esmaspäev, september 26, 2016

1:0 kogukonnakooli kasuks...

Oeh, lugesin just veidi aega tagasi väga väga naise katsumustest lapse sünnipäevaga seoses ning mõtlesin, et õnneks suutsin mina oma vastutamisvajaduse tahaplaanile suruda kui Mini sünnipäeva ajal, mida ka meie kodus peetud sai, lihtsalt oma toas raamatut lugesin ning sekkusin vaid korra, siis kui laelamp alla kukkus...

Aga nagu ikka on elul üllatusi varuks ning sain oma doosi närve rikkuvat vastutamist kohe ka kätte. Olin veel tööl, kui kuskil kolme paiku helistas Mini, et ta sõbranna tuleb külla, kas nad meie hoovis võivad mängida. Noh, järjekord oli küll pisut sassis (loa küsimine peale seda, kui külaline juba tulemas oli), aga ma oleks niikuinii lubanud. Ilma vanemate kohalolekuta teiste kodudes ringi kolamise olen näiteks keelanud.
Jõuame siis umbes poole kuue paiku koju, Mini ikka üksi hoovis - sõbranna pole ikka veel tulnud. Eks ilmselt tuli tal midagi vahele, pole midagi. Jõuame söödud, kell on umbes pool seitse kui sõbranna helistab, et ta saaks nüüd ikkagi tulla - nii veerandiks- või pooleks tunniks. Kuigi see aeg tundub ikka väga lühike, läheb Mini õhinal õue. Varsti ongi sõbranna ka kohal. Vaatan poole seitsme ajal õue, plikad mängivad - no ilmselt siiski sai veidi kauemaks tulla kui veerand tundi.
Kell seitse läheb uks lahti ja esikust kostab kobistamist, hõikan, et tulid nüüd tuppa, jah? Mini vastu, et me nüüd tulime tuppa edasi mängima jah. (Eks juba on aimata, kuidas see asi edasi läks, eks? Ma vist umbes sel hetkel tajusin esmakordselt kerget ärevust). Kell seitse hakkab juba pimedaks minema, ega see sõbranna kaugel ei ela, kuid ometi tuleb ületada üks üsna tiheda liiklusega reguleerimata ristmik. Küsin siis igaks juhuks, et ema ikka teab, kus oled? - jah, ikka. Närviliselt lisan juurde, et no ega me ära ei aja, lihtsalt õues pime ja kuidas sa üksi lähed jne. Ema helistab mulle, vastab tüdruk. Kontrollin veel üle, kas tal telefon ikka on kuuldeulatuses.

Üritan närviliselt raamatut lugeda. Ei taha hästi õnnestuda. Vaatan kordamööda kella ja haistan laste mängudes momenti, kus paus tekib, et ennast taas peale suruda ja paluda kontrollida, kas ema ikka tõesti helistanud pole. L. istub mühaklikult tagatoas ja mängib arvutimängu, minus tekib viha ka tema vastu, et miks tema, hoolimatu tõhk, ei muretse? Kujutlen, kuidas teise lapse ema ammu ootab, lubas ju lapse vaid pooleks tunniks välja ja nüüd tiksub juba  teine tund, väljas on pime ja lapsest ei kippu ega kõppu. Aga miks ta siis ei helista? Äkki kaotas telefoni ära? Väheusutav. Äkki oli mingi tõsine arusaamatus, nad ei tea lapsest midagi ja ma oleksin juba ammu pidanud lapse neile tagasi eskortima? Arvan, et kell kaheksa võiks olla selline verstapost, millal ema helistab, on ju ennegi laste sünnipäevad selle kellani kestnud. Selle vahega, et praegu pole tegemist sünnipäeva ega üldse vanemate poolt kokkulepitud külastusega. Mul ei ole selle pere lapsevanemate kontakte ja neil minu omasid ka mitte, paluda lapselt telefoni, et ta vanematega ühendust võtta, tundub liiga ülepingutatud.

