- Kuidas ma end just praegu tunnen?
Tänan küsimast, suurepäraselt.
- Mida vajan oma ellu rohkem?
Karjuvat vajadust otseselt millegi
järele pole. Rahasse võiks alati uppuda ja vaba aega jalaga segada olla
muidugi. Ja mõlemat korraga siis, eks. Ja ilma eelneva pingutuseta, paluks. (Vihje: hangi endale utoopilised unistused, mida täita pole võimalik, siis pole põhjust ka nende suunas pingutama hakata.)
- Mis teeks mind praegu õnnelikuks?
See küsimus ju eeldab, et tunnistan
end praegu õnnetuks. Miks ei võiks küsida, et mis teeb mind praegu õnnelikuks,
oleks hoopis meeldivam. Õnnelikkus, muuseas, pole mingi asja saamine/oleku
saavutamine, see on peas kinni.
- Mis läheb hästi minu elus?
Üldiselt vaikselt ikka kõik sujub.
- Mille eest olen tänulik?
Geenide ja keskkonna.
- Millal sellel nädalal tundsin rõõmu?
Päris jube oleks, kui ma suudaks
siia mingid momendid tuua, see tähendaks, et ülejäänud hetkedel ma mingit rõõmu
ei tundnud ju!? Et nagu see hetk, kui sõin kooki, muu oli üks must hädaorg?
- Tee nimekiri oma väiksematest ja suurematest edusammudest sellel kuul.
Päriselt keegi kaardistab oma elu nii või? Sügav
kaastunne talle siis. Et sel nädalal edenesin nõnda ja nõnda palju ülima
õnnelikkuse suunas või?! Võeh.
- Mis mind hetkel häirib? Miks?
See, et keegi päris tõsiselt võtab
säärast küsimustikku ja eeldab, et kellelgi võiks sellest kasu olla.
- Mis on minu hetke prioriteet?
Enne selle jamaga õhtule saada, kui
päris kopa ette viskab. (Vastused kirjutasin tegelikult valmis eile õhtul hilja).
- Mida ma iseendas eriliselt armastan?
Kohe lõi pähe „especially I hate
everyone“ nagu Evestuse särgil, aga no ennast pole mul ka kombeks juppideks
võtta, et seda tükki siin armastan ja seda teist kõvasti vähem. Mina olen mina,
võta või jäta.
- Kes on mulle maailmas kõige tähtsam ja miks?
Kõigepealt mina ise, sest ilma
selleta poleks muu nimetamisel samuti tähtsust.
- Kui saaksin maailmaga jagada ühte sõnumit, mis see oleks?
Esimene küsimus, kus ma nüüd isegi
mõtlema pidin. „Ära põe!“ „Ole normaalne!“ (ses mõttes, et mitte
aktsepteeritavalt normaalsuse piirides, eksju, vaid loogiliselt), „See on sinu
elu, ära teisi kuula!“ vms.
- Millist nõu annaksin oma nooremale minale? Kas ma ise järgin seda nõuannet hetkel?
Oi, nooremate suhtes kipun ma küll
targutama, et oi, ära mine seda avalikku haldust õppima, see on nii igav jne,
aga samas, kus mina tean, milleks see ehk hea oli? Ära eelda, et sa kunagi
muutud, ehk seda. Nüüd juba järgin ka.
- Mida ma sellel nädalal olen õppinud?
Miskit praktilist vist mitte, vene
revolutsiooni kohta loen hetkel, see tundub absoluutselt uue infona, kuigi
ilmselgelt kunagi omandatud. Seda, et maoori keel on kõlalt natuke soome keele sarnane, seda bändi kuulasin, päris äge näe:
Õppimine läbi meeldiva tegevuse, see on tore. Mäng on väikese inimese töö!
- Mida teeksin esimesena kui mul ei oleks kuhugi kiiret?
Kas mul
peaks olema pidevalt kuhugi kiire? Logeleks nagu tavaliselt.
- Mis kulutab minu energiat? Mida saan teha, et seda kulu vähendada või üldse eemaldada?
Energiat jagub või noh, pigem on
seda õnneks meeldivalt vähe, ei kipu igasugu jamadega ennast koormama.
