neljapäev, märts 30, 2017

Teest puudeni

Eesti keel on ikka imeline, võiks ju arvata, et ma hakkan siin rääkima sellest, kuidas ma endale puude lasin määrata, aga ei. Pole puudeid, pole teid, on vaid puud ja tee.

Lugesin paar päeva tagasi, et tuul lükkas Iisaku vaatetorni ümber, pildigalerii oli ka juures. Võib-olla on see mu isiklik kiiks, aga igasugune looduse hävitustöö mulle meeldib. Kahju oli ainult sellest, et sündmust ei olnud õnnestunud reaalajas filmida. Mitte, et ma tunneks rõõmu sellest, kuidas stiihia inimeste kätetööd hävitab, mulle meeldib, võiks isegi öelda, et paneb südame kiiremalt põksuma, olukord, kus miski hävitab loomupärase rahuseisundi. Ilus mets, kõrged puud - ja siis järsku - üks puu langeb. See puu (või millegi muu, näiteks ka vaatetorni) langemine ei ole minu silmale nö normaalne protsess, puu järsk liikumine tekitab mõnusalt kõheda tunde. Teine samasugune asi on hiidlainete õõtsumise vaatamine (Youtubes), kuidas see pisikesi paate pillutab. Lained jäävad päriselus kaugeks, puud seevastu on enamasti igal pool. Mäletan, et lapsena läks mu koolitee mööda kohast, kus ühel pool teed oli linna kohta ülikõrgete puude salu ja teisel pool kaks puud, millest üks oli teisele liiga lähedal kasvamisest ühe koha pealt peenemaks hõõrdunud ja hõõrdus iga tuulega üha rohkem sealjuures õõvastavalt kriiksudes. Enamik osatäitjaid selles stseenis olid kuused, ma siiamaani pelgan just kõrgeid kuuski (jah, meil on kodus platskuusk). Igatahes suurema tuulega oli päris keeruline sealsest kadalipust läbi minna, enamasti tõmbasin kapuutsi silmini, vaatasin kramplikult maha, et mitte silmanurgastki õõtsumist näha ning kiirendasin sammu. Ohupiirkonnast välja jõudes oli adrenaliin laes - jess, ära tegin! Ka meie naabrite aias oli suur hulk kõrgeid kaski, nende murdumist meie maja peale nägin sageli unes. Võib-olla on see seotud mälestusega sellest, kui ma kord peale äiksetormi nägin hiigelsuurt vana tamme risti üle Riia tänava. See oli kuidagi selline sürreaalne ja meeltesse süüvinud vaatepilt. Igatahes hirm, et puud kukuvad, on üks vähestest ebaratsionaalsetest hirmudest araknofoobia kõrval, mis mul on. Samas, kontrollitud keskkonnas (Internet) on päris vahva sääraseid õudusi vahtida. Peaks end metsalangetamisele kaasa smuugeldama?

Teest tahtsin ka rääkida. Ma üldiselt ei ole tee fenomenile väga pihta saanud (nagu enamik eestlasi vist). Ikka kohv on teema. Kuigi ega seegi sai teemaks alles siis, kui meile kontorisse Jura masin tekkis. Kannukohv mul erilisi emotsioone ei tekita ning nii kohvinäljas pole ma kunagi, et pätikohvi teeksin. Ikka peen korraliku vahuga cappuccino või latte peab olema. Igatahes, emale oli keegi kinkinud karbikese musta roosiõitega teed, ta andis selle meile, sest joob veel vähem teed kui meie. Eile proovisin. See tee pani mind tõesti teejoomisele teise pilguga vaatama. Ei olnud maitsestatud vesi, oli kreemjas mahe jook, tekkis tunne, et veel parem oleks see piimaga. Teed piimaga joovad vist peamiselt ainult inglased. Proovisin piimaga ka ära, no tõesti, väga hea jook. Ma ei tea, kust see tee ostetud on või palju ta maksab, aga välja näeb selline (ilus pealekauba).
Üks tähelepanek veel, näe, Lana Del Rey tulevaselt plaadilt on esimene singel väljas:
Laul on jube ilus, mul tuleb jälle kananahk ihule, seda juhtub ainult väheste lugude puhul, aga ma tahtsin avaldada imestust hoopis video kohta. Näe, keegi kommenteerib lausa "I love how she smiles in this video, compared to her others" Ma just tunnen end häirituna. Kui varasemates videotes on Lana alati oma normaalolekus ehk siis traagilis-ülbe näoga (tuntud maakeeli ka kui "sitanuusutaja-nägu"), siis siin naeratades tundub ta nii võlts. Meenub üks eriti napakas salmikurida, mille kirjutajad ilmselt üldse ei adunud, mida see tähendab: "Mäleta mind kui tüdrukut, kes tihti naeratas, kuid oli harva õnnelik!". Lana näost kipub sama välja lugema.

1 kommentaar:

murca ütles ...

Minu jaoks on Lana alati mängimas mingit rolli või tegelast, kes pole tema. Võib-olla teda polegi olemas. Ongi ainult müriaad rohkem või vähem erinevaid naisi, kes tema videotes tema näol ilmuvad. Ja seega alati võlts? Või hoopis mitte kunagi, sest need tegelased, keda ta etendab, on reeglina on pigem siirad ju.