reede, märts 03, 2017

Kui keegi "hakkab korralikuks"

Üks välismaa mees küsis mu käest Goodreadsis, kas ta võib mulle näidata enda ... raamatut (mida te siis mõtlesite? Kuigi jah, kunagi alustas üks mu sõbranna juttu enam vähem samamoodi, et üks mees olla kutsunud ta pubi nurga taha ja öelnud, et näitab talle midagi huvitavat, ma tookord panin ikka täppi, mis see huvitav asi olla võis...). Tookord oli mul muude asjadega tegemist, seega mõtlesin, et kirjutan talle kindlasti vastu, luban läbi lugeda ja tänan. Igatahes eile hakkasin siis otsast lugema ning peale sissejuhatust hingasin kergendatult, et seda kirja ära ei saatnud, sest ilmselt ma seda raamatut lugeda ei kavatse. (Jah, muidugi on inetu vastamata jätta, aga ta kirjutas niikuinii, et vabandab, kui mulle juba oma raamatu varem saatnud on, sest tal pole oma kirjadest täit ülevaadet, seega ma viilin vastamisest, kuna vastasel juhul peaksin ilmselt punnima selle raamatu ka läbi lugeda).

Miks ma siis edasi ei loe? Mina sain selle raamatu seetõttu, et autor vaatas, et ma olen lugenud mitmeid rocki-biograafiaid ning need on mulle üldiselt meeldinud. Tema lugu jutustavat sellest, kuidas ta omal ajal oli B-kategooria bändide helimees ja milline raju elu sellega kaasnes. Oma raamatut alustab ta aga hoopis sellega, kuidas tal on olnud põhimõtteliselt kaks elu: üks sex&drugs&rock'n'roll ja teine "normaalne". Ta muudkui räägib, kuidas tal nüüd on korralik töö, normaalne pere, lapsed ja milline tore pühendunud pereinimene ta on. Kui ta lapsed tahaksid kogeda midagi sellist, mida tema nooruses, siis ta keelaks neid kategooriliselt! Naise valis ka sellise üdini korraliku ja karske. Järgneb jutt perereisist Mehhikosse, kus tuleb jumala eest vaadata, et ükski laps kaduma ei läheks (no see on loogiline), keegi jumala eest vett ei jooks ega midagi kohalikku ei sööks, kogu reisil vajalik on endal kaasas, et ikka kindlasti 100% turvaline oleks. Vot selline tore ja turvaline mees on minust saanud, õhkab autor uhkelt. Öäkkk!

Mulle tunduvad sellised "totaalsed muutumised" alati võltsid. Sa kas polnud hingega asja juures siis või teeskled nüüd. Teate ju küll neid endistest joodikutest täiskarsklasi, kes on nõus sulle pudeliga piki pead andma, kui sa neile kogemata (tühja) šampuseklaasi ette paned või endisi suitsetajaid, kes leiavad, et kõik tossajad tuleks kuhugi kolooniasse kinni panna. Eks see viha ole tingitud sellest, et ise tahaks ka, aga ei saa. Loomulikult on alati inimesi, kes avastavad, et neile mingi elustiil üldse ei sobi. Pea iga kuulsa bändi ajaloos on mõni tüüp, kes algusaastatel bändis tegev oli, kuid suure kuulsuse saabudes jalga lasi ja valis "lihtsa arveametniku töö Lõuna-Carolinas". Mina võib-olla ei saa aru, kuidas nad "unelmate elule" selja pöörasid, aga ma aktsepteerin nende otsust oma eelistus ära tunda ja õigel ajal kurssi vahetada. Aga kui sa ikka aastaid künnad sama vagu ja siis hiljem tunnistad, et ptüi, õudne, oli lahe, aga hea, et otsa sai, nüüd ma olen hoopis teine inimene! Mu meelest inimesed ei jäta katki asju, mis neile päriselt meeldivad. Huvisid võib juurde tulla, aga kui tõenäoliselt võõrdud sa millestki, mis sulle kunagi väga meeldis? Ja tunned end sealjuures veel hästi?