- Milline näeb välja mu ideaalne hommik?
Ideaalne? No ma ei tea – laest sajab
raha, Hole tuleb taas kokku ja Tartusse
esinema sellisel päeval, et ma saan minna, plaadi annavad ka välja ja see on
hea, soovin, et kõik mu soovid täituvad jne. See on ideaal. Ideaali pole
olemas. Koledat hommikut pole õnneks ka ammu olnud, kõik hommikud on head, kui
sa vähemalt elus oled.
- Milline näeb välja mu ideaalne päev?
Vaata eelmist vastust. Hea päev on
vaheldusrikas, ehk nii.
- Mis paneb mind elama, särama? Millal ma viimati seda sära silmas tundsin?
Elu ise. See ikka üllatab. Suvi,
toredad inimesed, lahedad ettevõtmised. Kogu aeg on üldiselt tore. Va neil hetkil, mil pole, aga siis on ka tavaliselt tagantjärele naljakas - on millest rääkida vähemalt.
- Kes või mis inspireerib mind kõige rohkem? Miks on see inspiratsioon minu jaoks atraktiivne?
Elu ise ilmselt. Ikka juhtub asju
ju. Miks on inspiratsioon atraktiivne? No ma ei tea, on ju, jube oleks, kui
miski ei inspireeriks, käiks nagu tuim tükk ringi?!
- Kas tunnen kuskil valu, kust see pärit on? Mida on vaja, et saaksin terveneda?
Ei tunne, tänan küsimast.
- Mis on minu tugevused? Milles olen tõeliselt hea?
Tõeliselt hea, parim, olen endaks
olemises. Keegi teine ei saa ligilähedalegi. Tegelikult mõtlesin, et ma vist
olen üpris naljakas, kui ma tahan. Ma olen kõik, kui ma vaid tahan. See on umbes selline hea turvaline usk nagu mul lapsena oli - ilmselt ma oskan ujuda, ma pole lihtsalt veel proovinud.
- Mida olen alati soovinud teha, kuid olen olnud liiga kartlik?
Mingeid hüppeid ehk, aga nüüd ma
olen juba liiga mõistlik, et kuhugi hüpata, ma ilmselgelt katkestan ennast
kuskilt ära. Unes hüppan niigi pidevalt.
- Mida olen alati soovinud õppida?
Olla mõistlik, tasakaalukas ja
malbe. Muahahahaaaa! Teate, et isegi ülikoolis eeldati, et sa juba tunned neid
asju, mida sa õppima soovid minna, mulle oli see näiteks üllatus. Seega, neid
asju, mida ma olen soovinud õppida, olen ma ka õppinud või vähemalt kuskilt
otsast nuusutanud. Ei ole ju nii, et eluaeg unistan baleriiniks olemisest aga kordagi
ei proovi. Või on tõesti nii ka?
P.S. Siia käib tegelikult see ka, mida ma ammu olen tahtnud öelda, aga VVN ka enamvähem kirjutas samast asjast st kui midagi tahad/tunned tee ära/ütle välja. "Ma ei ole mingi hiromant!" nagu mu vanaema tavatses öelda. Mul on olnud mitu korda nii, et vastassoost inimene on hiljem hirmus pahane olnud mu peale, oma arust õigustatult, et kuidas siis nii, sa ju meeldisid mulle, kuidas sa ometi aru ei saanud?! Vot ei saa aru, kui ei öelda, ei saagi. Inimesed mängivad nii palju mänge, pole mul tahtmist mõistatada, kas a)ma meeldin sulle b)ma meeldin sulle kui sõber c)sa oled lihtsalt viisakas d)sa narrid mind jne. Olen otsinud üht gif-i, kus Courtneylt küsitakse, et mis sa siis teed, kui keegi kena mees sulle silma jääb. Ta vaatab intervjueerijat üsna segaduses näoga ja vastab: "Eee...ütlen talle seda, et ta mulle meeldib?!" Ma ei saa aru, kuidas selline tegevusviis inimestele niiiii radikaalne tundub, eriti naiste puhul. "Ise ütlesidki talle, et ta sulle meeldib? Vau!"
