kolmapäev, september 14, 2016

Mathias Enard. Varaste tänav

Mu vanaema armastas ikka öelda, et ühe asja ütles Lenin oma elus ometi õigesti, nimelt selle, et "inimene on oma keskkonna produkt".  Ilmselt polnud selle lause algallikas sugugi Lenin, aga lause mu meelest pädeb küll. "Varaste tänav" täpsustab seda mõttekäiku veidi enam, nimelt inimene on kõige rohkem oma kultuuri produkt. Mille põhjal me otsustame, et see on eestlane, venelane või murjan? Ikka kultuuri. Kultuur on see, mis meid kõige täpsemalt määratleb. Vaid vähesed suudavad endas eelkõige inimest, või lausa inimlooma näha. Ikka kultuur on see, mis meie silmis määrab ära selle, kes parem, kes halvem. Kui aga kultuur maha koorida jääb järele täpselt üks ja sama - inimloom, keda Enard võrdleb koeraga - "ihade ori, koer, koer, kes hammustab, kui tal on hirm ja ta igatseb paitusi."

Enam-vähem sellisele, tol hetkel minu jaoks üllatavale seisukohale, jõudsin ka ise esimest korda Põhja-Aafrikas käies ja kohalikega juttu puhudes. Me kõik tahame täpselt samu asju! Erinevad vaid vahendid, mida me oma soovide realiseerimiseks kasutame ning need vahendid on eelkõige kultuuriliselt määratletud.
Ka "Varaste linna" peategelane on poiss, kelle soovidest me saame aru. Raamatu tutvustus ütleb, et autor," tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda nii, et Teine ei jää mõistetamatuks, ent samas ei jää autor kinni ka klišeedesse või eksootikasse." Ehk on asi hoopis selles ja tegelikult me siiski oleme üksteisele Teised, võõrad? Ma ei tahaks seda uskuda, pigem on see võõras olemine müüt, mille me ise oleme loonud.

Raamatu viimases osas, olles jõudnud tõotatud maale, Euroopasse, kuid leides siin ees samasuguse mässu ja ülestõusu kui oma kodumaal, imestab peategelane: "Erinevus Tunisega, /../, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin polnuks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid. Siin on kõigil ülestõusuks veel liiga palju kaotada /.../." Lihtsalt - veidi teine, aga põhimõtteliselt sama. Seda on raske uskuda - meie oleme ju ometi teistsugused, meie oleme kultuursed, aga võib-olla tõesti? Meil on lihtsalt, hetkel, natuke rohkem kaotada.

Paralleele meile tuttava Euroopaga on rohkem. Näiteks satub peategelane tööle andmete digitaliseerimisega seotud ettevõttesse. No tere tulemast minu argipäeva! Seal saadab Prantsusmaa oma endistele kolooniatele näputööd, meie digitaliseerime Skandinaavia andmeid. "Everybody's someone else's nigger" nagu laulab Marilyn Manson. 

Hea on mõelda, et kusagil elavad need teised, kes on saamatud, rumalad, pimedalt usklikud jms ning seega ise oma hädades süüdi. Vastikum on mõelda, et tegelikult on nad sünniloteriis lihtsalt kehva pileti saanud ja oleks nemad meie, poleks me ilmselt oluliselt paremas seisus. 

Väga hästi kirjutatud raamat, põnev, huvitavate karakteritega, erapooletu. Me pole oluliselt rohkem kui loomad, kuid tahame seda endast kangesti uskuda.

1 kommentaar:

  1. Anonüümne12:29 AM

    Inimene ongi loom, kes on võimeline iseendaga rääkima. :)

    VastaKustuta