neljapäev, märts 03, 2016

Milleks on vaja täiskasvanud inimest kasvatama hakata?

Lugesin eile Eveliis Padari mõtteid korporatsioonide teemal ja see tõi mullegi nii mõndagi meelde. Mu meelest omal ajal oli nii, et tüdrukute korbid (jah, meelde tulevad kohupiimakorbid, aga ma tõesti ei viitsi seda pikka sõna rohkem välja kirjutada kui ühe korra) olid üldsusele teada kui Tiiu-Talutütrekeste ja muude leemekulbiliigutajate ühendused. Tehti nalju, et sinna lähevad ainult need viimased nohikud, kellel mitte midagi oma eluga peale pole hakata. Ükski tüdruk, kes vähegi oma välisest kuvandist hoolib, ei taha ringi käia teistega täpselt samasuguses vormis  - alati vanamoodsalt seelikus ja tekkel peas. Korbi-tüdrukud on koledad. Suur oli mu imestus kui üks mu väga kena ja tore kursaõde mind korbi tüdrukuteõhtule kutsus. Segaduses keeldusin, sest kartsin, et mind sunnitakse seal sokke kuduma ja seltskonnatantse tantsima. Igatahes, naiskorpide maine oli madal. Eriti naeruväärseks muutus kogu asi siis, kui üks noormees end neiuks riietatuna naiskorbi tutvumisõhtule sisse smugeldas ning selle teo tulemusena karistati karmilt nii teda kui ka neiusid, kes tal seda nalja teha aitasid. Oli vist a la korbist väljaviskamine pluss mingisugune suhtlemiskeeld. Mis meil on mingi keskaeg või? Naljategemisest olete kunagi kuulnud? Korpide juures hirmutaski see, et nad võtsid ise end nii jube tõsiselt. See tõsiseltvõtmise teema kehtis ka poistekorpide kohta. Sattusin kunagi loenguvaheajal ühte ülerahvastatud kohvikusse ning minu lauda pressis end üks noormees, kes esimese asjana hakkas mult uurima, kuidas mul ikka isamaalise meelestatusega lood on ja seletama kuidas korbid ikka seda kasvatada aitavad ning kui üllas ja võimas see kõik on. Vihale ajas see tüüp mind siis, kui talle lõpuks söök lauda toodi - sööma ta ei hakanud, vaid vahtis pingsalt mulle otsa. Tagantjärele ei mäleta, mina vist juba sõin, aga tuli välja, et tema keeldub enne sööma hakkamast, kui ma talle "head isu" soovin. No mida? Ma saan aru, et lauda istudes soovitakse seal juba sööjaile "head isu", aga niimoodi ei tulnud mul tõesti pähegi. Võib-olla olen ilge mats, aga no saa üle, mõtle minust, mida sa tahad, aga ära ürita mind niimoodi kasvatama hakata! Sõber sattus Maaülikoolis meeskorpi ja tuli sealt ka ruttu ära, sest avastas, et talle selline grupitahtele allutatud individualism ikka üldse ei sobinud. Tema tahtis rõõmsalt õlut juua, aga pidi selle asemel õhtuti korbimajas valvet pidama, lund lükkama ja muid tüütuid tegevusi tegema.
Just see kasvatamise teema, mille ka Eveliis ära märkis, oligi peamine asi, mis korpide puhul vastu hakkas. Ma olen muidugi tuntud autoriteedis kahtleja ja igasugune pool-sõjaväeline kord hakkab mulle sügavalt vastu. Siinkohal jõuangi hoopis sõjaväeni. Mina sõjaväest rääkimas on muidugi enam-vähem sama hea, kui mehed abordi üle vaidlemas - ehk siis ära räägi sellest, mida sa lõpuni mõista ei suuda, aga ma kajastan siinkohal ühte FB-s nähtud huvitavat seisukohta, mida algselt avaldas üks meeskodanik. Teemaks oli toona naisjuhtide vähesus ning too mees kirjutas sõjaväest, mis andvat meestele juhtidena eelise, sest seal püütavat kõigile vähegi sobivatele isenditele juhtimisvõimalus anda. Ma ei tea, kas see nii on, sest peale oma esimese peika, kellega sain tuttavaks, kui ta sõjaväes oli, on ülejäänud kolm sõjaväest pääsenud. Ühel oli füüsiline puue, teine jäi kuhugi paberite vahele ning unustati ära ning L.-l on strateegilisel kohal sünnimärk, mille keegi just päev enne tema arstlikku komisjoni katki oli tõmmanud, mistõttu tal seal plaaster peal oli ning komisjon leidis, et selline asi jääks täpselt relvarihma alla ning seega on L. sõjaväekõlbmatu. Tõsine vedamine, sest enamik pool-surmahaigust põdevaid tüüpe on pidanud kõvasti vaeva nägema, et nende häda tunnistataks, L-l aga oli lihtsalt pisike sünnimärk. See juhiks kasvatamine käib aga sõjaväes siiski käsikäes distsipliiniga, muud moodi ei saagi ju hierarhia toimida. Ma ei talu kumbagi, ei distsipliini ega hierarhiat. Selle peale ütles mu isa, et mul saab niimoodi elus raske olema. Mul vedas, leidsin hierarhia, distsipliini ja ülemuseta töökoha ning seetõttu ei julgegi väga töökohavahetusele mõelda. Naisjuhti minust ka muidugi niimoodi ei saa. Ilmselt ma ei tahagi.
Ehk siis, kas sellised, (pool)sõjaväelised, distsipliini kohandavad struktuurid on vajalikud selleks, et inimestest juhte toota? Ses osas on jah meestel eelis. Nemad käivad sõjaväes, neid on rohkem korpides ning nende korbid on teistsuguse suunitlusega kui naiste omad. Mitte, et ma neid kadestaks ses osas. Ma arvan, et suur osa mehi põlgab seda kõike samamoodi nagu mina, korbid on vabatahtlikud, aga sõjavägi mitte. Mu meelest võiks sõjavägi samuti vabatahtlik olla, sest ma ei usu, et inimesele, kes sisimas seesugust struktuuri omaks ei võta, sõjaväest suurt kasu oleks. Olgu see sõjaline algõpe pigem kooliprogrammis, aga ilma sõjaväelise korrata. Sõjavägi ei toimi ilma käsuliini, distsipliini ja korrata! Äkki tõesti, aga kas inimene on hea sõdur kui ta allub korrale vastu tahtmist?

Kommentaare ei ole: