde kui hirmutavad.
Magus - pigem maitsevad mulle soolased näksid, aga magusat söön ka vahel ikka. Iial ei suudaks ära süüa kotitäit komme nagu mõni teeb, vedamine vist. Ise ei küpseta. Šokolaad vaimustust ei tekita. Just oli mingi üleskutse, et "ütle novembris ei magusale". Ma ei saa aru, milleks? Mida need ajutised aktsioonid annavad ("septembris ei joo" oli ju ka)? Hoiad end kuu aega väe võimuga tagasi, tunned, et oled kõva mees ja lased seejärel vanas vaimus edasi? Ok, ehk mõni tõesti loobubki täielikult, aga samas magusat on inimese organismil ju mingis koguses vist ikka vaja ka.
Tubakas - ma teen vahepeal suitsu. Alati vaadatakse siis kaastundlikult, et oi, sa oled jälle suitsetama hakanud või? Oeh, ma pole seda lihtsalt kunagi maha jätnudki või siis selles mõttes alustanud, et tõmbaks paki päevas. Courtney Love vist tõmmanud 30 aastat järjest 3 pakki päevas - ma ei saa isegi aru, kuidas see võimalik on ja selline asi on minu jaoks tõesti juba täielik sõltuvus. Miks? Mis mõnu sa sellest niimoodi saad? Vahepeal ei teinud ma nii paar aastat üldse suitsu. Siis vahel tegin kuus korra. Maksimum, mida ma teha suudan, on ca 5 sigaretti päevas ja seda ka ainult siis, kui on mingi pikem pidu. Iga päev ma ka suitsu ei tee. Kas see on sõltuvus? Mulle lihtsalt meeldib, näiteks mingit vaadet nautida ja suitsu teha. Kender kirjeldas sellist tegevust kunagi a la suits annab mõnedele asjadele mingi dimensiooni juurde, nüüd ta muidugi on kange tubakavastane, aga ilmselt ta siis oli ikka sõltlane ka (kuskil ta kirjutas, et tubakasõltuvus asendus tal nätsusõltuvusega).
Alkohol - mulle maitseb alkohol. Õlu, vein, mõned kangemad joogid. Magusad lögad ei istu. Alkoholiga on kerge üle pingutada, aga õnneks on olemas pohmell :) Tegelikult on üsna kerge oma piire tunnetada. Mingist hetkest alates asendan ma pidudel alkoholi lihtsalt veega. Ei tasu nii loll olla, et mõtled, ah, mis see üks pudel ikka enam teeb.
Arvutimängud - ma usun, et sõltuvus on see kui mängude mängimine inimese muud elu segama hakkab. Näiteks istub ta ööd läbi, silmad punased peas ja üritab mingit levelit ära teha. Ma mängin muidugi ainult Candy Crush Sagat ka, aga kõrvalt olen näinud ka nö päris-arvutimänge ja õnneks need, mida ma näinud olen, ei kõneta mind sugugi. Igasugu tangid, rallid, sõjad, kaevamised. Virtuaalreaalsus, kus pead võõraste inimestega suhtlema on mu meelest lausa jube koht. Aga üldse mitte mängida? No ei jõua ju kogu aeg raamatut lugeda ja mida see teleka ees passimine parem on, kui arvutimäng? Mulle meeldib passiivne olla, ma ei taha aja veetmise nimel näiteks koristada või trenni teha.
Sport - sellest pidada saama sõltuvaks jääda. Näidake mulle, kuidas? Ma olen igausugu trenne proovinud, maksimaalselt kaks kuud ja rohkem ma ei suuda. Tahaks koju oma voodisse. Ma ei tunne mingit positiivse energia laengut peale treenimist. Vastik higine tunne on, saaks duši alla ja seejärel voodisse kerra tõmmata.
Millest ma võiks sõltuv olla? Mõtlesin ja avastasin, et ilmselt muusika kuulamisest. Seal tervisespetsialistide koolitusel räägiti, et kuulmislangus on suur oht ning selle vältimiseks oleks hea kõrvaklappidest muusika kuulamine keelustada. Mu esimene mõte oli kohe, et sel juhul aidaa tööelu. Mul ükskõik sellest kuulmislangusest! Normaalne sõltlase reaktsioon ju. Veel ei suudaks ma tööd teha, kui mul kaamera selja taga oleks ja/või ma töö ajal internetis isiklikke asju (a la blogi) ajada ei saaks. Samas ma ei tahaks öelda. et ma netisõltlane olen, sest nutitelefoni mul pole ja mu meelest on jube vaadata, kuidas inimesed omavahelise suhtlemise asemel ninapidi telefonis istuvad. Mu vanas koolis keelati nutikad vahetundide ajal ära, et lapsed omavahel suhtlema õpiksid! Õudne!
Need sõltuvused ei ole otseselt väga hullud, kuid tegelikult on mul paar vastikut, tervist kahjustavat sõltuvust ka, millest ma kuidagi lahti ei saa, või siis asendub üks teisega, nagu enamikul sõltlastest. Mulle meeldib mõtlemise taustaks või ärevuse maandamiseks oma juukseid kruttida. Juuksur ütleb, et mul on pmst ühelt poolt juuksed seetõttu oma 5 cm lühemad juba. Magistritööd kirjutades oli eriti suur kahjustus. Teine asi on nimeta sõrmega peopesa kratsimine, seda ma teen täiesti alateadlikult ja sageli imestan, miks mul kindad alatasa peopesast katki lähevad. Peopesades on selle tulemusena isegi paksenenud nahk. Mõnus, mis. Need sõltuvused pole isegi lahedad ja ma ei tea, miks need mul on ja miks ma neist lahti ei saa. 
Miks ma siin tõelisi sõltuvusi, narkootikume, ei puudutanud? Sest ma lihtsalt ei tea neist mitte midagi. Päriselt.

7 kommentaari:

  1. Spordist (või trennist) võib vabalt sõltuvuse saada. Ma käisin vahepeal 5+ korda nädalas midagi tegemas, ise ülekaaluline keskealine kontorirott. Kui ei saanud käia (sest töö ja pere), läks närv mustaks koos kõige kaasnevaga.

    Arvutimängude sõltuvus on mul ka olnud, väga väga korralikult. Ei taha meenutadagi.

    Seepärast mõistan ma ka inimesi, kel on sõltuvused asjadest, mis mind ennast ei meelita. Hasartmänguhull? Autopede? Peast aednik? Ma ei jaga su hobi, aga ma saan sust siiski aru.

    Õnnelik inimene, kui sul neid probleeme ei ole. Aga ehk veel tulevad? :)

    VastaKustuta
  2. Ma kusagilt oleks nagu lugenud, et see, kas trenn tekitab endorfiine või mitte, on individuaalne. Äkki ma olen sellest ilma jäetud lihtsalt? Nagu mul oli üks tuttav, kes peale ühe õlle joomist enam-vähem magama jäi, oli teine lausa kurb, et õlu täitsa maitseks, aga peab karsklaseks hakkama :)
    Ma usun ka, et täiesti ilma sõltuvuseta inimest ilmselt ei ole ja selles valguses tuleks tõesti teiste sõltuvuste vastu tolerantsem olla (kui need sind otseselt ei kahjusta).

    VastaKustuta
  3. Minul on kindlasti blogisõltuvus, nii kirjutamise kui teiste blogide lugemise suhtes. Kui ma ei saa blogida (nt suvel ema juures), siis kasvõi kirjutan märkmikku midagi. Ja päevikut olen pidanud 15 eluaastast peale.
    Trenniga on nii, et enamasti inimestel ikkagi ongi mingi füüsilise tegevuse liik, mis neile meeldib. Mina koolis keka tunde südamest vihkasin, aga kui aeroobika läks moodi, avastasin, et nii mõnus on selline keksimine.
    Aga näiteks labidaga maa kaevamine on ka füüsiline teegvus ja endorfiine peaks vallandama seegi.

    VastaKustuta
  4. Mina olen Candy Crushi mänginud küll nii, et silmad on punased peas ja ajavad pisaraid juba välja. See oli täiesti alguses. Ja töölt koju tulles asusin ka kohe mängima. V.-ga mõlemad. Tema aga ühel hetkel tundis, et see mäng võtab meie elu üle võimust ja lõpetas ära. Paari kuu pärast lõpetasin ma ka ära. Praegu õnneks enam puudust ei tunne.

    Trenni osas on nii, et mulle ka hullult meeldib trenni teha, aga mulle on võõrad inimesed spordiklubis endiselt takistuseks. Näiteks praegu tuleb ette päevi ja nädalaid, kui ma ei suuda end kohale vedada, sest ülekoormatud parkla ja trennisaal tekitavad minus õudusjudinaid. Vastik. Kui ma saaks täiesti üksi käia, ei puuduks ma ainsatki korda.

    Aga vot muusika on minu jaoks küll selline asi, et mind see täielikult nüristab. Okei, jalutamas käia ja mingit head muusikat kuulata või heal peol head muusikat kuulata või autos raadiot kuulata - jah, väga tore. Aga päevad läbi töö juures mingit virtsa taluda on mulle kohutavalt raske. Isegi hea muusika ei aitaks, sest ma lihtsalt ei suuda süveneda, kui miski kõrva ääres pläriseb. Kui koju lähen, lülitan teleka taustaks käima, aga mitte kunagi ei käi ta valjusti, ikka vaikselt. Alumine naaber aga lülitab alati ka enda plärakasti üürgama ja see on minu jaoks täiesti talumatu, mingi tümin kogu aeg kostub läbi. Mina natuke ei mõista inimesi, kellel tümakas peksab konstantselt iga kell ja igal pool :D Sa ilmselt selline ei ole, aga päris paljud on. Minu jaoks müstika.

    VastaKustuta
  5. Huvitav lugeda, enamuses nõustun kirjutatuga. Ise juhtun olema sihuke külm tüüp, kes pole seni sõltuvusse sattunud, vähemalt enda arust. Olen kõiki eelnimetatud pahesid harrastanud v.a. suitsetamine ja mõndagi veel lisaks aga kunagi pole nii, et ilma hakkama ei saaks või jubedalt puudust tunneks kui ei saa (ok, üks erand on, aga see on täiesti normaalne, ma ilmselt ei pea täpsustama :)

    Kohvi joon 2-3 tassi päevas sest naudin, õlut samuti mõne poti nädalas (suve perioodil oluliselt rohkem). Intensiivset trenni teen 3 korda nädalas, kohale vedamiseks vajan tahtejõu pingutust, pärast aga sitaks hea tunne - just vastupidine alkoga :DD

    Õgimist naudin aga vahel unustan terve päev süüa kui miskit põnevat käsil. Kaaluprobleemi eriti pole (endiselt läheb EÜE pluus selga, ainult käised lühikesed) kuna ilmselt kulutan kõik hea ja parema nämmi energiaks.

    Arvutimängu (suht realistlikku sõjamängu) mängin mõned tunnid paar korda nädalas, naudin teiste inimeste ülekavaldamist ja meeskonna koostööd. Arvuti vastu mängin vaid mõne uue relva, triki katsetamiseks.

    Eelmine kuu käisin perearsti juures "iga-aastasel" ülevaatusel esimest korda 7 aasta jooksul. Arsti kommentaar oli: Mida iganes sa teed, jätka samas vaimus, sest organism tipp-topp konditsioonis.

    VastaKustuta
  6. Mul on kerge kohvisõltuvus, aga ma ei näe selles probleemi, sest sõltuvusaine on odav, kohvi tarvitamine ise mõjub pigem hästi (mul on loomupäraselt madal vererõhk ja kohv aitab seda ülespoole kruttida, lisaks mõjub pärast ärkamist või ka pärast suuremat söömist kõhule hästi) ja põhjustab mulle suurt mõnu. Huvi pärast olen ka proovinud maha jätta ning nii nädala-kahega kadusid võõrutusnähud ära, sellepärast ütlengi, et _kerge_ sõltuvus.

    Alkoholiga on mul sama lugu, et teatud joogid maitsevad. Ma üritan selle tarvitamist puhtalt mõistusega piirata, et noh maksa üle ei koormaks ja nii, sest organism ise ei ütle eriti midagi: pohmelli ei ole õieti olnud ja päris purju kah ei jää. Kuigi võimalik, et organism tegelikult ikkagi ütleb, aga teisel viisil: mitte ei trahvi liialduste eest, vaid hoiab liialdused ära. Sest ma olen märganud, et kui ma mingi peo alguses õlut või veini olen joonud, siis millalgi tuleb hullem veejanu ja siis ma lürbin muudkui vett ja alkoholi lõhn hakkab vastu.

    Internetisõltuvus lööb välja netivaidluste puhul ja see on ebameeldiv: ma pean silmas seda, kui vaidlus lööb mu nii põlema, et mul on juba füüsiliselt ebamugav olla (süda peksab, vahel iivelduseni välja), aga ei suuda ennast sellest eemal hoida, kui vaidlus pooleli on ("It's important, someone is wrong on Internet"). See ei ole tglt isegi päris netisõltuvus, sest mittevaidlev netikasutus niimoodi ei mõju. (Jälle üks põhjus FB-st eemale hoida.)

    VastaKustuta
  7. ritsik: blogimissõltuvusega on mul vahepeal see asi, et enne uinumist mõtlen mingi teema postitusena läbi või siis suisa mingis olukorras mõtlen - oh, sellest peaks kindlasti blogima! Vist lõhnab ka sõltuvuse järele :)
    Mariliis: kui ma mõttetööd teen või kasvõi blogin, siis ma ka muusikat kuulata ei suuda, pigem panen lausa klapid selleks pähe, et ka ümbritsevat taustamüra mitte kuulda. Niisama taustaks ma ka muusikat ei tarbi, ainult töö tegemisel või siis kui spetsiaalselt ainult muusikat kuulangi. Otseselt mõttevaba mu töö ei ole (andmesisestuse osa), aga muusika paneb kuidagi aju teise režiimi peale a la ühe osaga teen tööd ja teisega mõtlen omi mõtteid. Ilma muusikata on see kuidagi nüri klahvide klõbistamine.
    TT: ma isegi mõtlesin seksisõltuvuse üle, aga see on vist suisa meditsiiniline termin juba a la soov on nii suur, et ükskõik kus ja kellega, seda esineb sellises vormis ikka väga vähestel, ülejäänutel on kõik normi piires veel :)
    notsu: mul ka madal vererõhk. See füüsiline ärritus kellegi vastu Internetis on ka tuttav, ma vist polegi päris elus niimoodi silme eest mustaks ennast vihastanud kui virtuaalselt vaieldes. Päriselus jään ma tavaliselt vastuse võlgu, aga Internetis on ju hea võtta aega ja siis enda meelest ideaalne vastus valmis kribada, ja no kui ta siis ka ikka aru ei saa...!

    VastaKustuta