esmaspäev, november 06, 2017

See ei saa ju ometigi juhtuda!?

Lugesin ükspäev taaskord sellest vanast Courtney lavalt rahvasse hüppamise juhtumist, kus teda põhimõtteliselt avalikult kambakesi vägistati ning silma jäi tema hilisem tähelepanek sellest, kuidas ta seda sündmust kajastavatel fotodel naeratab, justkui teeseldes, et seda kõike ei toimugi. See juhtum on muidugi eriti äärmuslik, samuti on teada see, et toonase Courtney käitumine oligi kõike muud kui loogiline, aga samas ei saa öelda, et see "teeskle, et seda ei juhtunud" väga erakordne toimimisviis oleks.

Ma olen ise siin päris mitu korda öelnud, et mina tavaliselt reageerin ja seda jõuliselt, aga samas meenus kohe ka paar teistsugust olukorda. Kõigepealt näiteks need korrad, kus mõni tuttav inimene ütleb midagi nii kohutavat, mida sa kuidagi uskuda ei suuda tema suust tulevat ja just selle uskumatuse pärast jätad reageerimata ja hiljem kahetsed. Ma usun sellisel hetkel alati liiga kaua, et "ju ta mõtles seda kuidagi teisiti", "ilmselt ma lihtsalt kuulsin valesti" jne. Pärast on juba liiga hilja adekvaatselt reageerida.

Sama jama on tihti ka mitteverbaalsete "sõnumitega". Näiteks talusin ma pikalt ühe endise sõbranna põlvelepatsutusi ja kaissutirimisi, sest eeldasin "ju ta on lihtsalt sellist füüsilist tüüpi inimene". Ei olevat olnud, hoopis mina olevat valesid signaale andnud ja teda julgustanud ning mitte otse öelnud, et ma olen täitsa hetero. Mu gay-radar on lihtsalt kole roostes ja ma ei tulnud selle võimaluse pealegi.

Kõige piinlikum sõnumite valestilugemine toimus aga mul ja ühel sõbrannal kaugel Egiptimaal, mis nüüd tagantjärele tundub ehk eriti naiivne, sest "no moslemid ju ja valged naised, mida sealt muud oodata", aga toona ei olnud me varem mitte ühegi ebameeldiva intsidendi otsa sattunud. Igatahes oli meil vaja takso kaubelda, et hotelli sõita. Küsiti palju kallimat hinda, kui me arvestanud olime, ainult üks tüüp pakkus ka meie jaoks soodsat. Natuke harjumatu oli, et kõrvalistmele prantsatas veel üks noormees, aga me eeldasime, et ju viib sõbra ka sama otsaga ära vms. Tüüpide inglise keele oskus oli üsna kesine ja mingit erilist vestlust meie vahel ei toimunud, aga ühel hetkel keeras juht ümber, pani käe mulle põlvele ja ütles: "Can I touch?" Ma mõtlesin küll, et mida kuradit ta endale lubab, aga kuna ka sõbranna tegi vaid kummalist nägu ja ütles, et "No, we are not Dutch!" (hea, et me ei olnud, eks...), siis ma eeldasin ka, et a) tüüp on lihtsalt liiga agar žestikuleerija b) ilmselt sain mina küsimusest valesti aru, tavaliselt ju küsitakse tõesti seda, mis maalt sa oled ja ju siis formuleeris küsimuse veidi valesti. Lõpuks selgus siiski, et ebamugav sisetunne ei valetanudki ja tüübid eeldasid meilt intiimteenuseid, kuna olime nii odava hinna kokku leppinud.

Toona teavitasime sellest juhtumist ka kohalikku hotelli turvameeskonda, kes tüübid kinni pidasid ja andsid teada, et kui asjale ametliku käigu anname, kaotab taksojuht igaveseks oma litsentsi seda tööd teha. Meile tundus see veidi liiga karmi meetmena, sest noh, ta ju küsis, mitte ei vedanud meid kuhugi metsa kõrbesse. Lisaks seletati meile ka sääraste soovide tagamaid - nimelt olevat paar kuud tagasi alustatud tšarterlendudega Moskvast ja sealne turistikultuur tähendavat sageli just seda, et neiud maksavadki raha kokkuhoiu mõttes natuuras. Varem sellist teemat polnud, sest karistused olid karmid, aga kui prouad ise soovivad, siis on juba teine lugu.

Et siis ootamatuse ja inimestest eelkõige teatud sorti käitumise eeldamise kombinatsioon võib vabalt rumalate, aga ka ohtlike vigadeni viia. Kui keegi ikka tajuhäireid tekitab, siis võib olla targem eemale hoida. "Ta on imelik, aga ilmselt mul on endal lihtsalt eelarvamused" võib eskaleeruda olukorraks "jookse! ta on siiski päriselt ohtlik hull nagu ma tegelikult kogu aeg hinges teadsin!".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar