kolmapäev, detsember 06, 2017

Puhtalt kadedusest räägin muidugi

Lugesin täna intervjuud Nullkulu blogijaga ja mulle jäi sealt üsna teravalt silma üks küsimus või pigem mõttearendus, millega tuli lagedale intervjueerija Aet Kuusik:

"Mina jälle arvan, võibolla liiga idealistlikult, et kui inimesele tekib vabadus, kui ta pole enam mingis nüris oravarattas, kus ta peab palju tegema asju, mida ta teha ei taha, siis ta lõunamaasüste ja ostuhulluseid varsti enam ei vajagi. See võib muidugi olla pikem protsess. Mingil hetkel inimene rahuneb maha ja väärtused tulevad koju."

Ma kujutan ette, et suurem osa inimesi pööritab silmi selle peale. Mille nimel me siis üldse elame, kui isegi soojamaareise ja ostuhulluseid endale lubada ei tohi? Mis väärtused need koju tulevad? Et kodus on ikka kõige parem jne? Ok, paremate ilmadega keset juulit ehk isegi on, aga no kaamos, krt, seda ei ole ju võimalik muudmoodi kui palmi all, üle elada?! Ja kas pole väärtus ka see, kui me tutvume võõraste kultuuridega, laiendame enda silmaringi?! Ilusatel riietel on aga esteetilis-teraapiline efekt. 

Samas tuleb tunnistada, et ma mäletan selgelt, kuidas ma omal ajal palmi alt ära ei tahtnud - mida iganes, aga mina jään siia! See oli see aeg, mil ma töötasin Tähtsas Ministeeriumis ja kannatasin kui mitte depreka, siis kohutava emotsionaalse madalseisu käes. Ma vihkasin argipäevi, nutsin enne tööleminekut ning päeva parim hetk oli sigareti süütamine peale seda, kui korteriuks pärast tööpäeva kinni langes. Millal see puhkus ometi saabub? Üle kahe nädala niikuinii korraga välja võtta ei saa, aga vahet pole - päevagi ma siin kodus küll passida ei kavatse! Kogu aeg oli pime. Kogu aeg oli ilm vihmane ja kõle.  

Praegu on ka pime, aga ma justkui ei taju seda enam niimoodi teravalt. Ma ei tunne, et peaksin põgenema. On siis on, muidu on ju hästi. Samuti mäletan üht oma räiges stressis kolleegi, kes sai ka oma kaks nädalat kätte ja põrutas välisreisile ning naases alles nädalavahetusel enne uue töönädala algust. Ta oli hullemas stressis kui minnes: "Nägin ära, milline elu olla võiks, nüüd on siinset veel hullem välja kannatada!" 
Mu isa peab alati puhkusest mingi aja välismaal viibima, sest muidu ta ei saagi puhata - telefon heliseb järjepidevalt - oled küll puhkusel, aga no Eestis ju ikka ja äkki saad nipet-näpet mulle vastata?! Kohusetunne ei luba telefoni välja lülitada, välismaal olles on kõneminut kallis (vähemalt varem oli) ja hädalised ei raatsi tüüdata. 
Kes on minu tutvusringkonnast kõige suuremad saripuhkajad (FB postituste põhjal)  - kindlasti Kalevipojad. Neil on igapäevane nüri töö kuskil ehitusel, heal juhul saab nädalavahetusel soojakus tina panna, kodumaal ei oota keegi, peresidemetest ollakse vabad, vaba raha leidub - reisimine on sealjuures mõistlik valik. Enamasti tähendab see küll kõik hinnas hotellis basseini ääres praadimist, aga veidi maailma näeb ikka ka. 