Meil lähevad lapsed poole üheksast magama. Kümme minutit peale kaheksat panin end riidesse ja teadustasin L.-le, et nüüd on minu piir käes ja ma sekkun ning viin võõra lapse koju ära. Tema stoiliselt, et ju on peredes erinevad kombed. No ju siis on tõesti. Saatsin lapse (koos enda lapsega, et ei tunduks minemaajamisena või nii) koduukseni, vaatasin, et sai ukse lahti ka ja tulin tulema. Loodetavasti oli tal keegi ikka kodus ka. Tee peal plaanisid plikad juba järgmisi külastusi ette...

Ma saan aru, et ma pean vastutama enda lapse eest ja võin sealjuures olla täpselt sama "ülekaitsev" kui minu vanemad omal ajal olid ning imestada sealjuures kõigi teiste üle, kes sellised ei ole, samal ajal püüdes siiski olla mitte päris nii "ülekaitsev" kui mu vanemad ning imestada omakorda nende üle, kes on - aga - ma ei taha vastutada võõraste laste eest! Ja ma ei saa sinna ka miskit parata, sest need, kes lasevad teistel oma laste eest vastutada ise ilmselt sellistes olukordades mingit pinget ei tunnekski, sest miks muidu nad teisi sellistesse situatsioonidesse jätavad?

Esimesel koolipäeval räägiti sellest - kuidas igal aastal kedagi politseiga taga aetakse, samal ajal kui laps on kenasti turvaliselt ja kõht täis lihtsalt mõnele sõbrakesele külla läinud. Kõik külaskäigud peavad olema mõlema vanema poolt aktsepteeritud! Ma muidugi küsin, kas vanemad lubavad, aga enamasti käivad need asjad nii, et minu laps helistab mulle tööle ja küsib, kas see-ja-see võib ning ma pean usaldama tema vastust, et jah, selle-ja-selle vanemad tõesti lubavad teda ka. Kas ma peaks nõudma oma lapselt, et ta kutsuks selle teise telefonile, annaks oma esivanema numbri jne? Olukorras, kus enamik esimese klassi omi niikuinii esimesest nädalast peale ihuüksi bussidega koju ja trennidesse liikles, samal ajal kui mina enda oma nädal aega käekõrval kooli ja tagasi saatsin, mis sest, et ta koolist 5-minuti tee kaugusel elab? Kas üldkehtiv on see, et igaüks oma lapse eest?

Kas poleks igavesti vahva üks tore kogukonnakool, kus kõik teiste vanemaid tunnevaid, nende kombeid ja käimisi teavad ning iga päev vabast tahtest üksteisele helistavad? :P

21 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Probleem on minu arust sinus. Enamik inimesi ei tule lihtsalt selle peale, et on olemas pered, kus minnnakse pool üheksa magama. Kui mu laps läheks naabrilapsele kell pool seitse külla, siis ma ei oota teda tagasi kell seitse ega pool kaheksa ega kaheksa, vaid pigem üheksa või pärast seda. Ma muidugi üritaks enne mingile kokkuleppele saada, aga meil käib siin külas igasuguseid ja ma hakkan neid koju utsitama - no üheksa. Kui on suvi ja pole kooli, siis ka kümme või üksteist. Selle peale, et keegi peab olema kell kaheksa kodus, et olla pool üheksa voodis, ma ei tule.

Ehk. Te olete tublid ja saate lapsed vara magama, aga ülejäänud ühiskond ei ole ja ei saa. Keegi ei jaga su ärevust. Ühiskonna tava-normidest erinevad reeglid pead sa ümbruskonnale selgeks tegema ikka ise.

(Ma just viisin lapse sõbranna ise koju, lahkusime meilt 21:30.)

Seosest vastutamisega ei saa ma üldse aru. Kelle eest sa end vastutavana tundsid või mismoodi?

VVN hädad on üldse mingist muust maailmast ja seost vastutusega ma seal ei näe. Kas sina näed? Mispidi?

väga väga naine ütles ...

Mina küll näen =) See on see vastutustunne, millel midagi teadliku valikuga tegemist pole, mis lihtsalt ON ja mul tuleb eredalt peale nt siis, kui olen võõrustaja, ent on teatud moel pidev - vastutus maailma eest, et kõik seal ikka need 0,0001% õnnelikumad oleks, mida mina, ninast veri väljas, vbla teha saaksin.
Jaa, see on jabur, aga ma saan õudselt hästi aru Marcast, kel tuli see peale täpselt sama ajuvabalt, kui mul käib.