Lugesin kusagilt, et kõige tõenäolisemalt pääsevad sünnitusjärgsest deprekast naised, kes on võimelised oma endist elustiili jätkama (no mõistuse piires siis ikka). Need, kes päevapealt enda elu kardinaalselt muudavad, saavad siiski šoki. Ma kipun ka uskuma, et räägitagu kui palju tahes, kuidas "nüüd elan ainult lapsele, enam isiklikku ja sotsiaalset elu ei oma ja olen õnnelik!", on see siiski pigem märk sellest, et tegelikult lihtsalt ei nauditudki seda varasemat elu, mitte aga sujuv üleminek ühest olukorrast teise. Inimene ei ole nii hea kameeleon. Või mõni siiski on? Et ongi nii nagu mõni väidab, et ühel hetkel teedki millegagi lõpparve, mis varem meeldis ega igatse seda enam karvavõrdki? Et lõpetan ühel hetkel blogimise ära ega kirjuta mitte mingis vormis mitte midagi mitte kuhugi? Tegelikult ma ju avastasin, kuidas blogimine on osaliselt sisekõne, seega võib-olla tõesti enam ei kirjuta, aga leian sellele mingi muu vaste, kuidas oma sisekõne väljendada. Üldiselt ju huvid ei kao. Või kui kaovad, siis sageli on see suure kriisi märk.

Aga möllumehest pereinimeseks? Seda kuidagi peetakse lausa loomulikuks, et ühel hetkel sa "rahuned maha". Mulle tundub, et see kehtib siis, kui sa möllasidki vaid selleks, et kedagi leida või sotsiaalse surve tõttu, aga kui sulle päriselt meeldis muusika ja suhtlemine sellest vaimustunud inimestega? Kuidas sa siis saad nelja seina vahele jääda? Seega minu jaoks oli see autor võlts vend, möllas möllu pärast ning ilmselt ei leia ma sealt raamatust midagi erilist muusika kohta, mis mind tegelikult huvitaks. Võib-olla ülekohus, aga maailmas on nii palju teisi lugemisväärseid raamatuid (ja no olgem ausad, tüüp ei olnud ju oma üllitisele avaldamist leidnud ka), mille esimene peatükk sind vihale ei aja.

11 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Hmm. Ma ausalt öeldes ei näe mölluelu samasuguse hobina nagu näiteks kudumist või blogimist. Et harrastan, sest õudselt meeldib ja kui ära lõpetan, järelikult mulle ei meeldinudki kunagi.

Mölluelu on pahe, sisaldab palju pööraseid tegusid, mis on hea, et tehtud said, aga võiks jääda nooruseaega, kui oli rohkem vabadust (nii ajalises kui igas muus mõttes).

Ma ei tea, mida see autor konkreetselt kirjutas, aga ma kujutan ette, milline üks pöörane rokkarielu olla võib. Sex, drugs ja rock'n'roll on esiteks enivei mingi poos. Minu meelest. Rahvas eeldab, et on inimesi, kes elavadki oma igapäevaelu selliselt ja nii staarid neile seda näitemängu pakuvadki. Tegelikult on ka need nn rokkarid inimesed, kes tahavad areneda, nautida aega lähedaste seltsis ja kõike muud, mis on igav, kuiv ja millest keegi ajakirjadest/raamatutest lugeda ei viitsiks.

Ausalt öeldes suhtun mina inimestesse, kes 45-aastasena käituvad endiselt nagu 20-aastased möllumehed, suure imekspanuga. Et polegi vahepealsete aastatega kuhugi arenenud? Ikka konjak, kepp ja kokaiin? Really?

Eriti kui mees oli B-kategooria bändide helimees. Tema isiksusena ilmselt kusagil väga särada ei saanudki. Tegi oma töö ära ja kogu rokielu glamuur oli tema jaoks pöörastes afterpartydes, ei muus. Mingit kunstilist eneseteostuse soovi või üüratut armastust muusikatööstuse vastu ei pruukinud temas üldse ollagi.

