Ma siin nüüd nii vähem kui 24 tundi enne Mini aktust hakkasin mõtlema, et äkki peaks ta juuksed kuidagi viisakamalt kokku köitma kui see tavaline hobusesaba, mille ta enamasti ise hommikuti moodustab. No see on selline madal hobusesaba stiilis "panin karvad kummiga kokku", mitte mingi seksikalt hüplev trennitüdruku oma. Seda viimast ei oska ma endalegi teha, sest niipea kui patsi kõrgemale tõstan, muutuvad külgmised karvad mingiks imelikuks pusaks ning keset pead tekib inetu küngas neist õnnetutest ülestõstetud juustest. Ma ei tea, kas asi on mu tavaliselt lahku kammitud juustes, aga isegi kammimise tulemusena üle pea aetud karvad vajuvad kiiresti lahku tagasi. Ise enamasti tõmbangi juuksed lihtsalt klambriga kokku, sest lahtised karvad tungivad muidu silmnäkku.
Köit punuda iseenesest oskan, aga sellest midagi kaunimat vormida küll mitte. Endale ei oska ma punupatsigi teha - ilmvõimatu ju, mul pole selja taga silmi. Aga KÕIK teised ju oskavad! Nad said isegi tütred selle mõttega, et siis saab neile kauneid soenguid tegema hakata! Mina olen aga nagu mu ema, kes mulle õrnas eas lihtsalt poisipea lõikas...Nii karm ma olla ei tahaks. Pean siis tõesti selle hirmkalli Elsa ja Anna soenguraamatu ostma või? Internetis on kõik õpetused edasijõudnutele. "Lihtne soeng lapsele" ei andnud mingit mõistlikku vastust. Ikka krepplokid, sirgendajad, kalasabasoengud ja muu üle võlli värk. Ema ütles stoilise rahuga, et kõik ei pea ühtemoodi olema, mõnel võib hobusesaba ka olla. Aga kes siis algklassides teistest erineda tahab? Kes tahab olla see valge vares, kelle ema on koba ega oska talle trendikat punutist pähe vormida? Aga äkki isa oskab? Ma ausaltöeldes usun, et ilmselt oskakski, aga kui kusagil on meeste ja naiste tööd, siis siin see veelahe vist läheb. Mitte, et L. tavalisel päeval plikadele tavalisi patse teinud ei oleks, aga see peenmehaanika tundub ikka emade kohustus olevat. Kindlasti on kusagil grupp, kus selle järgi emakskõlblikkust hinnatakse!
Ausalt öeldes meeldivadki mulle tavalised lahtised juuksed enda puhul kõige rohkem, ainult et ma ei oska nendega elada. Palav on, karvad kõditavad, üheskoos huuleläikega on see aga lausa õudus kuubis. Ilu pidavatki ohvreid nõudma? Ühegi juuksurisoenguga ma eales rahul pole olnud. Ülespandutega ma mõtlen. Kõrged soengud toovad esile mu niigi liiglaia lauba ning punutised meenutavad tädisoengut a la Tõmošenko. Nii näib see muidugi vaid mulle, teised üritavad ikka veenda, et täitsa normaalne on. Praegu vaatasin neid juuksuris tehtud soengutega pilte ja võrdlesin peade suurusi ning visuaalne võrdlus kinnitab, et ma pole tõesti eriline vesipea teistega võrreldes, millegipärast aga mulle see nii tundub ja kohe 100%. Ilmselt asi harjumises lihtsalt. Selle vesipäisus
-probleemi tõttu ei saa ma ka lühikesi soenguid isegi mitte kaaluda, või siis seda kõige lihtsamat - kiilaspead. Omal ajal oli ju Sinead O'Connor kangesti kuulus peale oma "Nothing Compares To You"'d ning julgemad neiud proovisid kiilaspea ka enda pea peal järele. Mu sõbranna näitas kunagi üht pilti enda kiilaspea-aegadest ja ütlen käsi südamel, et ta pole eales nii hea välja näinud kui siis - ta oli muide modell ja on silmapaistvalt kena praeguseni. Kiilaspea väljakandmiseks peavadki muidugi põsesarnad ja muu selline olemas olema vist. Ja meeste arvamusest ei tohi hoolida, sest need kukuvad kohe pikali, kui kiilast naist näevad. Kes seda teab, miks. Ilmselt ikka see - "pikad juuksed on vitaalsuse näitaja" ürgaegse mõju pärast - kui kiilas, siis sureb arvatavasti peagi ära ega jõua sulle järglasi valmis vorpida.
Huvitav, kas juustega tegelemise oskus ja huvi on samuti osa kaasasündinud käteosavusest ning mind on sellest taaskord ebaõiglaselt ilma jäetud?
Noh, sa ei ole ainuke, kellele patsid peavalu valmistavad. Minu juuksed olid lõigatud kõrvadeni potisoengusse, senikaua, kuni ma 7. või 8. klassis leidsin, et tahan pikki ja siis ema enam vastu ei vaielnud. Ema oli selge sõnaga öelnud, et pikad juuksed võin endale kasvatada siis, kui ma nendega edaspidi ise hakkama saan. Et tema juba patse punuma ei hakka. Nojah. Olen olnud igas pikkuses juustega alates 6mm, praegu on selline lühem poisipea. No ei sobi pikad juuksed, on õhukesed ja räbalad, tee mis tahad. Tütrel ma ikka lasin juuksed pikaks kasvatada, aga ega must talle suuremat patsipunujat olnud, ikka samamoodi suvaks sabaks sai kummiga pandud. Kuni ta 6. klassi lõpus otsustas, et tahab poisipead ja kõik! No ja nii ta siis oligi kuni 9. klassi lõpuni oma kooli ainuke poisipeaga tüdruk. Juuste kasvatamist ei ole ta vist rohkem kaalunudki, selle asemel mängib värvidega ja on oma sõnul väga rahul.
VastaKustutaKui emaks sobivust peaks hindama selle järgi, kui hästi ja järjekindlalt suudab ema lapse pähe punutisi tekitada, siis ma olen väga haledalt läbi kukkunud. Ma arvan, et ma ei ole ainuke, meid on veel. Kõik emad ei ole patsipunujad, nii nagu kõik ei ole heegeldjad või keevitajad või kokad.
Noh, ma ka samasugune, aga see raamat http://www.apollo.ee/punu-ise-patse.html on päris asjalik - ma olen sealt mitu head mõtet saanud. Ja kalasaba on tegelikult lihtne, kui asjale pihta saad. Lasteaias käravad veel nö kutsupatsid (ehk kahel pool pead hobusesabad? vms), aga koolis need vist ei päde enam? :). Mu laps eelmisel aastal ühel hommikul lasteaias teatas mulle, et emme, sa tegid mulle täna maailma kõige koledamad ja kõige vähem moodsad patsid, aga sel aastal millegipärast ise küsib neid "kutsukaid" - moed ja kombed on ilmselgelt muutuvad suurused :D
VastaKustutaAhh ja phh, meil sama lugu. Tütred hakkasid varakult ise endale patsi tegema, sest ema ju ei oska. Kui vanem veel iluvõimles, siis käisingi enne suurt tähtsat esinemist juuksuris - selle popi baleriinakrunniga ma ei saaks kunagi hakkama.
VastaKustutaKusjuures, ma nagu endale ikka lihtsamaid asju saan vaevata tehtud, no sasikrunn ja punupats, a vot teistele ei oska.
Mul endal on see õnn, et töötan koolis ja õpilased armastavad mulle patse teha, kuna mul pikad juuksed, saan ka vahepeal muud kanda kui lahtiseid juukseid.
neid kahel pool hobusesaba moodi asju hüüti minu lapsepõlves "hiiresabadeks".
VastaKustutasee vist on jah kaasasündinud oskus. no mulle ema keeldus pikki juukseid kasvatama lubamast ja ma täiskasvanuna olen endal ka ainult mõned aastad pikki juukseid kasvatanud, mida ma kandsin peamiselt lahtiselt. oma lapsele ma pole pikki juukseid kasvatada keelanud, aga talle ei meeldi ka patse kanda. seega ma pole rohkem harjutada saanud kui lapsena nukkude peal, aga ma oskan. punuda oskan ja niisama hobusesaba suva kõrgusele. ma olen mõni kord proovinud.
VastaKustutaaga mulle meeldib ka näiteks makramee, mis on samuti paelte sõlmimine. ja muu näputöö. ma pakun, et patside tegemine ja käsitöö lähevad ühte patta.
Ei lähe. Patse oskan teha, meeldib teha, tütre peas on sada imet ära olnud, pojale tohin aint kalasaba ja lihtsat punupatsi teha - aga naiskäsitööd vihkan kirega (ei, ma tean, on kuduvaid mehi, heegeldavaid mehi jne, mu soolise vahettegemise põhjus selgub lause teises pooles) ja meeskäsitöösse suhtun ükskõikselt aint sellepärast, et seda pole mind iial tegema sunnitud.
VastaKustuta