Lõpuks kukkus toataimepostitus välja

Kõigepealt ikka õpetusi eluks, noh umbes selliseid nagu Rentsi kohtingunipid - kuidas jätta potentsiaalsele uuele kolleegile hea mulje endast ja ettevõttest, mida esindad - saada talle alustuseks foto endast, kus sa istud Ümarlaua baaris ja "naudid" Läti mustsõstrasiidrit. Ma olen alati imestanud inimeste üle, kes saadavad oma ülemustele endast kogemata poolpaljaid pilte või kellestki taga rääkides oma teksti just jutuaineks olijale edasi saadavad, aga no see paganama FB Messenger saadab paugust kopeeritud foto chatti edasi, pole vaja mingit entrit vajutada ega midagi! Õppetunnid: ära aja tööasju FB-s, ära kirjuta töö ajal blogi, vaata ometi, mis sul parajasti copys on, enne kui pastema kukud! Et mis ma tegin siis? Mis ma ikka tegin, ütlesin upsi! ja saatsin inimesele totralt naerva emoji, olgem ikka popid ja noortepärased. Pärast rahustasin end, et pole mõtet olematu maine pärast põdeda kah. Ega ta muidugi rohkem mulle ei kirjutanud, aga selles tuleks pigem süüdistada pakutavat palganumbrit :)

Aga muidu juhtusin lugema kommentaari, kuidas keegi on 20-aastane, aga ei viitsi enam absoluutselt väljas käia, see olevat noorte teema rohkem. Kodus külaliste võõrustamine olevat aga täiskasvanute teema. Meenus, et endal oli just teine festivalinädalavahetus, oleks ilma (rõhuga l-tähel siis) olnud, siis oleks kolmas. Teisalt lõi täna pähe mõte, kui mõttetu ruum see elutuba on - keegi seal aega ei veeda, meie oleme kõik oma magamistubades või siis arvutitoas, elutuba on põhimõtteliselt koridor eluruumidest kööki. Hmmm. Ei, külalisi võõrustada mulle eriti tihti ei meeldi tõesti, mis sest, et ise tavaliselt ei korista, seda enam on süümekaid. Ja mida sa seal kodus ikka niisama üksteisele otsa vahid? Ok, lauamänge võib mängida, aga juttu saab ajada ka huvitavamate tegevuste juurde, no näiteks muusika kuulamise taustaks. Kodus kõvasti muusikat kuulavad inimesed on aga hirmsad.
Ehk siis ma käin väljas ilmselt veidi teistel eesmärkidel ja ka veidi teistes kohtades, kui need, kes leiavad, et väljas käimine on noorte teema. Ma lähengi tavaliselt välja mingi ürituse pärast, niisama baari minna erilist mõtet pole. Eriti veel nii, et "lähme vaatame, mis toimub", see teema oli tõesti teismelisena ja ega kunagi midagi head ei toimunud. Oma seltskonnaga, oma üritusel, see on teine teema. Sõbrannaga ööklubisse on kõige nirum väljavaade - rääkida ei saa, vale muusika, ligitikkuvad lihaotsijad, kohustus tantsida jms. Ehk siis mu meelest ei lähe see veelahe kodusistujate ja väljaskäijate vahelt, vaid pigem sealt, mis on kellegi eesmärk ja huvid asja juures. Ega kodupidu võib ju ka olla stiilis "Viive 46"

Ja lõppu ikka midagi ilusat ka. Mul on üks posu kaktuseid, nimesid ega omadusi ei tea, mõned kasvavad, teised kiratsevad.  Üks, kes muidu kiratseb, ajas eelmisel aastal välja mingi karvase nutsaku, näe sellise, tegin õiehuvilise ämma jaoks pilti, tema ütles, et see on õienupp:

No lõpuks tõesti venis sealt ka mingi kohutavalt kole usjas asi välja, aga õit see küll ei meenutanud, oli teine lössis ja närtsinud moega. Mõtlesin, et ju polnud jõudu. Ka see aasta tekkis mitu karvast nutsakut, aga need kukkusid millegipärast üldse küljest. Eile vaatasin, et näe, ühest hakkab jälle see kole uss välja tulema, eks näis. Ning siis, täna hommikul:

Sihukesest koledast junnist tuli säärane ilus asi välja!:

Igatahes, jätkus seda ilu aga ainult mõneks tunniks, töölt koju tulles ootas ees samasugune lössis närtsinud õis nagu eelmisel aastal. Ilmselt õitses ta siis ka, aga ma lihtsalt ei sattunud peale. Kes ta on või miks ta nii teeb, ma ei tea.

Toalilled on üldse hämmastavad, vanas korteris ega ema juures ei elanud ükski pikka ega õnnelikku elu, siin lokkab siuke floora, et anna olla. Orhideed on nagu metslased, ei jõua enam ära toestada, paneks pildi ka, aga siis äkki tulevad fännid mulle akna alla. Ükspäev nägin pilti "imelisest aaloest, mis õitseb", pidada eriline haruldus olema, no mul õitseb iga aasta, õied laeni, igavene nuhtlus, pärast korja neid seemneid. Isegi kass ei jõua lilli piisavalt piirata. Ja ma ei väeta neid üldse, rääkimata taimedega vestlemisest või muust säärasest.