teisipäev, juuni 04, 2019

Rock Is Dead

Ma tänaste uudiste valguses ei hakka pealkirjale isegi küsimärki taha toppima. Kusjuures me tahtsime sinna minna, aga ei saanud lapsehoidjat. Ilmselt oleksime siis olnud need ainsad kaks tartlast, kes end kohale vedasid. Kahju, et ma artiklit lõpuni lugeda ei saa, tahaks väga teada, mida nad ise tekkinud olukorrast arvavad. Varem sai lehetellijana lugeda, mu vanematel käib paberleht, aga nüüd saab ka tellijana vaid soodsamalt, mitte tasuta.

Dead Furies on muuseas ausõna üks ägedamaid Eesti laivbände, aga ka nende eelmisel plaadiesikal, millest kirjutasin siin, oli häbiväärselt vähe rahvast. Nad on vist rohkem end välisturule suunanud (ja seda ei saa neile ka pahaks panna). Teisalt on välisturule suunatud ju ka Tommy Cash, aga temal ei ole kodumaalgi publikust puudus. Žanri populaarsuse erinevus (kuigi tõele au andes on Tommyt juba raske mingi žanri alla paigutada)? Rockstaaridest kollane ajakirjandus ei räägi, sest ta ei tea, kes rockstaarid olla võiksid, parimal juhul ületavad uudiskünnise Jaagup Kreemi teod. Staarid on youtuberid, influencerid, pilveräpparid ja lihtsalt ilusad inimesed. Millega nad kuulsaks said? Vahet pole, nad on kuulsad, sest on kuulsad.

Teisalt ei saa nagu öelda, et rockmuusikal üldse kuulajaid ei oleks, skene siiski eksisteerib, kuigi kokkukuivanumal kujul. Heal juhul kuulavad noored ekstreemsemaid rockmuusika alaliike, selline puhtakujuline rock'n'roll nagu DF teeb, tundub ehk liiga turvaline. Mis omakorda sageli tähendab seda, et mingisse subkultuuri ei kuuluta mitte muusika, vaid muu välise atribuutika tõttu (vaata nt õllepunkarid). Samuti on subkultuurid omavahel üsna eristunud, näiteks Tartus käib mingi osa raskema muusika fänne ühes klubis, aga teise tõstetakse harva jalga, sest maailmavaatelised erinevused (pikk jutt). Noortel pole eriti raha ka ja väljas joomine käimine on kallis.

Rockiklubis maksab õlu 4 eurot ja sissepääs oli viimati 10. Genklubis on sissepääs samasse ringi, keskendutakse käsitööõllele, aga Sassi saab siiski kolmekaga kätte. Kroksi klubisse võib tulla oma joogiga, kui see pole klaastaaras. Rockikas ja Kroks asuvad perifeerias, Gen kesklinnas. Genis on enamasti palju rahvast, kuid suur osa neist istubki ka kontsertide ajal ainult all baaris ega kipu saali, teisalt kui saalis on mõni hittbänd (Kosmikud, Winny Puhh), siis ei pruugi piletitki saada või siis pileti saad, aga saalis pole õhku hingata (J.M.K.E.). Vaieldamatult on asukoht ülioluline. Kroksil on oma külastajaskond-sõpruskond, ilmselt neid asukoht ei sega, tavakülastaja sinna ei satu. Rockikas pigem sama lugu, ainult meele teeb mõruks see, kuidas hinnad üha tõusevad ja klubikaardist pole enam mingit tolku (sorry, meil arvuti ei tööta täna, jälle), mis tekitab olukorra, kus rahvas ilmub kohale kesköösel ja on end kodus täis tõmmanud. Ju siis on arvestatud, et odavam pilet ja kärakas ei too ikkagi nii palju rahvast kohale, et asi ära tasuks. Samas kui suvise kahepäevase festari soodusmüügi pilet on 15 eurot ja saab aia taga õlut juua, aga sisehooajal maksa 10 ühe õhtu eest ja sees juua ka ei saa, siis ilmselt tundlikuma rahakotiga inimene otsustab mitte tulla. Viimati oli Rockikas J.M.K.E.- dki ülivähe rahvast kaemas, pakun, et Gen-i oleks nad rohkem inimesi kokku toonud.

Ma päris ülevaadet ei oma kõigest, aga samuti tundub, et Tartus üritatakse Gen-is ja Rockikas pigem kutsuda esinema üldtuntud nimesid, mis peaks rohkem rahvast kokku ajama, teisalt veidi nagu tüütab, et uusi asju eriti ei kuule. Uusi asju ei tulegi peale? Kroksis on eksperimentaalsem esinejate valik, samas ma ei tea, palju sellised bändid rahvast kokku toovad. Dead Furies pole Tartus ammu esinenud, aga rahvast ikka ei huvitanud. Kontserdikorraldaja tahab kasumit, seega on nutikam sisse osta Termikas  ja Vennaskond, kui vähetuntumatega katsetada. Aga õudne kui igavaks niimoodi läheb. Mis me vingume, mõtleks, mis olukord veel väiksemates asulates on, kui isegi Tartus rahvast kodunt välja ei saa. Ja enamik inimesi ei pane niikuinii tähelegi, et mingi probleem oleks, sest nad lihtsalt ei kuula (rock)muusikat.

Puhastest muusikaüritustest kordi popimad on tänapäeval igasugu elustiilifestivalid, kus muuhulgas ka muusikat kuuleb.

9 kommentaari:

  1. See on tõesti kurb. Ma ise proovin ikka, kui Tartusse satun, rokikas või UG-s igasugustel kontsertidel käia ja seda ka just sellepärast, et neid kontserte ikka korraldataks. Äkki oli kontserdi ebaedu taga ka see, et see pidi toimuma kuu lõpus? Minu kogemused ütlevad, et Tartus on väga hästi aru saada, kas on kuu lõpp või algus, lõpus on baarid suht tühjad. Tallinnas see kontrast nii suur pole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ka ilmselt jah. Kuigi näiteks väidetavalt toimuda ka Amme Rock, mis on ju tasuta üritus, sel aastal viimast korda, sest rahvast lihtsalt ei käi.

      Kustuta
  2. Bon Jovi kontserdil olla olnud kümneid tuhandeid. Kas BJ on "rock"? Või on see meenutus kunagisest lahedast kutist?

    Aga ka kilulinnas on kontserteil publikut vähe. Viimati Maria Faustil näiteks. Kes on ometi superlahe ja kes võiks meeldida palju laiemale rahvale kui garaažirokk.

    Vbl on skene lihtsalt kõiki asju liiga täis? Mul on mulje, et igal nädalavahetusel on oma laulupidu näiteks ja nii suve lõpuni. Tore on, et iga maakond ja nurgatagune on oma rahvatantsu / laulu üles leidnud ja korraldab. Aga kas kuulajaid ka on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Bon Jovil on kindlasti kõvem promo kui külaüritusel ka ja reklaam mõjub paljudele. Teisalt külaüritustega seoses olen kuulnud veel sellist "trendi", et olla piinlik sellisele omanurgaüritusele minna, naabrid vaatavad, seal käivad ainult matsid jms. Küla rõõmud ühesõnaga ja pärast esinebki hea artist tühjale saalile/külaplatsile.

      Kustuta
    2. No täpselt. Muusika on osaliselt kunst-kultuur, aga osaliselt ka seltskonnaürr selle kõige laiemas mõttes. Kui ennast müüa ei oska, siis... siis ei ole sind olemas.

      Ka klassikalise / süvamuusika pool on Eestis palju üritusi, millel kunstiline ja esitajate pool on täiesti super, aga kuulajaid ei ole. Sest korraldajad on vanast maailmast ja nad lihtsalt ei ole nõus meedias litsi lööma. Paneme muusikaakadeemia teadetetahvlile üles ja küll piisab! Ja siis on mingi festival või värk, mille jaoks on tellitud eesti heliloojatelt hulk uudisteoseid ja taritud väljamaalt esinejad kohale, tühi... tühi... tühi. Sest reklaam, see moodne narrus, ei sobi ju tõsise muusikaga kokku.

      Kustuta
    3. Mõnikord ei ole korraldajatel raha ka. Ma ise teen oma ürkasid mingi paarisajaeurose eelarvega, kui ma sellest tasulise reklaami tarvis peaks näpistama, siis oleks kohe muusikute honorar väiksem.

      Kustuta
  3. Ma arvan,et probleem on selleset, et kõik on muudetud äriks, et midagi müüa on vaja toodet, reklaami ja meeskonda. Üle eesti on potentsiaalsed inimesed ise hõivatud korraldamisega ja ei jätku publikut kõigile.

    VastaKustuta
  4. "Perifeeria" on muidugi naljakas mõiste. Rockiklubi on veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel raekoja platsist, Kroks 20 minutise. Kui Tallinnas käiks samamoodi, oleks Stockmann ja Telliskivi loomelinnak perifeerias.

    Aga seda lugedes pole endal nähtavasti põhjust põdeda, et meil oli renesansstantsu kontserdil ükskord ainult kümmekond inimest. Reklaami tegime ainult oma kanalites (trupi FB leht ja selle liikmete kontod, trupi kodukas, minu blogi) ja kultuuriaknas, sest raha põle. Oli ilus ilm ja samal ajal oli mitu üritust, mis tõenäoliselt püüdsid sama sihtgruppi (mingi klassikalise muusika kontsert ühes kohas ja Curly Stringsi kontsert teises kohas) ja meie värk on ju nagunii palju nišikam kui rokkmuusika.

    VastaKustuta