Ma ei tahagi öelda, et reisimine on paha ja seda teevad ainult ennast jõuetuks töötanud mutrikesed, aga ühest pakettreisist teiseni elamine ei tundu mulle enam niivõrd ahvatleva väljavaatena (kunagi tundus). Tegelikult on kodus ka päris tore olla, sest reisi ei tee enamasti ägedaks mitte sihtkoht, vaid inimesed, kellega koos reisil oled. "Ma tahan siit ainult ära"-tunde tekitas minus just see "mutter masinavärgis, väärtusetu, aga sealjuures asendamatu, puhkust üle kahe nädala korraga ei saa"- olukord ehk vabaduse puudumine. Praegu ma ei tunne, et ma elaks ainult töö jaoks ja seega pole mul ka puhkust nii meeletult vaja. Loomulikult, mulle meeldib endiselt reisida, aga ma ei pea seda nui neljaks tegema, et end inimesena tunda. Siin on ilmselt see aspekt ka, et meil on suvila (kus pole peenramaad ja muruhektarit, mida kohustuslikus korras hooldada), kus suvisel ajal kasvõi nädalavahetusel lõõgastuda, aastaringne korterielu sunniks samuti kasvõi regulaarselt spaasse põgenema. Või metsa alla MRK lõkkekohta. Spas või telkimisalal ei tea sa muidugi iial, kes su kõrvale maabuvad ja kas öösel ka tunnikese magada saad, see pole vaheldus oma tingimustel rahus ja vaikuses koos eranditult meeldivate kaaslastega. Ma olen millegipärast just seesugust puhkust eelistama hakanud...Kui puhkuse kavandamine tundub tekitavat liiga palju stressi, on lihtsam sellest loobuda. Samas kindlasti, kui oled harjunud seda tegema, on lihtsam.

17 kommentaari:

  1. Mina reisin küll justnimelt kohtade pärast. Seiklus, mitte puhkus (või pakett)! Inimestest on mul seni olnud täiesti ükskõik. Ehk et ma ei taha "siit ära" vaid ma tahan näha ja kogeda lihtsalt seda maakera, kus ma elan. Ja mitte vaid oma nina alla.

    Muidugi on raamatud ja Internet, aga ma tahan loodust (ja tegelt ka linnu või külasid), mis on teistmoodi kui meie endi kodukoht, omal nahal tunda. Ma tõesti vaimustun võimsast loodusest, nii et võin lausa itkele puhkeda :D Siin kodu ja suvila vahet siiberdades nüristuks täielikult, olgu ma orav rattas või oma enda peremees.

    Ostuhullusest jah küll aru ei saa. Õudne!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on jah veidi teine teema, sellest ma saan aru, ainult hetkel kahe väikese lapsega tundub natuke liiga keeruline (muidugi on inimesi, kelle jaoks väikeste lastega rändamine ongi elustiil). On ju küllalt ka inimesi, kes käivad aasta aastalt samas kohas (isegi samas hotellis).

      Kustuta
  2. Mul on õnnestunud leida bf, kes on hullem ronimisfanaatik kui mina ja kes loobus näiteks hiljuti suusapuhkusest põhjendusega, et pole ju mõtet minna kohta, kus ronida ei saa. Isegi nädalavahetuseks Peterburi põigates käisime ikka ronihallis ka. :D Nii et kes mida välisreisilt otsib. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma just lugesin ta blogist kurtmist, et tal on õnnestunud leida nii hull gf, et isegi suusapuhkusele ei saa :(

      Kustuta
  3. See peab küll mingi provokatsioon olema ja kui ei ole, on minul natuke kurb.

    Ma käisin just oma elu esimesel suurel reisil, ei olnud paketikas, ei olnud põgenemine halli ja kurnava argipäeva eest. Viimaks oli mul rahaliselt võimalik võtta ette reis. Mu esimene suur reis viis mu Austraaliasse. Ei olnud mingit basseini ääres passimist, isegi rannas polnud aega niisama passida. Ma tõesti ei suuda järgmise aasta reisi ära oodata, sest maailmas on nii palju vaimustavaid kohti, mida näha. Ma olen reisimise filosoofialt nüüd ilmselt natuke nagu Ebapärlikarp. Ma pidin Great Ocean Roadil peaaegu nutma hakkama, sest nii ilus oli. See esimene hetk, kui ma silmad ookeanile suunasin ja jalad sellesse külma vette viisid, vapustav ja unustamatu. Ja nii oli iga uue kohaga seal. Mina olen väga tänulik, et ma elan 21. sajandil ja on olemas Airbus A-380, mis mu sinna kohale viib. Ja ta viib mu sinna järgmisel aastal uuesti, sest sel mandril on nii palju avastada.

    Mul on kurb, et on inimesi, kes elavad reisist reisini ja seal vahel on pidevas stressis jne. Aga see, et on selliseid inimesi, ei tähenda, et kõik inimesed, kes tegelevad maailma avastamisega, oleksid õnnetud ja neil oleks väärtused paigast ära. Kui mul veel ei olnud raha, et reisida, mõtlesin ma ka, et kellel seda ikka on vaja, olen niisama ka õnnelik. Salamisi vaatasin vihmametsadest dokumentaali ja unistasin, et saaksin sinna kunagi. See tekitas minus palju suuremat stressi, kui töö kunagi on suutnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa kahtlustad Marcat provotseerimises, aga kirjutad meile, et said dokumentaali vaatamisest stressi? Eee äää.

