reede, juuli 27, 2018

Nostalgiat ja suveloba

Praegune suvi meenutab mulle lapsepõlve. Tundub, et ikka olid toona suved soojemad ja rohi kollasem. Mis sest, et äsja jagati mingit uurimust, mille kohaselt 40% meie mälestustest on tegelikult fantaasia viljad. Seega, pole põhjust uskuda, mida ma räägin.

Ma ei käinud kolm päeva korterist väljas. Mitte et sees jahe oleks, 29 kraadi keskmiselt, aga lihtsalt tööd oli palju ja pärast enam ei viitsinud. Eile jalutasime poodi, mõnusalt apokalüptiline tunne tuli peale. Enamik inimesi on niikuinii linnast pagenud ja kuna siinkandis käivad parajasti suuremad asfaltteerimistööd (kuidas nad seda suudavad, ma ei tea), siis oli linn harjumatult inim- ja autotühi. Selle asemel olid kuskilt urgudest välja roomanud allilmaelukad - keegi sättis bussiootepaviljonis valmis oma õhtust einet - jogurtitopsis pruunikat värvi naps pluss mõned õlled, teepervel röökis kohalik punkpoeet Psaiko ja vehkis hiiglasliku puuseenega, mingi nõukogude madrust meenutav pruunikspõlenud maikas atleet marssis mööda. Paar normaalset inimest loivas ka vastu, aga üldmulje oli kõvasti kaldu kirjute poole .

Lapsi on seevastu hoovis palju. Hoopis teistmoodi kui minu lapsepõlves, kus ma üksinda põõsaste vahel oma kujuteldavate kaaslastega hängisin, sest kõik normaalsed lapsed olid maal vanaemade juures. Tänapäeval on maavanaemade populatsioon kõvasti vähenenud. "Oh sa vaene laps, pead suvi otsa linnas passima!" Tagantjärele ei oska kurta, võib-olla kui oleks kuskil paneelmajade vahel pidanud kügelema, siis ehk, aga meil oli niikuinii oma maja ja aed. Ja vanaemasid seal koguni kaks. Maavanaema oli mul tegelikult ka, aga tema elas Ida-Virus keset põldu, kus ümberringi taludes teisi lapsi ei olnud ega ka mingit veesilma (kuhu laps saaks uppuda...) või muud meelelahutust ka mitte. Loomadest ainult kanad. Kuivkäimla. Sinna mind ei saadetud.

Igatahes meenutasid hoovilapsed mulle mind ja mu naabriplikat, kohtasin teda juhuslikult nädal tagasi, ta oli just pool tundi hiljem bussile minemas, et lennujaama jõuda ja tagasi oma uuele kodumaale suunduda. Me polnud oma 10 aastat näinud. Tundub, et omal ajal me kraaklesime kogu aeg. L. väidab, et tema oma sõpradest midagi seesugust ei mäleta. Ilmselt neil ei olnud nii igav kui meil. Peamiselt kraaklesime vist selle üle, kes on targem. Me ei öelnud kunagi üksteise välimuse kohta midagi halba, sest teadsime, et see on õrn teema (tõeline sõprus ikkagi...). Kumbki meist endid eriliseks iluduseks ei pidanud. Meil mõlemil olid prillid, sellest piisas, et koledate leeri kuuluda. Huvitav, miks? Kas tänapäeval on ka nii? Mu ema alati rääkis, kuidas prillidega lapsed on nunnud, mina mõtlesin, et ta ei pea valetama, et mu tuju parandada. Prillipapa! Nohik! Kust see pärit on? Ma raiusin aastaid, et mina olen see inimene, kellele prillid lihtsalt absoluutselt ei sobi. Ja imestasin siiralt, kui põhikooli lõpus ohkas mu pinginaaber, et ta nii tahaks prille, kasvõi tavaliselt klassist, sest tal lihtsalt pole nägemisega probleeme. Oli see "prillid võrdub kole" lihtsalt minu peas? Aga miks? Ma pakun, et see on kusagilt raamatutest-filmidest pärit trauma. Prillidega käivad ainult nohikud ja tarkurid, mina tahtsin cool ja rebel olla. Praegu mul on prillid ekraanide vaatamiseks, mulle tundub, et need sobivad mulle ja teevad kuidagi kenamaks isegi....

Tegelikult on mul mure ka. Nädalavahetusel lähen festivalile - mida ma ometi selga pean panema? Ok, selga veel leiaks, aga jalga? Ja et jalga ja selga omavahel sobiks ka. Mulle meeldib suvi, ma olen igati rahul, aga tegelikult on vist ikka veidi liiga palav. Panna ilus kleit, aga jalga siis tennised? Kinnised jalanõud sellise palavaga? Kingad on mul ainult kõrged ja no need hakkavad raudselt hõõruma, lisaks on kõndimine raskendatud. Plätud ei sobi ju kleidiga ja rahvas võib varvastel talluda. Ma nägin inimesi tanksaabastes, aga minus vist pole niipalju vaimujõudu, et nõnda suuta. Pealegi Norras ma korra proovisin ja hävisin sellega. Peale plätude, saabaste ja spordijalanõude pole ma aastaid kohanud ühtki mugavat jalanõu.

Huvitav, palju neis sinistes peldikutes kah sooja saab olema?

Ahjaa, keegi muidu Ehalkivi juures on käinud? Me kangesti proovisime, aga kõrkjatest tuli tupik ette. Äkki mingil muul kõrkjavabal aastaajal? Kuskilt salateelt (me läksime sealt, kus silt)? Sest ma nägin fotosid, kus inimesed on selle juures.

7 kommentaari:

  1. Tekstiilist tennised peaks ju hingama küll ja erinevalt lahtistest kingadest imavad higi kangasse ja see ei segune jalgadel tolmuga... Tanksaapad on vist veits liiast. Oleneb muidugi kui suur higistaja sa oled aga üle 30 soojakraadiga kipub olemine enamasti ligaseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ajasin tennised ja ketsid omavahel segi, tegelikult olid mul valikus ikka ketsid ja otsustasin plätude kasuks. Ei olnud nii kole kui eeldasin. Kõndimisest jalad veidi põrutada said, aga ei miskit hullu.

      Kustuta
  2. Ehalkivile on palju lihtsam läheneda paadiga mere poolt ;)
    Kõikse mõnusamad suvised jalanõud on sportlikud sandaalid, meil terve pere lemmikud maist septembrini.

    VastaKustuta
  3. Hahaa...just tulen Ehakivilt. Ehk siis hetkel on rada sisse tallatud😀 Rada oli tegelikult enne meidki, üks perekond tuli tee peal ujumisasjadega vastu. Kivi oli võimas muidugi, aga kuidagi kõhe oli minna läbi kõrkjate, parme ja muid putukaid, ja Laiapea veresauna lugu oli masendav, polnud sellest enne kuulnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahjaa, muide, auto gps nimetas Ehalkivi Ihalkiviks😁

      Kustuta
    2. Ju siis meil lihtsalt ei vedanud, ees olid ka paar inimest kõrkjates ja tulid tagasi, sest läbi ei saanud. Lühikeste riiete ja lastega ei hakanud väga rammima ka. Letipea veresaun ikka, Laiapea on blogija :)

      Kustuta
  4. Tanksaapad lahtiste paeltega, tarksidega miniseelik ja heinakõrs hammaste vahel väga suvine riietus. Kas see kivi on "oksendava siili" prototüüp või Eve Kivi õde. https://www.youtube.com/watch?v=SQuyvujY0e0

    VastaKustuta