Mees, kes teadis ussisõnu Vanemuises

Ma olen viimasel ajal teatrisse sattunud ainult lasteetendusi vaatama, aga "Mees, kes teadis ussisõnu" tahtsin kohe kindlasti näha*. Kui ma raamatut lugesin, mõtlesin kohe, millise võimsa ekraniseeringu sellest teha saaks, noh, siis kui oleks umbes sama palju raha kui "Sõrmuse isanda" tegemiseks läks. Seda teatris lavastada tundus üsna hullumeelse ettevõtmisena. Kui ma nüüd lisan siia, et Saša Pepeljajev lavastas kogu maailma põhimõtteliselt ainult nelja elementi - ämbreid, toikaid, spiraaltorusid (raudselt neil on mingi tehniline nimetus, no need, mida ventilatsioonitorudena kastutatakse tavaliselt) ja toidukilet kasutades, siis saan aru, kui küündimatu ja kastis kinni minu arusaam oli.

Millegipärast tuli sellele mõeldes meelde vvn ja tema "Lihtsad valikud", mida osa arvustajaid kritiseeris vähese maailma ülesehituse kirjeldamise eest - et no mismoodi mõtle ise juurde?! Selline lähenemine vist kas sobib või mitte. Mulle sobib, aga näiteks on mul kodus üks viieaastane, kelle jaoks peab kõik olema "õigesti" - ei mingit kujuteldavat, väljamõeldut ega võimatut! Mitte et ma tahaks fantaasiavastased vähearenenutega võrdsustada, no vahel ikka kuningas ongi alasti, aga mu meelest on suur saavutus see, kui sa suudad skemaatiliste vahenditega luua ka teistele kaasaelatava maailma. No mitte nii siis, et seletad, "see post siin on jõulupuu", aga keegi teine vedu ei võta.

Käisime teatris neljakesi ja pooled meist olid eelnevalt raamatut lugenud, pooled mitte. Need lugenud pooled olid seda samuti aastaid tagasi teinud. Lugu läks väga kenasti käima, järk-järgult hakkas loetu silme ette kerkima. L., kes lugenud ei olnud, väitis, et alguse "Nõiutud saart" (te ju ometi teate seda omaaegset õudus-multikat) meenutav lavapilt ehmatas ta natuke ära, aga hiljem tuli tekstiosa üha juurde. Kindlasti ei olnud see klassikaline rollikeskne lavastus, pigem visuaalsele üldpildile rõhuv, kuid samas oli ka ühtne lugu olemas. Sai nii tegevusele kaasa elada kui ka kunsti nautida.

Absoluutselt geniaalsed olid mu meelest rästik (kogu tema liikumine - saad aru, et see on uss, mitte inime), Alo Kurvits, eriti siilina (ausalt see oli ägedam isegi kui tema põhiroll vanaisana, aga ilmselt seetõttu, et ma teadsin vanaisarolli veidi ette), muidugi Mõmmi (ma armusin temasse juba raamatus, aga seal ju öeldaksegi, et inimnaised on karude ees relvitud...). Kirikuisa Johannese rolli tekstiline pool oli samuti huvitavalt üles ehitatud. Ainukesena jäi mulle segaseks Meeme, alles etenduse lõpus jagasin ära, et "ah, see on Meeme!" - minu arusaam Meemest raamatu põhjal oli "üks tõeline flegma".

Praktilise näpunäitena ütlen kõigile, kes kavatsevad Vanemuise väiksesse majja etendusele tulla, et võimalusel tuldagu rannariietes, sest saalis valitses ikka jõhker saun. Eriti valus oli kontrast laval lõõtsuva tuulega, millest saali ei jagunud iilikestki.

Väga hea tõelise asjatundja arvustuse lavastuse kohta leiab Danzumehe blogist. Lisaks ainult niipalju, et võrreldes esikaga oli muutunud see, et vanaisa tundlad olid muutunud tõelisteks äratuntavateks mürgihammasteks.

Etenduse pikkus (3:20) mu jaoks liig ei olnud, teine vaatus oli pealegi oluliselt lühem, ainult see palavus.

P.S. Mõtlesin, et ma vist ei olegi kunagi ühtegi halba etendust vaatamas käinud. Kooliajal oli üks kolmevaatuseline sürr "Tarelkini surm", mille kontrolletenduselt peale esimest vaatust sai ära tuldud, aga hiljem selgus, et see nülitigi vaatusevõrra lühemaks. Vanemad tihedamate teatrikülastajatena seevastu on küll tihti pettunud olnud, aga nad käivad ka sageli komöödiaid või suisa farsse (ema nüüd lubas pühalikult, et ei iial enam ühtki farssi) kaemas. Kui nali ikka naerma ei aja või suisa labane tundub, ei ole tõesti meeldiv.

* Pärnu Endlas lavastas samaainelist lugu Johannes Veski, aga seda ma kahjuks ei näinud (isegi ei teadnud sellest midagi), mu vanemad see-eest käisid ja oli ka tore olnud.