Sest tõesti, pool üheksa magama minek ei ole normaalsus =) Mu poeg läheb 10.15 ja siis loen veel ette, ta võib ise edasi lugeda, kui ära väsin, ja kustutan tule 22.45. Aga "mina vastutan"-tunde vastu see teadmine ei aita =)

Kaur Virunurm ütles ...

Noh. Kui mul on teine laps külas, siis ma annan talle enda omade kõrvalt süüa. Võib-olla küsin, kas koolitükid on tehtud. Aga muus mõttes... tema otsustas meile sisse astuda, kuidas saab teise inimese omapoolne ja vabatahtlik otsus mulle kohustusi luua? Ei saa ju.

Ma pigem vastutan selle eest, et mu pere enda lapsed ei kannataks. Kui lapsel A on õppimata, siis lapse B külaline ei tohi teda segada. Jne. Aga mis vastutust ma üldse saaks võtta teise lapse või sünnipäevakülalise eest? Või peaks võtma?

väga väga naine ütles ...

Ei peaks. Keegi sellest õnnelikumaks ei saa. Aga no seal taga on mõte, et sina kui täiskasvanu peaks vastutama laste eest, sest lapsed on lapsed jne.

Marca ütles ...

Ma lähen ise ka kell 22 magama, nagu näete :) Olen ilmselt ainuke säärane jah, samas leidsin mingi tabeli, et just 21-7 oleks vajalik magada 7-aastasel, et korralikult välja puhata. Loomulikult sõltub indiviidist, aga minu omad muul ajal magama minnes seitsmeks vabatahtlikult üles ei saa.

Mul tekib ka see vastutustunne lihtsalt sellest, et "laps ju". Eile näiteks kui külaline minema hakkas, pani ta t-särgi peale vesti ja asutas juba minema, kui ma poleks huvi tundnud, et kas sul tõesti rohkem riideid polnud, oled sa kindel, et kõik sai kaasa, siis olekski ta niimoodi poolpaljalt läinud ja mul oleks olnud pärast mure, et "laps külmetas minu hoolimatuse pärast". Ma eeldan, et ka teised täiskasvanud osutavad minu lapsele sarnast tähelepanu.
Vastutama mu meelest ikka peab, kui midagi juhtub, siis paratamatult vastutad ju? Ei saa öelda, et meie kodus juhtus küll, aga no teie laps ju.

Morgie ütles ...

"...paluda lapselt telefoni, et ta vanematega ühendust võtta, tundub liiga ülepingutatud." - oh ei, ei tundu. See on normaalne käitumine. Sa ei tee midagi halba, perversset või ülekohtust, sa lihtsalt kooskõlastad teise lapse vanematega toimuva. Eriti veel siis, kui sa tead, et nemad ka ei tea sinu kontakte.
Oleneb, kui vanad nad muidugi on.
Ja sul on õigus teha seda täpselt sama stoiliselt ja rahuga kui: "Tema stoiliselt, et ju on peredes erinevad kombed." Jah ongi erinevad kombed ja mõlemad pooled peavad sellega leppima, aga eelnevalt peavad mõlemad pooled olema informeeritud, et vaat nende peres on need kombed sellised.
Ja kuna tänapäeval on informeerituks saamine hirmus lihtne, siis see ongi normaalne. Et sa küsid lapsevanema kontakte.

Morgie ütles ...

*kui vanad nad muidugi on - see käis laste, mitte vanemate kohta.
Jumalaeest, ma loodan, et kui mu 11aastane kusagile ennast külla unustab ja ei taipa ise telefoni võtta/sai aku tühjaks, et siis võõrsutaja vanemad jälle taipavad mingil normaalsel hetkel tema käest minu numbrit küsida (seda ta teab peast) ja helistada.

Kaur Virunurm ütles ...

Nojah, nojah. Ma ka vaatan esiku üle, kui keegi lahkub. Muidu ma pean ise klaarima, et kust see jõmm oma kampsiku või telefoni nüüd kätte saab. Mõttekäiku, et keegi võiks külmetuda vale riietuse tõttu, mul aga ei teki. Riietusel on minu jaoks sotsiaalne funktsioon, külmetumine... eee... mis see üldse on?

