Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan

Istusin ühes väikses mereäärses külakeses palkmaja teisel korrusel ja lugesin juba teist õhtut öölambi valgel. All plaanisid inimesed kuhugi õhtut veetma minna ja ootasid, millal ma nende sekka naasen, aga ma ei tulnud, juba teist õhtut järjest. Ma vedasin neid alt, ma ei saanud kuhugi lõbutsema minna, mul ei olnud tuju, mu peal oli must masendus just sellest raamatust, aga ma ei saanud seda ka käest panna. Igavene vastik, närutav ja sa tead, et ega paremaks ei lähe, aga ikka loed. 

Ei, ma ei taha öelda, et see halb raamat oleks olnud, sugugi mitte, aga ma ei saa ju ka öelda, et see raamat oleks mulle meeldinud! Meeldinud selles mõttes nagu meeldivad ilusad lilled, ükssarvikud ja vikerkaared. See raamat on allakäik, pimedus, veri ja soolikad. Ma ju teadsin seda ette, mu meelest peaks iga lugeja seda ette aimama, seetõttu ma ei saagi aru, kui mõnes arvustuses heidetakse autorile ette, et ta ainult negatiivsele keskendus. No loomulikult, alati on igas asjas ka head, aga raamatus ei saa ju kõike  hõlmata - visata 560 leheküljele veel samapalju juurde, et näidata - oli palju halba, aga oli ka head? Mu meelest on Afanasjev raamatu õhkkonna just väga meisterlikult üles ehitanud - kõduhõng saadab lugu ju algusest peale, märgid on olemas, aga seesugust, tõepoolest Tarantinolikku verepulma ikkagi ei oota. "Nad kõik surevad koledat surma, enne seda veel koledamini kannatades." Võiks vist nõnda kokku võtta küll? Kui Kivirähk jätab kadunud maailma jaoks koopasse vähemalt Põhja Konna, siis Afanasjev ei jäta kivi kivi peale ka mitte.

Tunnistan, poole raamatu peal ma oleks seda eepost veel viie tärniga hinnanud, aga alates peatükist, mida illustreerib raamatu kaanepilt, tahtsin algul lausa kaks tärni vähemaks võtta. Ei ole lihtsalt üldse minu maitse. Mulle tundub, et seal on ka mingi murdepunkt - alguses täiesti realistlikust loost saab järsku julm ja segane psühhedeelne muinasjutt. Loomulikult oli ka Serafima isa ja vendadega toimunu kole ja julm, kuid siis oli tuttav kontekst - sõda, ja üks konkreetne paha tegelane, kes koletuid tegusid tegi. Millegipärast muutub lugeja rahulolematuks, kui selgub, et headeks peetud osatäitjad on samasugusteks tegudeks võimelised kui pahad. Tahaks ikka ilusat muinasjuttu, kuidas nüüd kirjanik kõik ära rikub!? Mismõttes reaalses elus nõnda ongi? Ma ju loen raamatut, eks! Siinkohal autorilt ju väga meisterlik pööre, aga tehes seda, riskib ta raamatu meeldivusega (nõrgemanärvilistele nagu mina).

Ilma selle sammuta, üldise kaoseta, ei oleks raamat aga sugugi nii meeldejääv. Pahad saaksid paraja palga ja head peaksid pidu? Meid on vist lapsepõlves liiga palju selliste lugudega harjutatud, ikka veel ei taha tunnistada, et tegelikult ju asjad nii ei käi. Raamatus tehakse jälke tegusid nii jumala nimel kui teda salates, inimesed kasutavad usku ja ideoloogiat oma madalate eesmärkide nimel. Raamatu lõpus küsib Kanaonu Sergei oma pojalt, kes teoloogiat õppima tahab minna, et miks? Miks ei võiks lihtsalt niisama hea inimese kombel elada, tegemata teistele seda, mida ei tahaks, et endale tehakse? Mulle tundub, et siin on raamatu üks tähtsamaid mõtteid, mille läbi saab selgeks ka see, millest lugu põhiliselt räägib, nimelt kättemaksust. Kättemaks jumalalt, kättemaks inimeselt, ikka ja jälle korduv vajadus maailmas õiguse mõistmine enda kätesse võtta. Nagu näha, ei sünni sellest iialgi midagi mõistlikku. Revolutsioon söövat oma lapsi, sama teeb kättemaks.

Kust tuleb see, et me alati usume - halvad teod saavad elus karistuse? Karistab karma, jumal, mingi abstraktne elu tasakaal? Et õiglus peab olema ja kui ei ole, siis õige mees paneb oma õigusega õigluse maksma? Et soost tõuseb sõjaaegne tank ja teeb kõik pahad maatasa? (Mulle õudselt meeldis see tanki-kujund raamatus. Võib-olla oli see mingi laiemalt levinud müüt, mida räägiti ka minu lapsepõlves?) Ükskord tuleb Kalev koju? Põhja Konn ärkab üles? Tuleb Taevariik? Ja kõik see, kõik need lood, müüdid, uskumused panevad meid tõepoolest unustama, kui palju ebaõiglust tegelikult meie ümber lokkab? Eks raamatuski arutasid uskmatud, et jumal peab olema kas kuri või hull. Ega usklikud ju samuti selle näruse argielu fakti vastu ei saanud, nemad aga tulid geniaalsele lahendusele - jumal on siiski hea, kõik paha on hoopis kuradist. Kahjuks lõppes seegi, nagu enamik vastandumisi kõigile kehvasti.

Kuidas maailma seletada - võiks pidada ka selle eepilise vanausuliste saaga taustküsimuseks. Kõige mõistlikum tundub sellega üldse mitte tegelema hakata ja püüda argieluga võimalikult valutult hakkama saada. Inimene seda enamasti ei suuda ja võib-olla just see meist inimese teebki?

Raamatut lugeda soovitan. Lugu jookseb ladusalt läbi põlvkondade, mitmete perede, paljude inimsaatuste, mis omavahel põimuvad, kuid milles orienteerumine vähemalt mulle küll keeruline ei olnud. Vanausuliste külad läbi aastakümnete, pärastsõjaaegne Tartu - kõik need on nauditavalt ja äratuntavalt kirja pandud. Kohalikest kommetest ja kultuurist saab nii mõndagi teada. Pildid on vinged. Külma kõhtu koledate kohtade tarvis - osa asju on ikka päris detailselt paberile pandud, võivad võikalt silme ette kerkida. Mitte lugeda masendunud meeleolus.