neljapäev, mai 03, 2018

Ühed esimese maailma probleemid* asenduvad sujuvalt järgmistega

Teate seda anekdooti poissmehest, kes ei suuda kuidagi isegi kokaraamatu järgi süüa teha, sest kõik retseptid algavad sõnadega: "Võtke üks puhas anum"? Mul on sama teema igasugu soovitustega, mis algavad käsuga mõelda välja, mida te üldse saada tahate. Sinna võrku mu mõtted tavaliselt suubuvadki - et no mida ma siis õigupoolest tahan?! Põhimõtteliselt tahan ma kõike, aga kui ei saa, siis pole ka probleemi. Mõnes mõttes ju stressivabam kui "ma tahan seda ja kui ei saa, siis suren ära!", teisalt aga jälle stressitekitav. Sest noh, kui there's a will, there's a way, mul on neid teid hirmus palju ja ei tea ju, mis seal tee lõpus ootab. Äkki mõni teine tee oleks parem?

Neid asju, mida ma kohe kindlasti absoluutselt ja vastuvaidlematult tahtnud olen, on üsna vähe olnud (peaks nimekirja tegema, aga ma oma peas juba tegin ja see tuli välja piinlikult aus, paljastades mu pealiskaudsed prioriteedid halastamatult). Sel juhul ma lähen sirgjoones kasvõi läbi seina, mitte miski ega keski ei takista. Aga need on erakordsed hetked, enamus ajast kulub sellele, et lasen end elu voolul üllatada. Kuidas ma sean endale mingi eesmärgi, võib ju selguda, et mõni teine eesmärk oleks hoopis parem? Peale laste saamist on igasugu soovidega veel see häda ka, et no ma võin ju planeerida, aga raudselt jääb laps haigeks vms. Ohtlik on see, kui lased end luhtumistega ära harjuda. Üks asi on see halbade võimalustega arvestamine, mis teatud piirini on kasulik, mul on mingi usk sellesse, et juhtuvad just need asjad, mida sa ette aimata ei ole osanud, aga teisalt see "niikuinii ei õnnestu" muudab apaatseks. No mis ma siis ikka üritan. Keegi võiks midagi garanteerida, eks? Et ilm oleks ilus, et vihma ei hakkaks sadama, et oleks tore ja huvitav, et ei kahetseks, et keegi ei rikuks tuju ära, et keegi ei peaks kannatama, et ei selguks, kuidas teistmoodi oleks ikka parem olnud.

Et nagu - mida ma oma kuuajase puhkusega ette peaks võtma? Andke inimesele vabadus ja ta ei oska sellega mitte midagi ette võtta. Terve nädalavahetuse molutada, sest ei oska otsustada, mida peaks tegema, pole probleemi, aga kuu aega tüütab lõpuks ennastki ära. Ma olen aru saanud, et päris palju inimesi võtabki just selle tõttu ainult maksimaalselt kaks nädalat puhkust - ei osata midagi teha. Eile siis alustasin (ilmselt selgelt liiga hilja, puhkuseplaane tehakse vist umbes aasta enne või nii) ja tõesti, kõik soovitused ütlevad, et kõigepealt otsusta, mida sa saada tahad. Puhkust, seda et meeldiv oleks?! Oh, oleks ometi keegi, kes tuleks, võtaks käest ja juhataks! Parim oli L.-i repliik selle kohta, kuidas seltsis oleks segasem (ilmse vihjega sellele, et temagi tahaks vastutust jagada), aga mõned, kes ehk kaaspuhata võiksid, on hoopis sellised kogenematud juhmakad, kelle pärast veel lõpuks ise vastutama pead hakkama, sellised, kellele sina pead olema see käest kinni võtja ja juhataja! Hoidku selle eest!

Kuidas ometi saab puhkuse planeerimine midagi meeldivat olla?! Või üldse planeerimine. Ma saan aru, et päris ilma plaanita on ka nadi, aga selle plaani võiks keegi teine teha ja siis mulle tutvustada ning mina kas noogutan või raputan pead. Üldiselt ma noogutan. Isemõtlemine viib ainult lõpututesse kõhklustesse ja kahtlustesse.

Aga varsti seisab ees esimene puhkuse osa, millega peaks hästi olema, sest Iron Maidenile ja Stone Sour'ile ma ju ometigi TAHAN* minna, seal pole küsimustki, isegi nii kange olen, et SS-le lähen suisa üksinda (keegi muuseas müüb enda piletit põhjendusega, et sõbranna ei saa tulla ja kuigi tahaks, siis üksi ometi ei hakka minema). Lisaks nende vahele üks väike reisike, kus ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ehk siis lähen sõbrannale külla, kes mh mulle kohalikke vaatamisväärsusi tutvustab. Ma ei pea määrama sihtkohta, otsima marsruute jms. Kuidagi on aga nii juhtunud, et mujal maailmas ühtki sõpra ees ei oota, kellele end kaela määrida, täiesti hämmastav iseenesest, arvestades välis-eestlaste suurt hulka.

* Sest näe, sellest ma sain ju jagu! Ok. Ütleme täie tõe huvides, et kui ma poleks avastanud, et SS jääb umbes-täpselt samasse aega, mil ma niikuinii Tallinnas viibin ja kui ma poleks sõbrannalt öömaja lunimisele positiivset vastust saanud, siis ma ilmselt puhtalt tahtmise pealt läinud ei oleks.

P.S. Avastasin just, et see vist ongi punk. "Ma ei tea, mida ma tahan ja ei tea ka vist, kuidas seda saada." J.M.K.E. "Paneme punki" sõnad. Pungiga saab kõik ära põhjendada nagu mainis ka Freddy...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar