Minu kogemus algas tegelikult juba märtsi algul, kui tekkis plaan pühade nädalavahetuseks spaasse minna. Esimeseks valikuks oli uus Noorus Narva-Jõesuus. Kohe sain aru, et sama plaan on olnud veel umbes sajal inimesel ning nemad on minust kõvasti kiiremad olnud. No kes planeerib oma puhkuse nii pikalt ette? Ilmselt need, kellel pole lapsi, kes ootamatult haigeks võiksid jääda. Täpselt sama teema oli ka Pärnu spaadega - muul ajal oli tube võtta küll, aga mitte 25-26. märtsil. Lõpuks pakkus booking.com mulle väga hea hinnaga tuba kolmeks ööks Strandi. Samal ajal oli Strandis ka koolivaheajapakkumine, mis sisaldas ööbimist läbi kahe korruse ulatuvas sviidis, aga need olid ka juba selleks nädalavahetuseks reserveeritud. Ok, jääb siis tavatuba. Sealjuures oli jama selles, et tavatoa kirjeldus sisaldas märkust, et tuppa mahub kas üks lisavoodi või beebivoodi. Kahe lapsega reisijatele on ilmselt siis vaid need sviidid, mida terves hotellis oli vist kokku 8. Loomulikult normaalsed inimesed vihkavadki kõiki neid vastikuid röökivaid jõnglasi, keda spaadesse kaasa veetakse, aga noh, teiste kannatus ongi meiesuguste rõõm :) Lisaks ei tahtnud ma ka lisavoodi eest 51 eurot maksta ning tarisin Mini jaoks lihtsalt madratsi kaasa. Mikrol oli siis reisivoodi. Ma võin ju öelda, et suurem magab selles ja väiksem meie voodis nagu mustlaslaagris kunagi?! Ehk siis läksin ma kohale eeldusega, et raudselt saan sõimata. Taaskord töötas "eelda halvimat"-strateegia ja me ei saanud üldse sõimata. Hoopis väga viisakad oldi meiega ning lastele pakuti võimalust osaleda koolivaheaja kleepsukogumiskampaanias, mis neis kõvasti elevust tekitas (pidi erinevaid tegevusi tehes kleepse koguma ja lõpus ootas üllatusauhind). Igapäevaselt sai vastuvõtuletist pilte ja ristsõnu, mida lahendada, seega käisime ikka iga päev korra sealt läbi ning kordagi ei sattunud me ühegi kurja tädi otsa. Ilmselt vedas või oli tegemist seesuguse haruldase kurja tädiga, kes lapsi nähes heldib.
Tuba oli meil väga korralik ja ruumikas ning asus neljandal korrusel, boonuseks merevaade, miinuseks teisel päeval avastatud hiiglaslik koivik. Ahjaa, voodid pidime siiski ise kokku lükkama ("kogu meie puhkus sai sellest rikutud!" nagu oigas keegi booking.com-is). Hotell ise on küll ehitatud 85. aastal, kuid korralikult renoveeritud ning toad on kaasaegsed.
Pilt meie toa aknast:
Esimesel, neljapäeva õhtul, suundusime ka spasse, teadsin, et see midagi erilist ei ole, aga kuna olime tulnud mitmeks ööks, siis plaanisime niikuinii kõrvalasuva Tervise Paradiisi suurde veekeskusesse minna. Neljapäeva õhtul oli spas täitsa ok, pigem selline hubane olemine, rahvast jagus normaalselt. Oli üks 140 cm sügavune bassein, kus mõned massaažidušid ka sees, üks mullivann (pidevalt okupeeritud "mullivannitädide" poolt), üks ujumisbassein, soojad lamamistoolid ning aurusaun. Riideruumides olid ka eraldi leilisaunad. Interjöör oli mu meelest hubasem kui sama väikses Pühajärve spas. Kui reedel käisime juba oluliselt rahvarohkemates tingimustes, kuulsime spatöötajat ütlemas, et spa on mõeldud 60-le inimesele, aga tollel õhtul olevat sealt juba 260 läbi käinud.
Reede hommikuks olid meil L.-ga ka massaažid broneeritud (ilmselt koha peal poleks enam midagi saanud), minu massöör oli väga hea, selline tugeva käega, aga ta ka rääkis mulle, et käib Strandis ainult abiks neil aegadel kui kliente on palju ja igapäevased massöörid lihtsalt ei suudaks nii tugevalt kogu seda massi läbi sõtkuda. L. sai just sellise igapäevatöötaja juurde ja tema jaoks jäi massaaž liiga nõrgaks. Tuli aga välja, et too minu massöör on üldse Tartu inimene ning ma sain tema kontaktid, et vajadusel teda Tartus külastada.
Laupäeval otsustasime minna siis Tervise Paradiisi, mis Strandi poolt vaadatuna näeb välja nagu endine Tartu lihakombinaat (ranna poolt vaadates on tegelikult äge nagu me pühapäeval avastasime). Veepark on tõesti suur, pikk järjekord ukse taga ei tähendanud seda, et keegi ilma oleks jäänud ja ülisuures riidehoius polnud mingit trügimist. Käisime ainult veepargis, sest koos saunakompleksi külastusega oleks pilet pea poole kallim tulnud (üle 50 euro perepilet, veekeskus oli "ainult" 37) ja lapsi tuleb niikuinii saunadesse väevõimuga vedada ning mingist nautimisest on niimoodi asi kaugel. Veekeskuse osas olid samuti olemas nii leilisaunad kui ka aurusaun. Viimane oli minu hinnangul kehvem kui Strandis. Võib-olla ka lihtsalt valge kahhel vs tume kahhel, minu puhul tähendab viimane kohe luksust, soojust ja hubasust, esimene aga seostub haigla ja avaliku käimlaga. Mullivannid olid kõik king-size suuruses ehk siis peale "mullivannitädide" sai ka muu rahvas jaole. Lisaks erinevaid atraktsioone suurtele ja väikestele. Kõige hirmsam toru oli küll kinni. Tea, kas jälle mõni õnnetus või? Mulle täitsa meeldis, eriti see mägikose osa, mis väidetavalt oli küll vaid "oskuslikele ujujatele" mõeldud, aga minusugune väsinud koera ujuv algaja sai vabalt hakkama. Rahvast oli muidugi nagu murdu ja ma taaskord veendusin selles, et kõik mehed on täpselt ühesugused (sinised või mustad ujukad) ning tätoveeringud on lisaks ilule ka äärmiselt praktilised.
Seoses spadega mõtlesin veel sellest, kuidas saunade teema lahendatud on. Näiteks Rakveres on alates riidehoiust meestele ja naistele kõik ühine (pesu vahetamiseks on kabiinid, kuigi jah, ma olen seal alasti meest näinud küll, aga tema oli lihtsalt väga vana ja (vist) seniilne, mitte liputaja), Toilas on saunaosa ühine. Mu meelest on see tore, sest esiteks saavad paarikesed koos olla ja teiseks on ka lastega peredel lihtsam. Mikro näiteks ulgus pool pesuaega issit taga, samal ajal kui mina neid kahte kantseldasin, sai L. rahus saunas istuda. Samas jubedalt sajatatakse neid, kes julgevad ujumisriietega sauna minna, et kloor lendub ja muu mürk jne. Aga kui pooltes spades ongi unisex saunad, siis seal ju muudmoodi ei saagi? Ah, ma eelistan iga kell klooriauru vaatepildile, mis mind kord Aura aroomisaunas tabas kui keegi proua end nii koduselt tundis, et suisa jalad ukse poole harki, aroome nautis....