P.S. Siia käib tegelikult see ka, mida ma ammu olen tahtnud öelda, aga VVN ka enamvähem kirjutas samast asjast st kui midagi tahad/tunned tee ära/ütle välja. "Ma ei ole mingi hiromant!" nagu mu vanaema tavatses öelda. Mul on olnud mitu korda nii, et vastassoost inimene on hiljem hirmus pahane olnud mu peale, oma arust õigustatult, et kuidas siis nii, sa ju meeldisid mulle, kuidas sa ometi aru ei saanud?! Vot ei saa aru, kui ei öelda, ei saagi. Inimesed mängivad nii palju mänge, pole mul tahtmist mõistatada, kas a)ma meeldin sulle b)ma meeldin sulle kui sõber c)sa oled lihtsalt viisakas d)sa narrid mind jne. Olen otsinud üht gif-i, kus Courtneylt küsitakse, et mis sa siis teed, kui keegi kena mees sulle silma jääb. Ta vaatab intervjueerijat üsna segaduses näoga ja vastab: "Eee...ütlen talle seda, et ta mulle meeldib?!" Ma ei saa aru, kuidas selline tegevusviis inimestele niiiii radikaalne tundub, eriti naiste puhul. "Ise ütlesidki talle, et ta sulle meeldib? Vau!"
- Milliseid hobisid soovin proovida?
Sama,
miks ma peaks ainult unistama ja mitte proovima?
- Kui mul oleks võimalik elada ükskõik, kus kohas maailmas, kus ma sooviksin elada?
Endaga oled ikka koos, ükskõik, kus
kohas viibid, seega pole väga vahet. Mingis sõjakoldes vms muidugi ei sooviks,
aga muudel kohtadel pole erilist erinevust. Jah, kliima, aga sellegi puhul on
alati nii plusse kui miinuseid.
- Kuhu ma soovin järgneva 5 aasta jooksul reisida?
Vahet pole, kõigis kohtades on
midagi huvitavat.
- Mida saan teha, et enda eest paremini hoolt kanda?
Ma ei viitsi enda eest hoolt kanda,
ma tahan endaga hästi koos aega veeta. Vähemalt hetkel, eks pärast vaatame,
kuidas hakkab olema. Jajah, „rohutirtsu mentaliteet“, nii sajatas kord juba mu
klassijuhatajagi. Mis teha, ma ei viitsi muretseda, mis siiski ei tähenda, et
ma seda ajuti ei teeks.
- Kuna olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei suuda teha?
Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma ei
suudaks teha midagi, mis ilmselgelt on vaid kättevõtmise asi. Ma ei julge, ma
ei taha, ma ei oska, jah, aga et ei suuda? Ilmselgelt on ju olemas asju, mida
ma ei suuda, aga neid ma ei hakkagi suutma ja asi vask. Ok, ma ei suuda suruda
rinnalt 160 kilo, aga pole nagu motivatsiooni end proovile panna ka.
- Kui minu elu lõppeb, mida soovin oma pärandina maailmale ja/või oma lähedastele jätta?
Peab ikka lollilt ambitsioonikas
olema, et nii mõelda. Teised näevad sinus täpselt seda, mis nende
maailmapildiga seostub, ei enamat. Oi ma tahaks, et mind mäletataks sellise ja
sellisena! See tähendab ju enda elu teiste jaoks elamist ega garanteeri lõpuks
ikkagi, et keegi sind just soovitult mäletaks. Ok, pärand, see võib tähendada
ju ka materiaalset asja. Materiaalne maailm on üsna kaduv, ma ei tahaks
sellesse väga panustada. Näe, kirjutasin pisikeses Eesti keeles suurde
internetti – piisav panus ju. Oli kord selline keel. Kes teab, mida tulevikus
mäletatakse. Absoluutselt ei kehti see, et alati just neid, kes kõige rohkem ja
paremini tegid, pigem juhuse asi.
Seda lugedes tundub, et me ikka nii ühtekad. mõnesid teisi postitusi lugedes, et mitte. mine võta nüüd kinni :)
VastaKustuta