Näe, Feministeeriumis kirjutatakse põneval teemal, millele ma isegi sageli mõelnud olen - nimelt perekonnanime vahetamisest abiellumise puhul. Te võite küll ironiseerida, et mida minusugune vanatüdruk (lastega tüdruk?) sellest ikka mõtleb, aga ausõna, kunagi olid ajad, mil ma arvasin, et ühe naisterahva elukaar peab kindlasti välja nägema selline: ülikool, abielu, lapsed, (karjäär?).
Mulle näib, et selles artiklis on täiesti mainimata jäetud põhjus, miks mina perekonnanimevahetust iseenesestmõistetavana võtsin - sest ma saan seda teha! Ma saan suurest peast endale uue nime! Äge, jee! Ju siis ma ei ole enda identiteedi küljes nii kinni, mulle tundus muutus pigem vahva uuendusena, mitte millestki lahtiütlemisena. Ma tean teisigi, kes koolis vihikute taha oma "uut allkirja" harjutasid...Minu jaoks ei olnud see mingi kole patriarhaadist lähtuv rõhuv komme, pigem hoopis nii, et näe, tüdrukud saavad uue nime, aga poisid ei saa!
Isver, mind isegi narriti seetõttu, et mu nimi sarnanes algklassides ühe ebameeldiva klassivenna omaga ja siis aasiti, kuidas mul abielludes muret pole, ainult paar tähte lõppu juurde ja valmis. Arutati, milline perekonnanimi sobib ja milline mitte, loodeti, et mõnesse nõmeda perekonnanimega poissi ei armuks jne.
Isegi kui ma praegu peaks abielluma, vist ikka võtaks mehe nime. Ma ei seosta seda kuidagi mehe omandiks olemisega, ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma võiksin kellegi omand olla vist....Sellega olen küll nõus, et mehe nime mitte võtnud naisi (kui just ei olnud tegemist mehe poolt väga koleda perenimega, siis oli arusaadav) peeti kuidagi kõrkideks - vahi, ei tea, mis talle ei sobi! Peab ennast jube tähtsaks või midagi! Seda muidugi vanema generatsiooni poolt.
Hoopis rohkem on mind häirinud laste perekonnanimede asi. Eestis on nimelt nii, et sa ise võid küll abielludes mehe nime enda nimele ka lihtsalt lisada ja olla proua nimi-sidekriips-nimi, aga lastele sellist sidekriipsuga nime panna ei saa. Eks ilmselt seepärast, et kui too laps ka kunagi abielludes sama otsustaks teha, veniks perenimed ikka väga pikkadeks. Kas mitte Tuuli Roosmaa ei põhjustanud pretsedenti pannes ühele kaksikutest enda perenime ja teisele mehe oma? Seda tehes pidi kuidagi seadust venitama vms. Mul on tuttavaid, kes on sama teinud järjestikku sündinud laste puhul ja raudselt arutatakse siis - ei tea, mis neil omavahel juhtus, et teisele lapsele enam isa nime ei pandud? Lastele pannakse vist üldjuhul isa perekonnanimi sellepärast, et isadus kindel oleks? Kusjuures meie teise lapse puhul selgus, et mitte abielus olevate vanemate puhul küsitakse lapsele nime pannes isalt otsesõnu üle, kas ta on isadusega nõus (Mini puhul seda veel ei tehtud). Sealjuures sai perekonnaseisuametnik ebamugava üllatuse osaliseks, sest L. hakkas selle küsimuse peale avalikult arutama selle üle, kas isaduse fakti ikka saab niimoodi kindlaks teha. Tema vist arvas, et see arutelu puudutab kuidagi mind ja minu ausust, kuigi L. teoretiseeris täiesti üldisel tasandil, aga seda inimesed millegipärast enamasti ei eelda.