Mul on tunne, et me räägime samast asjast eri nimede all. Kui mul on keegi külas, või mu laps kusagil, siis peavad mingid piirid olema paigas. Kell X tuleb lahkuda, kell Y pead olema kodus, toas ei tohi teha asju A B C, arvutis tohib olla vaid 30 minutit, jne. Aga ma ei nimeta seda vastutuseks.

Ja.
"paluda lapselt telefoni, et ta vanematega ühendust võtta, tundub liiga ülepingutatud."
Miks?
Mu arust täiesti normaalne.
"teie, olen Marca, teie titt on meil, kas me võime talle enne õhtusöögi anda ja ta alles siis koju saata" - vms - miks ülepingutatud?

Marca ütles ...

Eks see vist sama asi ole jah. Ilmselt inimesi ongi laias laastus kahte tüüpi - ühed, kes mõtlevad, kuidas "kukub, külmetab, eksib ära jne" ning teised, kes mõtlevad nende asjade peale siis, kui need juhtuvad. Kumbki variant pole teisest etem, aga valida ka ei saa, et hakkad nüüd selleks teist tüüpi tegelaseks...

Morgie ütles ...

Tegelikult selline üleküsimine ja kontaktide sõlmimine on küll vastutamine, kuigi see pole täpselt sama vastutamine, nagu oma lapse eest, aga igatahes on. Ei tea, kas see sõna - "vastutus" - on meestele kuidagi nii hirmsa kõlaga, et seda jumalaeest ei maksa välja öelda? Hüljes on karvane kala.

Vastutus selles mõttes, et kui võõrustaja lapsevanem ei viitsi üldse kuidagi reageerida ega reguleerida ja/või laseb hilisel ning pilkasel ajal võõra võsukese lihtsalt üksi läbi võsade ja tänavate koju minna, siis on ta natuke nagu... sama vastutustundetu kui võõra võsukese lapsevanem; või siis ei suuda niipalju mõelda, et taipaks, et selle võõra võsukese vanem võib praegu hullunult politseisse helistada, sest ei saa ise oma last telefonitsi kätte, sest aku on tühi, sest võsuke ise ei taipa/taha/söanda öelda, et tädi/onu helistame palun minu emale ka ja ütleme kus ma olen.
Pohhuism on vastutusvõimelisuse vastandsõna.

Morgie ütles ...

Loomulikult, kui on juba ette ja taha teada, et külalise lapsevanemal on täpselt sama pohhui, siis see on juba natuke erijuhus aga... mida sa siis teed?
Mis tegevusliini valid sa siis, kui sa juba tead, et külaline jätab ennast kauaks külla sellepärast, et teda kodus eriti nagu ei oodatagi aga otsima kindlasti enne järgmist hommikut, kui üldse, ei hakatagi? Mis hoiaku sa selle lapse suhtes võtad?

Ja - isegi söögi pakkumine külalisele on tegelikult vastutus.

Kaur Virunurm ütles ...

Ee mis?

Ei tasu minu arvamust kõikide meeste peale üldistada.

Su viimase tegevusliini küsimuse peale - ma ei tea. Kas ma peaks oma peas ette läbi mängima kõik teoreetilised viisid, kuidas maailm hukas on? Ei viitsi. Kui leiame sellise lapse, küll siis mõtleme.

Ma viisin üleeile ühe küla-lapse autoga koju. Ja eile tõin enda omad käekõrval naabrite juurest ära. Ma enda või meie pere kohta "pohhuistid" küll ei söandaks öelda.

Ähh. Ma tahtsin alguses öelda vaid seda, et me ei saa eeldada, et külalised või sõbrad teaks meie reegleid. Kui naabrilaps tuleb külla ja mina tahan, et ta läheks kell X koju, siis tuleb seda talle või ta vanematele öelda. Mitte oodata, et nad ju ISE peaks pühast vaimust teadma, et meie peres minnakse kell 20.30 magama või et me ei tahame õhtust süüa vaid oma perega või et minu lapsel on homseks õppimata.

