kolmapäev, märts 23, 2016

Asjad, mida ühele raamatuarmastajale mitte kunagi öelda ei tohiks

Tegemist on siis minu kommentaariga ühele Goodreadsi blogipostitusele, mida saab lugeda siit. Tõlkisin need laused igaks juhuks ära, sest mine tea, ehk kõik ei mõista inglise keelt ning ka niisama on kuidagi naljaks kommenteerida punkte ilma neid siin ära toomata.
1. "Film on palju parem kui raamat. Või noh, ma arvan, et on. Ma pole seda raamatut kunagi lugenud. Aga ma olen kuulnud, et film pidavat parem olema..."
Tegelikult ma ei nõustu 100% sellega, et raamat on alati parem kui film. Enda kogemusest "Fight Club" on näiteks üks vastupidine juhtum ning originaalposti kommentaarides tuuakse veel teisigi välja. Aga lihtsalt see arvamus, et film on parem kui raamat, ilma kummagagi tutvumata (või ka ainult filmi vaadanuna), on nii ehk naa rumal arvamus. Ma ohkan omaette muidugi alati ka siis, kui keegi leiab, et filmi nägemine võrdub raamatu lugemisega. Või siis, kui keegi arvab, et raamat on filmi järgi tehtud, kuigi enamasti on vastupidi.
2. "Sa ostsid veel ühe raamatu?"
Mulle tundub, et sellise lause võiks pillata mõni ignorantne lapsevanem näiteks. Olen isegi kuulnud sellest, et on olemas vanemaid, kes tirivad last, kes mõnd raamatut soovib, raamatupoest eemale sõnadega "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi!" Võeh. Raamatud on mu meelest ikkagi investeering, mis ei ole võrreldav kohe ära laguneva mänguasja või paarieurose riidehilbuga.
3. "Mul pole küll kunagi aega lugeda. Tore, et sinul nii palju aega leidub!"
Oojaa, sellega ma suhestun enim. No mida? Meil kõigil on 24 tundi ning juhul kui keegi meist ei tee 18-tunniseid vahetusi 6 päeva nädalas mõnes Hiina tehases, on meil üldjoontes 8 tundi magamiseks, 8 tööks ja 8 enda jaoks. See jaotus sõltub prioriteetidest, mitte millestki muust. Kui paljud meist vaatavad õhtul mitu tundi telekat? Surfavad Internetis? Teevad sporti? Koristavad tube? Käivad laulukooris? Asja jaoks, mis sulle meeldib, võtad sa aega. Mina lihtsalt ei tee süüa, ei korista, ei tee sporti, ei vaata telekat. See on mu oma valik. Oli aeg, mil ma samuti vahtisin õhtuti telekat. Ausalt öeldes mäletan ma raamatutest siiski rohkem kui kõigist neist saadetest, mida ma toona vaatasin.
4. "Issake, sa loed seda vä? Äkki proovid hoopis "Twilighti"; "Halle varjundeid"; Coelhot, Cartlandi?"
Ei pea lugema seda, mis on popp. Lugemises need asjad üldiselt nii ei käi. Niimoodi käivad asjad inimeste puhul, kes kommenteerivad, et muidu nad üldse ühtegi raamatut ei loe, aga Twilight/Varjundid/Coelho/Cartland oli päris lahe. Muid raamatuid nad üldjuhul avada ei julge ka. Nagu nad ei julge puutuda midagi peavoolust erinevat ning peavad imelikeks neid, kes seda teevad. Võeh.
5. Raamatupoes, lustlikul toonil: "Noh, oled valmis edasi minema?!"
Sellepärast ma käingi poes üksinda. Inimesed teevad seda enamasti kõigis poodides, mis neile endale huvi ei paku. Ühisest poodlemisest pole ma kunagi aru saanud, sest mind närib pidevalt süütunne, et ma jooksutan teisi kohtades, kus neil huvitav ei ole ning selle tulemusena ei suuda ma ka ise millessegi süveneda.
6. "Lõpeta raamatute ostmine, sul on neid niigi küllalt!"
Jälle kuri lapsevanem või loll elukaaslane :) Ma ise tegelikult raamatuid väga palju ei osta, seega ise väga ei suhestu selle teemaga. Ema keelas mul küll kategooriliselt igasuguse raamatute kinkimise ära, aga neid vene ajal kokku ostetud raamatuid on tõepoolest terve maja täis. Iseenesest on raamatud kenaks sisustuselemendiks ju ka, aga kui neid ikka igast kapist välja pudeneb...Mina eelistan raamatukogusid.
7. "Ma eelistan PÄRIS raamatuid!" (Ükskõik, kas selle all mõeldakse siis paberraamatuid või kindlat žanri).
Seda kommentaari olen mina kuulnud L.-lt ilukirjanduse osas. Et see on üks igavene jama, õige kirjandus on a) krimikirjandus b) ulmekirjandus c) ajaloolised jutustused d) aimekirjandus. Tegemist ilmselt kooli kohustusliku kirjanduse tekitatud traumaga, kus poisslapsele kohe kuidagi ei istunud need Anna Kareninad ja muu arusaamatu tundlemine ning nüüd arvab ta, et kogu ilukirjandus keerleb selle ümber. Sest tunded on pahad ja meesterahvale sobimatud nagu sooroll seadustab. Mu meelest on see arvamus loll  veidi rumal, sest annab hinnangu juba ette ning välistab seetõttu mitmed autorid, kelle looming käib ilukirjanduse alla, kuid on ka machomehele talutav.
8. "Ma kaotasin selle raamatu ära, mille sa mulle laenasid..."
Nojah, ei kaotata mitte ainult laenuks saadud raamatuid vaid ka kõike muud mitte enda oma. Mul on laenamisega peaasjalikult ainult kehvad kogemused ja enamasti ma ei laena. Praegugi istub üks mu raamat nii kolmandat aastat ühe sõbra käes, kes "pole veel jõudnud seda lugeda". Võta aega, sõber, minul seda on...
9. "Lugemine ei too leiba lauale!"
Selleks peavad sul ikka väga pealiskaudsed vanemad/sõbrad/elukaaslane olema. See, et kõik siin elus pole rahas mõõdetav ja muu selline sinna juurde.
10. "Kuidas sa saad seda lugeda? Siin pole ju üldse pilte?"
Nii võib küsida vist ainult laps või siis koomiksikultuuris kasvanud tegelane.
11. "Ma ei tahaks sind lugemise ajal segada, aga..."
No mulle ei meeldi üldse, kui mind millegi juures segatakse, aga tegelikult olen ma sellega harjunud ja väga suurt numbrit ei tee. Välja arvatud juhul kui on käsil põnev koht, raamat saab kohe-kohe läbi, mul on ainult piiratud aeg lugemiseks vms - siis ma röögatan :)
12. "See on ju kõigest raamat!"
Kõik need kõigest raamatud, kõigest filmid, kõigest võõraste inimestega juhtunud kurvad asjad, need ajavad mind kõige paremini nutma ning ma olen tõesti aru saanud, et enamik inimesi sellist asja ei mõista. Ju ma siis olen eriliselt nõrga närvisüsteemiga, haiglaselt empaatiline või eelistan lihtsalt elada väljamõeldud maailmas.