Mu lastel on niisiis isa perekonnanimi. Miks? Mulle tundus, et vahet väga pole, milleks hakata eraldi midagi välja mõtlema. (Või äkki hoopis eeldasin, et kui lapsed juba isa nime peal, küll võetakse mindki? Oeh, ma loodan, et mu alateadvus ikka säänne madal hoor ei olnud :) Nüüd olen küll kuulnud, et näiteks lapsega üksi reisides võib tulla probleeme, kui emal on üks nimi ja lapsel teine. Perel võiks olla ikka üks nimi, nii on ilusam? Jah, noh, möönan, ilmselt oleks. Aga need viimaste aastate arengud traditsionalismi ja perekonna kaitsmise suunas on mind kuidagi tõrkuvaks muutnud sel teemal. Ei taha nagu ennast sellega sidudagi. Võib-olla on viinamarjad hapud? No iseenesest ei mõjuta ju see elu mitte kuidagi, va mõned tüütud tuttavad, kes kangesti sinu arvel pidutseda tahaks. Sellist traditsioonilist pidu ei tahaks ma niikuinii, mu jaoks on see omandanud näidisesinemise tähtsuse, ma võin omaette selle valge kleidi selga ajada, aga teiste ees, ei, ei taha. Ei taha ämmu-äiu, vanemaid, sõpru, lapsukesi lilleneiudena. Väikekodanlik tilu-lilu. Samas ma tean, et kui teha midagi omaette, salaja, siis kogu see kamp solvub. Pole vaja seda kah.
Mina jätsin oma nime. Põhimõtteliselt ei ole mul midagi nimevahetuse vastu, aga kui ma abielluma hakkasin, leidsin, et mege perenimi ei sobi minu omaga kõlaliselt kuidagi. Väga... võõras kõla oli. Liiga palju n-häälikuid, nagu ütleks keegi tühjas toas tünni sees "nnnnnn". Ei. Ja sinna otsa veel mõte sellest, et selle iniseva nimekombinatsiooni pärast oleksin pidanud oma dokumendid ära vahetama? Ei.
VastaKustutaLastele sai ikka isa nimi, nemad on sellega praegu rahul.
Lahutades oli eriti lihtne, midagi ei pidanud muutma.
Aga kui ma juhtumisi peaksin uuesti abielluma, siis võib nimevahetus tulla küll, kui uus nimi mulle meeldib. Ma ei arva, et mehe perekonnanime omaks võtmine mind kohe mehe omanduseks teeb. Pealegi tean ma ka neid abielupaare, kes on ühiselt naise nimel ja ei ole ka midagi katki.
Lendav: meenus kohe selline kirjanduslik tegelane nagu Anni Manninen :)
VastaKustutaMina abielludes enda nime mehe oma vastu ei vahetaks. Pigem võtaks sidekriipsuga teise nime lisaks. Kuna minu minu on osa minu identiteedist ja päritolust siis on loogiline see jätta ning teine lisaks võtta. Ja laps on isa nimega just seetõttu, et siis hiljem on meil kõigil sama nimi.
VastaKustutaNell: Mul on just huvitav see, et ma ei tunne nime enda identiteedi osana. Ma võiks hommepäev uue ees- ja perenimega elama hakata vist. Hea luuraja-materjal :) Ainus asi oleks see, et ilmselt esivanemad oleks solvunud säärase kergemeelsuse peale.
VastaKustutaVõib-olla on siin asi ka selles, et perekonnanime sain ma enda isaisalt, kellega mul mingeid kokkupuuteid kunagi pole olnud (vanaema kandis teist nime hiljem ja oma vanaisaks pidasin tema uut abikaasat) ja seetõttu ei tunne ma end kuidagi ka sellenimelise suguvõsaga seotud olevat.
Kusjuures ma ei tunne samuti oma nimega mingit erilist seotust ega pea seda oma identiteedi osaks. Ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks ma abielludes mehe nime võtsin - minu jaoks tundus nimevahetus äge! Ma ei tundnud, et ma nüüd ennast maha müüks vms. Pealegi ei meeldinud mulle üldse see, et mu neiupõlvenimi tähendusega oli, mul on täiesti arusaamatu antipaatia tähendusega nimede vastu. Nüüd on mu perekonnanimel tähendus ainult alamsaksa keeles :)
VastaKustutaSiin ma ütlen küll, et kui mina last 9 kuud kannan, kannab see laps omakorda tulevikus minu nime. Kui meest ei huvita see, et see nimi oleks sama, mis tal on, siis ei huvita, kui huvitab, eks siis saab vastavad sammud astuda.
