neljapäev, märts 09, 2017

Lisa Genova. Siiski veel Alice.

Mulle sattus see raamat alles praegu kätte, mäletan, et kunagi tehti ka film, toona tundus teema paeluv, aga kinno muidugi ei jõudnudki.

Alice on 50-aastane edukas Harvardi professor, keda mälu hakkab järsku alt vedama. Peagi saab ta teada, et põeb Alzheimeri varajast vormi, millel ravi puudub. Lugu keskendubki Alice´i edasise elu kirjeldamisele. Mulle tundus šokeeriv, et haiguse kulg nii kiire oli, kuid ilmselgelt on autor arstidega konsulteerinud ning tegelikkuses nii lähebki.

Mälu. Mõistus. Mina-tunne. See on ilmselt kogu inimeseks olemise essents. Mõned loodavad, et see kõik jääb meiega ka peale keha surma, aga mis saab siis, kui see hakkab kaduma juba ENNE keha surma? Mitte kunagi kauges tulevikus raugana, vaid nüüd ja kohe, tabab sind keset tervisejooksu, töökoosolekut, lapsevanemakohustusi. Paljud on näinud õudusunenägu sellest, kuidas nad on mingis võõras kohas ja lähedased vaatavad neist läbi, justkui ei tunneks äragi. Enamik tunneb suurt ebamugavust, kui avastab, et nende enda mälu on neid milleski alt vedanud. Raamat toob need hirmud meieni ehedal kujul. Mis tunne on leida end järsku naabrite köögist, mitte leida üles wc-d või tunda ära lähedasi. Osa eksimusi antakse edasi Alice'i pilgu läbi, osa kõrvalseisjate, kummalgi juhul tunneb lugeja ebamugavust ja kohmetust. Sedasama tunnevad ka haige lähedased. See justkui poleks enam Alice. Samas tunneb Alice, et osake temast on kusagil ikkagi alles, kuid ei leia teed välja. Tabav võrdlus raamatust - justkui ärgates hommikul unenäost, teades, et midagi seal oli, aga suutmata sõnagagi midagi edasi anda. Teadmine, et info on kusagil olemas, kuid sa ei leia teed selleni. Ilmselt oleme kõik seda elus mingil määral kogenud ja seeläbi teame, kui ebameeldiv see olla võib.

Teiselt poolt vaimsed häired ning kõrvalseisjate kohanemine sellega. Kas inimene, keda sa kunagi armastasid, on haiguse taga alles? Sellele dilemmale raamat mu meelest vastust ei anna. John, Alice´i abikaasa, laveerib kahe valiku vahel - elada oma elu edasi või pühenduda haigele kaasale. Ta püüab mõlemat ning lõpliku otsuse tegemist raamat ei kajasta. Inimesed lakkavad armastamast (või teevad seda vähemalt palju vähem kirglikult) ka palju väiksemate muutuste puhul partneris, me keskendume ikka koledal kombel olemasolevale rutiinile ega suuda sellest edasi näha, aga kui muutub tõepoolest suurem osa inimese isiksusest ning ta ei tunne sind isegi ära? Kas armastusest piisab? Autor leiab kompromissi - armastust tajume me igal juhul. Jah, muidugi, iga elusolend mõistab, kas keegi tunneb tema vastu sooje tundeid või on külm, aga romantiline armastus?

Kas pelgalt ligimesearmastus on see stiimul, et elus püsida? Ka selle küsimuse lahendab autor osavalt - Alice lihtsalt ei suuda enesetappu läbi viia. Ma ei tea, mul oli selle koha peal Alice'st kõige rohkem kahju. Jah, lihtsam on olla füüsiliselt terve ja vaimselt haige, sest siis sa ise ei mõista enda viletsust, kuid mõeldes ümbritsevatele, kes teavad, milline sa kunagi olid...See on ilmselt eestlaslik, see "ei taha kellelegi kaela peale  jääda", aga ma vist tõesti ei tea kedagi enda ümbert, kes teisiti arvaks. See raamat oli siiski väga pro-life. 

Ma olen nõus, et elu kutse on tugev, kõik need kaela peale jääda kartjad on koleda lõpuni välja vedanud, aga kas alati ka mõistlik?

2 kommentaari:

LadyBird ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
LadyBird ütles ...

Õnnestus vaadata filmi.
Üks on kindel, et tavaliselt on raamat parem, üleüldiselt (vedas, et ma seda ei olnud lugenud).
Viimati tegin vea, et lugesin "Rehepappi" vahetult paar päeva enne kui kinno läksin "Novembrit" vaatama ja kirusin, et olin lugenud. Raamatut võib alati pärast filmi lugeda.

Aga "Still Alice" on hea film. Pealegi Julianne Moore on üks mu lemmiknäitlejaid. Ja tegi ka seekord täiesti korraliku rolli.

Mis puutub sellesse, et kas haiguse tõttu oma isiku, mälu, mälestused ja palju muud kaotanud inimene peaks elama või mitte.... see on liiga keeruline küsimus. Küllap ka Alzheimeri haigetel on see erinev. Kui inimene on masenduses ja vihane maailma ja olukorra vastu, siis see tuleb kõne alla. Aga tean inimest, kellega lapsena kokku puutusin - ta oli õnnelik, sest ta arvas, et on noor tüdruk, mitte 80 aastane vanaema. Ta naeris, muigas, oli lapsemeelselt vaimustatud. Ta küll ei tundnud ära oma lapsi, ütles, et tema pole küll kunagi abielus olnud (mis te nüüd!) jne. Aga see ei häirinud teda. Probleem oli vaid selles, et teda pidi valvama - et ei läheks kodust metsa uitama või ei unustaks toitu pliidile kõrbema.