Omalt poolt lisaksin siia loetellu inimesed, kes uhkelt tunnistavad, et pole peale kooliaega enam ühtegi raamatut kätte võtnud. "Lemmikraamatut mul ei ole, ega tule ka!" nagu teatas kunagi üks mu klassiõde ega mõelnud sealjuures siis mitte seda, et üht raamatut oleks raske välja valida.


5 kommentaari:

  1. Jaa, jaa, kõikidele punktidele.

    Ma olen kahel korral laenatud raamatu lennukisse unustanud ja pärast hullult rabelenud, et kusagilt asendus osta. Ja mul on mitu raamatut _kellelelgi_ välja laenatud ja pole aimu, kellele.

    VastaKustuta
  2. Mis mõttes ulmekirjandus ja krimikirjandus ei ole ilukirjandus?
    Aga raamatupoes ühisšoplemiseks tuleb muidugi samade huvidega semu leida.

    VastaKustuta
  3. Võin end ilmselt "sarilugejaks" defineerida kuna vaatamata kõigile muudele meelelahutuse vormidele naudin seda endiselt umbes tunnikese päevas. Raamatuid pole ma enam väga pikka aega ostnud, käin hoopus iga neljap raamatukogus üht teist välja võtmas ja tagastamas. Eelistan lugeda paberväljaandeid kuid praegusel nutiajastul ei leia mõtet raamatu füüsilisel omamisel. Kui tihti me ikka raamatut teist korda läbi loeme ehkki on üksikuid erandeid.
    Pole veel näinud filmi mis raamatust parem oleks, film nämmutab liiga palju ette, ega lase fantaasial lennata. Aga mine tea, tehnoloogia ja arvutigraafika arenguga võin varsti oma sõnu sööma hakata, vähemalt tehnilise poole pealt.

    VastaKustuta
  4. "Lugemine ei too leiba lauale" on üks paljudest võimalikest "milleks meil seda tarvis on?" vingumise sõnastustest. Tüütu mis tahes sõnastuses. Justkui inimesed teeks midagi ainult tegemisvälise preemia ootuses. Mul tekiks sellise mõtteviisi kohta küll kohe küsimus "milleks meil seda preemiat tarvis on?" Sest kui juba nii küsima hakata, miks peaks küsimist lõpetama kohe esimese vastuse peale? seda võib edasi küsida ka pärast vastust "et saada palju raha/keppi/..." - "aga milleks sul seda raha/keppi/... tarvis on?"

    VastaKustuta
  5. Ma olen alati seda meelt olnud, et raamat on parem kui film. Kui raamatut esimesena lugeda ja hiljem filmi vaadata, siis esimene pettumus on muidugi see, et režissööri kujutlusvõime polegi selline nagu minul ehk siis pettumus, et tegelased ei näe kohe üldse sellised välja nagu mina neid kujutasin, samuti kohad ja värvid ja valgus ja üldse kogu olustik. Sama on minu arust anonüümsete blogijatega, lood neist mingi kujutluspildi ja kui nad siis mingi paari aasta päras kapist välja tulevad ja ennast avalikustavad, siis on mul alati meeletu pettumus, et inimene ei vasta absoluutselt minu kujutluspildile.
    Teiseks, kuna tihti ei mahu filmi kõik stseenid raamatust, siis kaldub kaalukauss taas raamatu poole. Kui aga vaadata filmi enne raamatu lugemist, siis läheb keeruliseks hinnata. Ma ei suuda üldse väga peale filmi vaatamist raamatut lugeda, ei teki kuidagi loosse tõelist sisse elamist. Sellistel kordadel jääb mulje nagu oleks film parem kui raamat, mis ilmselt tegelikult pole tõsi.

    VastaKustuta