VastaKustutaMadli: sul on ju nii äge perekonnanimi ka :) (Mitte, et ma mingi stalker oleks, kellest kristallkuuli juures juttu oli, lihtsalt FB-s viskas su mingi üritusega seoses ette). Mul poleks tähendusega nimest pääsu ka siis, kui mehe nime võtaks....
VastaKustutaKusjuures jaa, ma siin natuke mõtlesin tagasi sellele ajale, kui ma abielluma hakkasin ning nimevahetus üldse jutuks tuli ... minu jaoks pole abiellumisel nime vahetamine mitte kunagi olnud iseenesestmõistetav ja kui mu mehel oleks ikka olnud nimi, mis mulle meeldinud poleks, ei oleks ma ka enda nimest loobunud. Pigem oligi ajendiks, et jee, ma saan endale ägeda uue nime, mis midagi ei tähenda.
KustutaMulle just tähendusega nimed meeldivad. Oleneb muidugi nimest. Aga oma lastele valisin ka sellised eesnimed, millel on eesti keeles tähendus, mis on samas äratuntavalt inimese ja sealjuures ühetähenduslikult poisi ja tüdruku nimed. Nt. Kalju, Valve, Luule, Helju, Kiur, Kaur, Lagle, Luige jne. Lapsed pole julgenud kurta. Küll aga on tüdruk rõõmsalt ostnud valgepõsk-lagle rinnamärgi (loodusmuuseumis on väga tore valik linnu-, väikelooma ja lillemärke) ja kannab seda uhkelt, ütleb, et on tema nimesilt.
VastaKustutaMarca, Anni Manninen oleks veel päris hea olnud. On ka hullemaid variante :)
Olen oma nimega väga seotud olnud, tean oma suguvõsa päris mitu põlve tagasi ja tean nime päritolu legendi. MINU isa, MINU vanaisa ja nii edasi, kes seda nime on kandnud, on mu jaoks tähtsad ja legendaarsed inimesed. Nimi on olnud osa mu identiteedist. Aga mitte siiski nii palju, et hoiaksin sellest iga hinna eest kinni. Uus nimi oleks päris huvitav väljakutse, harjumine sellega ja põnev oleks kogeda, kas eneseteadvuses ka midagi muutub, kui mind hakkaks tähistama teistsugune häälikukombinatsioon?
Eks see ole erinev, kui palju inimene ennast oma nimega samastab. Kas see on ainult tähis, nagu vangidel number, või midagi tähenduslikumat. Kas nimi Auväärt, Ausmees, Kuld, Väärtnõu, Magus, Kibe, Sool, Rõõm jt omab ka kandja jaoks mingit erilist tähendusvarjundit (oma nimena).
Lendav: eesnimede tähenduse osas olen ma ka pigem poolt, Minil on samuti tähendusega eesnimi, Mikrol pidi ka olema, aga see laideti maha ja seetõttu sai ta asendusnime, sarnase, aga mitte tähendusega.
VastaKustutaNimede mõju osas, kunagi olin praktikal vaimse tervisega seotud asutuses ja seal panin tähele, et väga paljudel patsientidel olid kummalised nimed. Minu arvamust kinnitas keegi töötaja, et tõepoolest, sageli on seos olemas. Näiteks inimene, kel on imelik nimi, keskendub väga sellele, kuidas teised seda kuuldes reageerivad, sageli on neid inimesi nime tõttu narritud jne.
Jaa. Lapsele nime panemise juures olid olulised kriteeriumid, et nimi oleks (eelkõige meie kultuuriruumis, ülemaailmselt ei jõuaks ikka kõigile meele järele olla)
VastaKustuta1. inimese nimena tuntud,
2. arusaadavalt poisi või tüdruku oma,
3. mitte liiga levinud ja hetkel populaarne (näiteks Andreseid tunnen tublisti üle 10, Andrused veel pealekauba, on selline mood olnud, nüüd aga kasvab sadade kaupa väikseid Karle).
4. Ja kui vähegi võimalik, võiks meie keeles nimel mingi tähendus olla.
Loomulikult ei mingeid võõrtähti ega muid segaseid komponente. Ootamatult on välja tulnud, et Lagle nimi tekitab ikkagi segadust. Küll peetakse teda Egleks, küll Ragneks...
Aga kui ma omale ise saaksin perenime valida/luua, oi, see oleks põnev juurdlemine! Ikka tähendusega sel juhul, kauni kõlaga ja!
Pulmade suhtes täpselt samad tunded - võiks ju ära vormistada, ikkagi juba ligi 14 aastat koos, suurelt ei taha, aga kui teha tasakesi omaette, siis võivad ühed või teised solvuda.
VastaKustutaLoen neid kommentaare ja saan aru, et tegelikutl on see vist ikkagi põlvkonnateema, olgugi, et suurte eranditega.
VastaKustutaKui abielluda 20.dates, nagu see oli kombeks pikka aega, siis vabandust- minul polnud küll mingit identiteeti, millest loobuda.
30- selt oleks olnud hoopis teine lugu. Ehk siis, mida kõrgemaks läheb abiellumise vanus, seda raskemaks läheb ka täieliku muudatuse läbitegemine. Ja see on ju arusaadav.
Teine on pulmateema ja ühine perekonnanimi asi iseenesest. Mina ütlesin sellega: me oleme nüüd koos, me oleme üks PERE. Et te sellest aru saaksite, kanname me ühist nime. Ja et te seda teaksite, kutsusime teid kokku, et saaksime koos selle üle rõõmustada.
Küsimus poel kuulumises, vaid abis ja elus. Koos on kergem ja lihtsam igas mõttes.
Ajad ON muutunud. Ei ole õiget ega vale varianti ning inimesed ongi erinevad.
Ja ma näen enda ümber, et uus normaalsus ongi erinevad nimed: kärgpere tekkides on see paratamatu,Ja ka kärgpere tekkimine tundub paratamatu. Milleks siis juba alguses end nimeteemaga vaevata.
Sama on pulmadega. Pidamine on väga-väga kallis. Aga jättes majanduslik aspekt kõrvale. Tõesti, milleks. Kui ma sugulastega ei suhtle, mis see siis nende asi on? Kui ma nagunii olen ette programmeeritud, et keskmine abielu kestab 5-7 aastat, siis mis selle rahakulutamise point on.
On võimalik sõlmida vara jagamise leping, seadused pole nagunii ametliku abielu poolt, seega. Ei olegi ju mõtet.
Ma olen tähele pannud, et on abiellujad ja on mitte-abiellujad, eranditega muidugi. Mõni on juba mitu korda abielus olnud, aga teda ei heiduta see, uue suhte puhul ta ikkagi vormistab selle ametlikult ära. Teised on aastaid koos, aga ei ole abielus.
VastaKustutaSee, et nimi oleks äratuntavalt poisi või tüdruku nimi, võib rahvusvahelises maailmas hetkega muutuda. Ma olen hetkel asutuses, kus on terve hunnik Kaure. Üks neist on Eesti mees, teised India naised. :D Minu jaoks näiteks kõlab Reena igati tüdruklapsele sobiva nimena (sest see on minu nimi, duh, ju ta siis naisenimi on), välismaal on paar korda küsitud, kas see on traditsiooniliselt ka tüdrukunimi (jättes õhku rippuma "... või panid su vanemad sulle poisinime?"). Mind selles mõttes ei häiri õnneks, et sõbrad teavad nagunii, kas ma olen mees või naine, ja kui ma saadan näiteks CV või töökirja, siis pole ju vahet, kummaks lugeja mind peab.
VastaKustutaJaa!!!
VastaKustutaKaur is a name used by Sikh women as either a middle or last name. The tenth guru of Sikhs, Guru Gobind Singh introduced Kaur and Singh, when he administered Amrit (baptism) to both male and female Sikhs. All female Sikhs were asked to use the name Kaur after their forename and male Sikhs were to use the name Singh. Since 'Kaur' means "Prince", the name acts as a symbol of equality among men and women.
This custom ... was intended to give women a sense of self-respect. Kaur provides Sikh women with a status equal to all men.
Ja mul on tekkind arusaam, et (Kundalini) jooga treenerid võtavad selle "kaur" endale lisanimeks ise, turunduslikel põhjusel. Noh et tekitab mingi näiva seose Indiaga. Renc "kikkäss" Kaur, näiteks. (Kuna "kikk-", siis ka EKI kiidab heaks.)
VastaKustutaMulle tundub a-lõpuline mehenimi hoopis erandina mitte ainult meil, vaid ka mujal.
VastaKustutaMul on selle nimevärgendusega hoopis isemoodi lugu, esimene laps on minu perekonnanimega, sest tema isa võttis minuga abielludes minu perekonnanime aga teine laps on oma isa perekonnanimega sest me ei olnud tema isaga abielus ja ma mõtlesin, et saagu siis niigi palju. Hiljem natuke kahetsesin - oleks ju võinud mõlemad lapsed minu perenimega panna.
VastaKustutaVõi siis et - ema teab niikuinii, kes ta lapsed on, isa peab seda enda jaoks kuidagi kinnitama.
Indioaalase jutu peale: Sama on pulmadega. Pidamine on väga-väga kallis. Aga jättes majanduslik aspekt kõrvale. Tõesti, milleks. Kui ma sugulastega ei suhtle, mis see siis nende asi on?:
VastaKustutamul on pigem vastupidi. Ma suhtlen sugulastega. Tähendab, kui ma ei taha, et mingi jama tuleks, tuleks nad kindlasti kõik kutsuda. Aga suures suguvõsas on alati keegi, kes on kellegi teisega tülis, nii et neid ei saaks korraga kutsuda, või siis teatab keegi, et kui see teine tuleb, siis tema ei tule jne. Piisab vaid mõelda, kuidas teha pidu, kus kõik oleks õnnelikud ja keegi ei solvuks, ja see võtab juba looteasendis kägarasse ja halisema.
Rääkimata sellest, et idee järgi võiks pidu nagu endale kah meeldida, aga sellise stressiga ei saa ju endal tore olla. Rääkimata A.-st, kellele suured lärmakad peod, kus inimestega ühekaupa vestelda ei saa, üldse-üldse-üldse ei meeldi, nii et tema, teoreetiliselt üks peaosalisi, raudselt kas kannataks terve pidu otsa või siis peidaks ennast vannituppa raamatuga ära.
notsu: jah, see enda stress muidugi ka. Mul tekib see isegi väikseid sünnipäevi korraldades (nagu ma siingi kurtnud olen), mis siis veel suur pidu. Muidugi on olemas mingid üritustekorraldusfirmad, aga need on ju roppkallid. Mees on mul samuti suurte seltskondade pelgaja, tema jaoks oleks suur pulm tõeline piin. Ma alati imestangi, et need mehe sõbrad, kes pulmade järele küsivad, kas nad tõesti kujutaks teda ette kuskil selle tramburai keskel end mugavalt tundmas.
VastaKustutaTänapäeva "traditsioonilised" pulmad on mu meelest introvertsete eestlaste jaoks nii ebameeldivaks tehtud ja eriti kannatab just pruutpaar, kes peab igasuguseid idiootsusi läbi tegema. Ma üldse ei imesta, et inimesed ei abiellu.
VastaKustutaTraditsioonilised pulmad ongi kuidagi väga eba-eestlaslikud mu meelest. Äkki see introvertsus on hoopis uuema aja teema? Ega ma muidugi seda pulmakommete ajalugu ka nii täpselt ei tea. Juba lapsena vaatasin sugulaste pulmapilte ja mõtlesin hirmuga, et mis siis saab, kui ma ei julge seda leiba niimoodi vastu rinda lõigata või ei saa nuku mähkimisega hakkama, parem juba mitte abielluda, kui seda häbi läbi teha :) Tänapäeval on viilutatud leivad ja püksmähkmed, aga kombed elavad ikka edasi...
VastaKustuta