Kunagi ammu läks mu ema sõbrannaga reisile ja siis too sõbranna helistas emale paar nädalat enne reisi, et noh, kohver pakitud, jah? Ema pööritas selle peale silmi. Geenid või kasvatus, ma olen samasugune, aga veel hullemini. Ma nimelt keeldun isegi mõtlemast igasuguse planeerimise peale. Planeerimine tekitab ärevuse, teate küll seda, kuidas enne tähtsat eksamit kõht lahti läks, täiskasvanuna üritan vältida.
Lugesin just seda artiklit - pooled eestimaalased säästavad puhkuse jaoks mitu kuud - see on ju puhas kõhulahtisus pool aastat ette! Planeerimine tähendab seda, et millegi untsuminek on garanteeritud. Et lepin juba ette kokku, kellele kassi hoida annan ja lapsed, juhul kui kaasa ei võta? Sel juhul on ju miljon võimalust ja väikest atakki, et selgub - nad ikka ei saa. Kõige kindlam - raksust ja võimalikult lühikese etteteatamisega. Mis omakorda võib-olla tingitud asjaolust, et meie nö "turvavõrgustik" on "esimesena ei"-inimesed st kui abi vaja, antakse kõige pealt teada miks ei saa, seejärel antakse natuke lootust, et äkki ikka kuidagi saab ka, tohutute loobumiste hinnaga ja lõpuks ollakse nõus ning kiidetakse takka, millal uuesti saaks. Jah, ma tean, olen ebaõiglane, paljudel pole üldse mingit turvavõrgustikku, aga nõrkade närvidega nagu ma olen, ma lihtsalt ei taha seda kemplemist käsikäes enda süüditundmisega mitte millegi nimel ja moe pärast.
Kunagi kursaõde küsis, et kas ma planeerisingi oma teise lapse kooliajale? Ma naersin, et pole ühtegi last kuhugi planeerinud, lihtsalt juhtusid tulema. Tema imestas siis, et tüüpiline Tartu vist, tal Tallinnas enamikel sõbrannadel elu viisaastakute kaupa ette planeeritud. Planeerimine on saatanast! Mida elu on õpetanud, on see, et ükski plaan ei pea vett, ainus, mida neist saab on kahetsuse - näe, ei läinudki nii nagu planeerisin!
See puhkuseteema veel. Kas on võimalik mingit asja nautida, kui oled selle jaoks pool aastat kannatama pidanud? Hoidsid kõhu kõrvalt kokku, jõudsid oma kallisse hotelli, aga siis tuli välja, et see pole pooltki nii ilus kui piltidel lubati ja päike läks ka pilve taha? Ma oleks võinud selle jama asemel pool aastat kodus kaaviari süüa!!! Enda piiramist saadab minu puhul alati kahetsus. Äkki suren homme hoopis ära ja mis kasu siis sellest dieedist, kokkuhoidmisest ja kasinusest? Mõistlikkuse piirides siis muidugi - konto peab kuu lõpuks nullis olema - see oleks juba teine äärmus. Tundub vist, et ma väärtustan elus eelkõige mugavust. Artiklid pealkirjaga "Kuidas väljuda mugavustsoonist?" kõlavad mulle umbes kui "Kuidas rabeleda paradiisist välja ja astuda kartmatult põrguteele?" Ma ei suuda raha koguda, aga ma olen juba loomult ihne - on see kuidagi loogiline? Vist võiksin isegi raha koguda, aga ainult sel juhul, kui sellel pole mingit reaalset eesmärki, lihtsalt hulga kasvamise kaunidus. Et ma saan ilusa hunniku kokku ja siis pean selle ära andma? Ei!
Millegipärast on elus seatud nii, et etteplaneerimisel on omad eelised. No näiteks igasugu piletid jms on ette ostes odavamad ja sa oled sunnitud riskima sellega, et ostad pileti ajaks, mil sa oled haige või hoopiski surnud. Et mismõttes tore on ette teada ja unistada, et näe viie kuu pärast on seda toredat asja oodata? Ei, see tähendab hoopis, et viis kuud on vaja muretseda, ega sellel konkreetsel päeval midagi kohutavat ei juhtu! See kammitseb mind, ma tahan olla vaba, spontaanne, aga hetkeajel ei saa tänapäeval isegi teatrisse mitte. Selle vältimiseks ei tea ma muud, kui lihtsalt keelan endal eelseisvatele asjadele mõtlemise. Asjad pakin viimasel minutil. Loomulikult, sel juhul on oht, et midagi jääb kahe silma vahele ja ümberpöördumiseks pole enam aega. Mul siin hetkel on paar plaani kuklas tiksumas. Järjekorras, kõik omal ajal, korrutan endale. Ma ei oska rööprähelda ju ka. Isegi mõttes mitte. Et teen siin tööd ja samal ajal mõtlen, mida kotti pakkida? Ei oska nii. Ma ei julge isegi mõelda, et homme on Iron Maiden, surun elevuse jõuga maha, ei mõtle sellele, ei jookse kiljudes mööda maja ringi. Olen nagu mu vanaema, kes alati hoitas - see, et auto sõitis hoovist välja, ei tähenda veel, et ema-isa ära läksid, alles peale tunnikest on kindel, siis nad enam ilmselt poolelt teelt tagasi ei pööra! (Ma ei tea, mida salalikku me vanaemaga vanemate äraolekul teha plaanisime, aga pidev ärevus oli sees küll "lähevad-ei lähe", emal tuli sageli viimasel minutil mingi jama majja, ilmselt sellest ka minu skeptilisus plaanide osas).
Ja teate, mu sõbranna abiellub! Ma vahtisin pool tundi suu ammuli ekraani, kui teada sain (vot-vot, erinevused kommetes, vanasti vaadati kaunilt kujundatud kutset). Tegemist on küll lihtsalt registeerimisega, aga ikkagi, ma pole kedagi registeerimas näinud täpselt 10 aastat. See kõik tõi mulle aga hoopiski meelde selle, kuidas me noorena neid asju ette kujutasime ehk taaskord planeerisime ning kuhu need asjad tegelikult välja viisid. Ja mul on natuke kahju ja nostalgiliselt nukker olla. Aga ma olen nii õnnelik sõbranna üle! Ja ma raudselt hakkan ulguma seal! Ja ma ei tea, mida selga panna! Ja mida teha, mida öelda! Aga ma keeldun ka sellele mõtlemast, enne kui juba peaaegu hilja.
*Ma loodan, et te ikka olete Mu väikese poni püsivaatajad....
Mulle küll nii meeldib see ootusaeg. Reis paigas ja siis tead, et mingi äge asi on tulemas. Ma arvan, et ca 40% minu reisist saadavast kogumõnust tulebki ootusest. Unistan jah, et mida head seal kõik juhtuda võiks või kui nauditav seal kõik on. Ja kui juhtubki, et lähen kohale ja kõik ei lähe nii nagu plaanisin või unistasin - mis siis! Ega mul seetõttu unistamisest saadud rõõm ja nauding kuhugi ära ei kao, see on ju juba läbi elatud ja mõnuletud :)
VastaKustutaMuretsenud sellepärast, et äkki ma olen sel kuupäeval haige...seda ma vist polegi teinud kunagi. Reisikindlustuse ostan alati juurde, et rahaliselt miinusesse ei jääks. Sealt ka kindlustunne, et kui midagi juhtub, siis sellest pole miskit katki.
Nii et kõik oleneb vaatenurgast. Võib valida muretsemise, et nagunii läheb kõik halvasti ja nagunii ma pean pettuma. Aga võib ka nii, et oh vägev asi on ees ootamas, nii kihvt (ja siis mõnuled seda mõeldes) ja kui lõpptulemus ei olegi ootuspärane, siis saad ilmselt hoopis teistsugused emotsioonid ja kogemused, millest tagantjärele kasvõi õudusjutte rääkida. Aga eelnevat mõnulemist ei saa keegi tagantjärele käest võtta :)
Kusjuures ma olen ka pärast lapsesaamist lõpetanud igasuguste reiside/pidude jms planeerimise, sest mul on rohkem kui korra tulnud ette, et teen hullult suured peoplaanid ... ja siis jääb laps haigeks. Või ostan juba piletid kuhugi ... ja siis jääb taas laps haigeks. No kuidas nii planeerida saab? Nüüd ostan ja regan ma kõiki asju päev enne sündmust või samal päeval.
VastaKustutaAitäh selle lõputärnikese eest, ma terve postituse lugemise aja mõistatasin, MIKS see närvelevil nii tuttav on (õetütar 7, omatütar 4...)
VastaKustutaMa olen, ja ma teadsin enne juba, selle järgi täitsa Tallinn - mõlemad lapsed ettekavatsetud. Kas just viisaastakuplaaniga, aga vist jah, midagi sellist.
Tartu on täitsa tore koht iseenesest, aga see pole mingi Loode-Eesti ;)
Reisid on kanettekavatsetud pigem, aga pakkimise osas olen täielik tartlane vist.
Ja mõnes asjas olen jälle täielik Kapa-Kohila (et mitte öelda kuu pealt kukkunud). Nimetagem seda mitmekülgsuseks (kõlab paremini kui “tallinna maakas”).
Ma sain just selle suure asjaga hakkama, et broneerisin hilissuveks endale ühe lennu ära - kohast, mille kohta mul pole veel õieti plaani, kuidas ma sinna üldse saan, aga no vähemalt selle plaaniga peab ju ikka viivitama, ma ei saa ju oma mugavustsoonist ühe ropsuga nii kaugele ka minna, mul peab olema võimalus vähemalt mõne teelõigu kohta mõelda, et "a äkki lähen hoopis häälega...".
VastaKustuta