Kaur Virunurm ütles ...

Ja tulles tagasi algse sissekande juurde. Marca imestas, et kas lapse liiga kauaks tema juurde jätnud pere siis ise ei muretse tekkinud olukorra üle. Aga see olukord on tekkinud ikkagi vaid ta enda peas - teise pere jaoks pole "liiga hilja" ja nad ei saa üldse aru, et miskit katki oleks. Muidugi pole neil siis ka pinget...

Mu 9a peaks muide praegu ka külas olema.
Ja tal on volitus endale pärast kooli teisi lapsi külla kutsuda, ilma meie käest ekstra üle küsimata.

Marca ütles ...

Mu meelest te räägite ühe sama asja erinevatest tahkudest üksteisega vastuolus olemata :)
Selle söögi pakkumisega seoses, mul oli lapsepõlves õudne dilemma, sest ema oli ära keelanud võõras kohas toidu vastuvõtmise (mitte mürgitamishirmus, vaid lihtsalt "äkki neil on omalgi vähe" - toona oli selline aeg, et see oli aktuaalne probleem või siis selles hirmus, et järsku peetakse minu ema siis selleks "pohhuistlikuks" vanemaks, kes oma lapsest ei hooli ja laseb võõrastel teda sööta), teised aga alati pakkusid ja mul oli hirmus paha ära öelda, sest niipalju sain aru, et "ema ei luba" kõlaks kahtlaselt (a la nende toit ei kõlba) ja enamasti tundus võõra kodu toit nii ahvatlev ka.

Kaur Virunurm ütles ...

Meil kõigil on oma deemonid, millega koos elama peab :)

Võõrustaja asi on mida tahes pakkudes anda külalisele võimalus keelduda.
See on nii nii laste kui täiskasvanute puhul.
"Kas te soovite kohvi? Ma endale teen ja võin teile ka."
"Meil on täna õhtusöögiks keedetud oad, Juku, kui sa soovid, tule ka sööma."
"Lähen poodi viina järele, mitu pudelit teile tuleb?"
jne :)

Et inime, kes ei taha (ei söö ube, on ajutiselt karsklane, ei võta üldse võõras kohas süüa vastu..) saaks keelduda ilma ebaviisakas näimata.

See on mu arust osa normaalsest külas-käimise-ja-ise-võõrustamise etiketist, mida ei pea laste puhul kuidagi eraldi käsitlema või kasutama.

Marca ütles ...

No see erisus on, et täiskasvanu teeb oma otsuse ise, laps peab aga lähtuma vanema ettekirjutusest, isegi kui ta sellega nõus pole. No kuidas keelduda pannkookidest? Kui eksid vanema reegli vastu, siis raudselt tuleb see kuidagi välja (suurima tõenäosusega lobised ise kogemata välja) ning pead pärast loengut kuulama.

Kaur Virunurm ütles ...

Sa loed liiga palju Perekooli ja muretsed seetõttu mingite abstrakt-teoreetiliste jaburuste pärast.

Päris maailmas ei saada keegi last külla sõnadega "ja vaata et sa seal midagi ei söö".

Ja no kui su lapsepõlves keegi saatis, siis nagu öeld, on aeg see deemon enda sees maha lüüa või ära vaigistada.

väga väga naine ütles ...

Ka mulle pandi südame peale, et külas ei tohi midagi süüa.
Ja siis olin rõvedas kahvlis, sest pakuti - ja et asja veel eriti ajuvabaks teha, pakuti ka sellele naabritüdrukule minu kodus, kelle juures mul oli keelatud süüa.

Kuu aja pärast ignoreerisin korraldust täiesti tuimalt.

Kaur Virunurm ütles ...

"minu meelest on iseseisvalt reeglite rikkumine enese leidmise oluline samm" - kirjutas tuntud autor ja avaliku elu tegelane täna facebookis.

Marca ütles ...

Järelikult oli see vanemate poolt ju kuldaväärt samm - nõuda lapselt seda, mis on ilmvõimatu ja utsitada teda seeläbi ennast leidma :) Kavatsen seda kindlasti ka enda laste peal rakendada :)

väga väga naine ütles ...

=)