Miks tema lugu ei avaldata - vast sellepärast, et tal on pakkuda just another "oh, kus alles noorena panin hullu" lugu. Selliseid lugusid on tuhandeid. Kas selle loo peale oma väärtuslikku lugemisaega peaksid raiskama? Ilmselt mitte.

A seda ma ei usu, et nüüd korralikku elu elades on ta automaatselt kuidagi võlts. Võiski vabalt noorena oma hullu elutempot fännata, aga täna, täiskasvanud inimesena mitte. Ma oskan sellega küll seostuda :)

Morgie ütles ...

Ma usun korralikuks pööramise juttu küll, aga kui inimene miski asja häädust ja ainuõigsust igal leheküljel kinnitada tahab, siis tal selles asjas vististi sisemine veendumus puudub.

Marca ütles ...

Eks see olene muidugi mastaapidest ka, millest alates on "veendumuste mahamüümine" vs "arenemine". Mind nagu häiriski just see tagasivaatav hinnangu andmine "oma lastel iialgi ei lubaks", kuidagi silmakirjalik nagu, pealegi mingit kasu sellest niikuinii ei tõuse.

Marca ütles ...

P.S. Kusjuures mul on küll praegu igas mõttes rohkem vabadust kui noorena, võib-olla selles ongi asi? Noorena ei lubatud mind eriti kuhugi, raha polnud, kellegagi koos polnud ka kuhugi minna, koolis pidi käima, pidev kontroll jne. Alles nüüd saan tegeleda asjadega, mis päriselt meeldivad. Ma pole lihtsalt selle peale tulnud, et ehk teistel oli vastupidi.

Kaur Virunurm ütles ...

1) MA TUNNEN SEDA MEEST!!!

2) Me just lobisesime eks-kolleegist, kes on läind vastupidist teed. Ontlikust ja hinnatud keskastme juhist on saanud poole päevani magav hipi. (Karvane ta pole, sest naine.) Me tõdemus oli "tahaks teda endale tööe, aga ei saa, sest ta ei tuleks, sest on vaba elu lõhna hinganud ja sellest joovastunud." Nii et saab igatepidi!

Marca ütles ...

Fuih, maailm on ikka vastikult väikene :) Mitte kedagi klatšida ei saa, isegi mitte suvalisi väljamaa mehi...
Karvane naishipi võib ka täitsa olla, suvel käisime ühel hipisõbralikult festivalil, kus raju-vasakpoolsed soome neiud vegantoitu tegid. Eesti mehed olid ikka täitsa hämmingus, et "mine vaata sina ka, sellel tüdrukul, kes salatit hakib, on päriselt ka kaenlaalused karvased!"

Mariliis ütles ...

"Mind nagu häiriski just see tagasivaatav hinnangu andmine "oma lastel iialgi ei lubaks", kuidagi silmakirjalik nagu, pealegi mingit kasu sellest niikuinii ei tõuse."

Plaanisin ise ka seda kirjutada, aga läks meelest ära. See näitab, et ta ei usalda oma lapsi. Ta nagu ei usu, et lapsed oleks piisavalt arukad, et õigel ajal mölluelule pidurit suudaks tõmmata.

Kaur Virunurm ütles ...

aaah, ei, minu mees on kodumaine.

Paula ütles ...

Mul on küll asjad ennast lihtsalt ära ammendanud. Kunagi meeldis midagi (you name it) väga teha ja ükskord lihtsalt ammendas ära ja rohkem ei ole teinud. Lihtsalt ei kõneta ja kõik. See ei tähenda sugugi, et kui ma oma harrastusi harrastasin siis ma ei olnud hingega asja juures

Anomaalika Q ütles ...

Jah usu ikka,. Inimene hakkab alles korralikuks, siis kui teda sellisena nagu ta oli keellelegile vaja ei lähe, ja kui ei, siis saab tast veidrik või parm. See staari elu on jube kurnav selleks et enda annet kõigile anda saaks pead harjutama, treenima ja korralikult puhkama. :)

Hundi ulg ütles ...

Lugedes põhiteksti ja kommentaari meenus millegipärast "Musta pori näkku" ...