      Ma ise noogutan Marcale kaasa - nagu enamasti - ja selle inteka-küsija-mõttele ka.

      Samas reisida tahaks ju ka. Kuhu saab aastavahetusel Tallinnast otselennuga ja odavalt, palun?

      Kustuta
    2. Sa vist ei saanud mu mõttele hästi pihta. Stress tekkis dokumentaali vaatamisest, kuna oli teadmine, et ma ei saa sinna pagana vihmametsa sõitmist endale lubada. Ja samal ajal tegin ma nägu, et tegelt on mul reisimisest sügavalt savi ja ma olen selleta ka õnnelik. Mina ütleks, et mu väärtused olid hoopis sellel nägude tegemise hetkel paigast ära. Ma ei toeta tõepoolest mõtet, et kui inimene kipub maailma kogema muul kombel, kui puhkuse ajal kodus olles, siis pole ta väärtused veel paika loksunud. Inimesed on lihtsalt erinevad.

      Kustuta
    3. Ps. Ma võin väsimusest oma mõtteid segaselt väljendada muidugi. Aga minu meelest on see postitus siiski pisut provokatsiooni hõnguga.

      Kustuta
    4. Ära ütle iial! Mul on tuttav pere - mitte vaesed, aga mitte ka jõukad. Ja siis ühtäkki muutus nende elu nii, et nad elavad nüüd pmst vihmametsa ääres. Käivad seal nii palju kui tahavad. Ja naudivad seda väga.

      Kustuta
    5. Siinkohal said päris mitmed niimoodi aru, kuigi ma sellist lähenemist üldse silmas ei pidanud. Mitte reisimine pole halb, halb on see, kui inimese ainsaks rõõmuks on puhkuse ootus. Reisida on tore, aga veel toredam on see, kui ka koju jõudes on hea olla. Loomulikult ei tähenda see seda, et kõik, kes reisivad, teeks seda ainult millegi eest põgenemiseks. Mina toona tegin ja mul on hea meel, et enam nii ei tunne, mis ei tähenda, et ma reisida ei sooviks ega soovitaks.
      Üks imelikumaid asju, mida ma kunagi kuulsin, oli lause "Kui mul raha oleks, ma seda küll mingi reisi peale ei kulutaks - ostaks asju hoopis!".

      Kustuta
    6. Tallinnast otselennuga ei saa peaaegu mitte kuhugi (kuhu ma tahaks), odavalt veel vähem, niipalju kui ma uurinud olen...

      Kustuta
  4. Praegu saab otselennuga väga odavalt Pariisi

    VastaKustuta
  5. Mina saan küll väga hästi aru, millest sa räägid. ja noogutan innukalt. kusjuures, minu arvates on ka sel Aedal 100% õigus.

    VastaKustuta
  6. Oh, nii kõva teemakohane (?) kommentaar tuli, küll mitte siia (loogiline ju), et pean kohe kirja panema: "Ma ei tea mis kurivaim seda Marcat vaevab, ei lugenud tema postitust, aga no puudutatuna ma ennast ei tunne/.../miks peab kogu aeg midagi inisema aru ma ei mõista 😀"

    VastaKustuta
  7. Ega see reisimine ei olegi see kurja juur. Pigem hoopis see kuidas, mis põhjustel ja mille ajendil reisitakse. Kas teie olete näiteks reisil tähele pannud "reisil võib" fenomeni? Näiteks hotellis oled dušši all pool tundi kuuma veega (aga kodus alla viie minuti kehasooja veega), tarbid rohkem ja valimatult (aga kodus ajad näpuga järge igal sendil või koostisosa nimekirjal). Miks Lõuna-Euroopas toimusid turistide vastased protestid ning käibele on võetud mitmeid turismi haldavad seadusi? Paljud reisisihtpaigad on kõrghooajal ülerahvastatud ja see ei ole mitte kuidagi hea. Näiteks Veneetsias elab poole rohkem inimesi kui Tartus, aga aastal 2016 külastas linna 20 MILJONIT TURISTI. Pole üldse imestada, et vett napib, prügi ja muid jäätmeid tekib meeletult, kõik see rõhub teenindussektorile (kellest enamik on naised, sisserändajad), õhukvaliteedile jne. Ma arvan, et intervjueerija pidas silmas klassikalist kommertslikku kuurortreisimist, millega saab seostada taaskord tarbimiskultust.

    VastaKustuta