Sujuvalt siis ka söömisest. Tervise Paradiisis tahtsime peale ujumist sööma jääda, kuid tundus, et mujalt tulijaile on seal vaid mingi plastiktoolidega puhvet. Läksime Strandi tagasi, sest sealne hommikusöök oli tõesti hea ja vaheldusrikas. (Laupäeva hommikul nägin ma kellelgi käes pokaali tiramisuga, aga see sai vist kohe otsa või oli ta selle mujalt tellinud, reede hommikul sai samamoodi pokaalist kihilist pudingut, seega võimalus, et hommikusöögiks tiramisut sai, oli täitsa reaalne). Oli see sama laupäeva õhtu, mil kristallkuulil soovitati laud ette broneerida. Meie igatahes läksime lihtsalt kohale, kell oli vast nii poole kuue peal ja ütlesime, et tahaks süüa. Peale ühe suure laua, mida sätiti, ühtki teist bronni silma ei hakanud, paar laudkonda oli peale meie veel. Menüüs oli päris palju huvitavat, aga ka mitte liiga palju, et ikka gurmee-restorani välja kannaks. Hinnaklass oli Tartu paremate restoranidega enam-vähem sama. Võtsime L.-ga mõlemad pearoa lambast (14 eurot) (sest me oleme fantaasiavaesed ja sama toitu tellides pole ohtu, et teisele satub parem) ning mu meelest oli see väga hea. Minu maitse jaoks oli lammas ehk isegi liiga "vähelambalik", aga liha oli pehme ja mõnus ning lisandid huvitavad. L. muidugi pole gurmeeroaga harjunud ning vitsutas pool lastepraadi otsa - liha kõrval ei olnud ju kartulit!
Loomulikult oli ka meil plaan Steffanisse minna, aga me ei teadnud, et sinna lauda ette bronnida ei saagi ning elav järjekord pole just see, kus lastega tunde passida. Vaatasin netist mingeid Steffani pitsa pilte ka ja ausalt öeldes ei olnud see tohutu juustukogus seal eriti kutsuv. L. phähhitas omakorda liigse haibi peale ning nii jäigi meil seal käimata. (L. pakkus ka välja seda Pizzahunti, kus kristallkuul halba toitu sai, õnneks me sinna ei läinud ja sõime pühapäeval hoopis Tartu La Dolce Vitas pitsat). Muudel õhtutel sõime veel Baby Backis - enamasti kesine toit, aga meeleolukas lastetuba, vahel tuleb ka neile vastu tulla, ning mingis väikses Asian Food kohas ühes Port Arturitest. Oli Rahva Raamatu ligidal, üsna vähekäidavad kohas, aga toit oli aus (väga hea Lamb Masala) ning kokk autentne (no rääkis inglise keelt - järelikult oli hindu :)
Poodides käisime ka (võimatu missioon - leida 20 aastat vana trikoo asemele uus, kui sul on E korv ja muidu oled 38 suuruses - trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole, netist proovimata ka ei osta sellist asja ning enamik poode väidab, et "suvehooaeg alles tuleb" - kust kõik need spaatajad ja puhkusereisijad endale sel juhul riided saavad? Lõpuks midagi sain kah ikka), rannas jalutasime ja Strandis mängisime minigolfi.
Kokkuvõttes jäin mina selle puhkuse ja hotelliga täitsa rahule. Ja seda just teeninduse tõttu, sest meisse suhtuti alati kui oodatud külalistesse. Ma täiesti usun, et kui teeninduskogemus on vastupidine, võibki see üldmulje täiesti ära rikkuda.
Kusjuures mu mees oli ka massööriga pikalt juttu vestnud ja too oli rääkinud, et Tartust pärit. Nii et kõigele lisaks sattusime ilmselt sama massööri juurde ka :D Ja ma olin siis ainus, kellega juttu ei aetud.
VastaKustutaKokku olevat 4 massööri olnud, nii et üsna tõenäoline jah. Mu mehega ka ei olnud üldse räägitud.
VastaKustutaTerviseparadiisis on restoranid kenasti kõigile avatud, lihtsalt need asuvad kõrgematel korrustel. Majajuhis on need olemas.
VastaKustutaSteffani on mõned mõttes jah üles haibitud aga kui arvestada Pärnu söögikohtade hooajalisust siis nende boonus on see, et kvaliteet on üsna ühtlane.
Mina pärnakana soovitaks süüa Jahtklubi restoranis või Edelweissis, uus Jääkuum on ka mõnus ja Ephesuses teeb süüa päris türklane.
PS! Portarturi hiinakas on ka meie pere lemmik, aus toit.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaHahahaa:) Naer läbi pisarate. Ma vôin öelda, et trikoo- (ja pesu-) tootjate kretiinsus on sama ka teises suunas - st A korv käib nende arust kokku suurusega max 32. Kahjuks tuleb ette naisi, kes on suurus 38 selle korviga... samamoodi väga niru valik pesu ja ujumisriideid.
VastaKustuta