neljapäev, september 22, 2016

Igavese armastuse allikat otsimas

Tegelikult on see hoolimine või nagu eelmises postituses mainitud sai, "karm armastus" üks igavene kahe teraga mõõk. Mu meelest pole eriti ühtegi teist asja, kus teooria ja praktika üksteisest niivõrd erineksid kui hoolimine, eelkõige oma elukaaslasest siis. No räägitakse ju, et kui armastad, siis lase vabaks või vähemalt ära püüa muuta, aga tegelikkuses?

Ma räägin siin siis inimeste pahedest, nendest, mis on elu osaks, kuid mis eluiga just ei pikenda, kuid samas - milleks surra tervena? Läidab naine sigareti, alati on ümber keegi selline (99% teine naine), kes küsib "kas su mees teab/lubab?", läheb mees sõpradega õlut jooma, ikka küsib mõni sõber, et noh, naine lubas või? Ega nad siis paha pärast, ikka leitakse, et see on tohutu hoolimine ja armastuse märk kui teine pool meil ennast hävitada ei laseks. Ok, tean tegelikult ühte naist ka, kes ütles selgesõnaliselt, et joogu, palju tahab, välja ei luba ma teda sellepärast, et äkki kohtab seal kedagi minust paremat.

Ma olen alati selliste asjade üle imestanud. Kas tõesti inimestel pole meeles oma lapsepõlv, see, kuidas keelatud vili oli magus, kuidas keelamine tekitas trotsi jne. Ilmselt mitte, mõtlevad, et nüüd on armastus ja kõik teistmoodi. Ei ole ju. Ma tean ikka üsna mitut (eks)paari, kus üks pool unistas pesapunumisest ja õhtutest küünlavalgel ning teine pidutses igal nädalavahetusel nii, et meri põlvini. Alguses jah, ilmselt mõtlevad mõlemad kuidagi nii, et "kui armastab, küll siis muutub", kuid 99,9 % juhtudest see nii ei lähe. Vähemalt kõik selliste tunnustega paarid, keda mina tean, on lahku läinud. Kõik. Ja kõrvalseisjad on pigem imestanud, kuidas nad üldse niigi kaua vastu pidasid.

Armastus on pime. Aga mismoodi see hoolimine siis suhted sassi ajab? Kõigepealt sa teed seda paha, mida teine pool heaks ei kiida, ta rõhub su südametunnistusele, ta räägib, et ei taha vaadata, kuidas sa oma tervist rikud, hinge vaagud, noorelt sured. Sa saad aru, et tal on õigus, sa armastad teda, sa ei taha talle seda piina põhjustada. Aga ometi oled sa paha. Sa olid paha juba enne temaga kohtumist, sa mõtlesid, et ta muudab sind, aga ei, sa lihtsalt oledki selline paha inimene. Sa vahepeal salaja ikka teed seda paha asja edasi. Sa hakkad seda varjama. Tema hakkab kahtlustama. Mõnikord jääd vahele. Tema noomib, võib-olla halab, sul on jube nõme olla, aga samas meenutab see sulle veidi ka lapsepõlve, kus kõige rohkem oli kahju ikkagi sellest, et sa vahele jäid. Mida ta, rsk, nuhib siis! Sa hakkad veel rohkem varjama ja valetama, tekib juba mingi muster, nõiaring, planeeritud käigud. Hasart. Sa saad vihaseks kui ikkagi vahele jääd. Ta tekitab sinus trotsi. Ta häirib sind. Lasku elada, krt, enne oli ju täitsa normaalne inimene. Mis tal nüüd hakkas, teadis ju, et ma selline olen! Mingu ta ka p*****!

Teine pool aga mõtleb, et ilmselt oli tegemist ikka ühe jubeda sõltuvusega, mis inimese põhja viis. Isegi minu armastus ei suutnud teda päästa! Sõltlased on ühed jubedad inimesed! Vabalt võib juhtuda, et inimeses tärkab veel suurem päästmishimu ja ta tormab endale uut sõltlast otsima, keda pahe küüsist vabastada.

Aga oli asi üldse sõltuvuses? Või pigem trotsis teise inimese muutmissoovi vastu? Võib-olla, kui asjale poleks nii palju tähelepanu pööratud, oleks inimene ise oma pahest peagi lahti saanud? Ei oleks tekkinud mingit hasarti varjamisest, vaid inimene oleks saanud rahus mõelda, et ehk ei olegi kõige mõistlikum oma tervist hävitada?

Mis lahendus oleks? No mis seal ikka, valige elukaaslast selle järgi, et pahed ikka kokku sobiks - joodik joodikuga, suitsumees suitsunaisega, narkar narkarinnaga, seksisõltlastest ja muudest vähemustest rääkimata.  Ärge oma tolerantsusele lootma jääge, ikka eksib seoses armastusega pähe ka see mõte, et oleks tore, kui mina enne ära sureks kui tema.

Kommentaare ei ole: