Laupäeval käisime siis ära. Linn oli ehmatavalt tühi, alles hiljem sain teada, et Eesti Laulu teine poolfinaal käis. Saate aru, ma olen ikka elitaarne, mitte mingi pööbel, eks. Kino seevastu oli rahvast täis, ette ostmata poleks piletit saanudki. Rahvas oli teistsugune kui muidu (olgem ausad, viimastel aastatel olen siiski ainult lastefilme vaatamas käinud), popkorni ja koolat tarbisid vähesed erandid. Kunstfilm, selge see. Internetis nördivad need, kes ühe eelnähtud episoodi ("See on sitt!") põhjal naljafilmi eeldasid ning leidub ka esteetikakaugeid tegelasi, kes tõsimeeli küsivad, miks tehti aastal 2017 valmis üks mustvalge linateos. Olgu neile keegi armuline, või midagi.
Mulle meeldis. Kohe koledal kombel. Issand, kui ilus film! Film erineb suuresti raamatust ning keskendub keskse teemana armukolmnurgale. Romantikat on nii, et üle ääre ajab. A mitte sellist imalat või kunstlikku. Ikka seda päris, koledat ja kodukootud, hauda ajavat. Ja need karakterid! Peale Kukumäe, Unt´i ja Eelmaa ma ühtki laiemalt tuntud näitlejat ei märganud (vabandan võimalikke eksimusi selles osas oma väheste teadmistega), aga kogu see kamp oli absoluutselt vaimustav! Stseen, kus talumatsid armuleivale tulevad - kõik need näod, ilmed - võimatult hea! Lemmikud: Õuna Endel, Imbi (ka Ärni muidugi), imearmas nõiamoor, vana parun (see mees jääb kummitama!**), saatan (millegipärast meenutas Gustav Ernesaksa mulle...), kirikuisa "abiliseks" olnud proua. Sellised inimesed on meie seas ja me pole neid varem tähelegi pannud!
Ka minu hinnangul on see film täielik kunstiteos. Naerda saab ka, aga enamuse aja on suu lihtsalt lahti. Ei ole tegelikult naljafilm. Raamatust erineb suuresti, on ka kirjas, et "Kivirähu ainetel", mitte "Rehepapi ekraniseering". Vabalt võib vaadata ka siis, kui raamatut lugenud pole. Ma olin, aga üsna ammu. L.-ile meeldis ka, tema tõi välja, et kratid olid ägedalt tehtud. Eeldasin, et talle "kunstfilm" ei meeldi, aga eksisin. Ma usun, et seda filmi ei ole võimalik kergesti unustada.
Kuna lastevaba õhtut ei tohi raisku lasta, siis läksime peale filmivaatamist edasi Genklubisse, kus toimus ansambli Dead Furies plaadi esitluskontsert. Kuulasin neid juhuslikult Internetis ja saatsin lingi ka L.-le, kes leidis, et tegemist on nii ägeda bändiga, et tema läheks konsale küll. Ega ma neist tol hetkel miskit teadnud, olevat nad küll esinenud ka Punk'n'Rollil, aga seda ajal, kui meil oli mingi oluline sotsiaalne tegevus pooleli, seega ma ei mäleta neid sealt. Robert Kõrvits mängib seal kitra. See oli suht kogu info. Nende uus plaat on kenasti igal pool kuulamiseks olemas ka (Spotify, Soundcloud).
Rahvast oli ikka veel häbiväärselt vähe (Eesti Laul vist alles käis), aga kontsert oli väga hea. L. võrdles lauljat Jim Morrisoni ja Jimi Hendrixiga ning pakkus, et "eestlane see küll olla ei saa". Guugeldades tundub, et ikka on, aga "kahtlaselt" karismaatiline kuju tõesti. Soovitan soojalt, kellele meeldib "positiivne rock'n'roll, mitte mingi Bon Jovi" - need taaskord L.-i sõnad siis, aga üsna tabavad, ei oskagi ise midagi tarka lisada.
Kohtusime täiesti juhuslikult Genklubi kohvikus ka oma sõpradega, kes samuti leidsid, et November oli ülikõva, isegi mõjuvam kui raamat ning olid omakorda isegi Rehepapi ooperit näinud (intelligentsete inimeste asi), mida nad samuti täitsa huvitavaks pidasid. Ma omakorda mõtlesin, et jube lahe oleks olla Kivirähk ja vaadata, kuidas teised sinu mõttevilju oma peas näevad. Kontserdile nad ei tulnud, aga sellest rääkides selgus huvitav fakt Robert Kõrvitsa kohta - nimelt meile kõigile seostub ta 9/11-ga. Ta oli toona noortesaate ZTV saatejuht, mida me kõik peale kooli vaatasime ja just tema juhtus eetris olema hetkel, mil lennukid tornidesse lendasid, mida siis kommenteeriti umbes nii, et "midagi imelikku toimub Ameerikas". Just siis ja tema vahendusel saime me sellest teada. Naljakas mõelda, et teineteisest sõltumatult vaatasime ühel ajal erinevates kohtades sama asja ega teadnud midagi teineteise olemasolust (L. oma sõpra siiski teadis). Olen tihti mõelnud, kui huvitav oleks teada saada, kas sa oled kunagi varem, veel teineteist tundmata, viibinud kellegi enda jaoks olulisega samas kohas. Äkki sa möödusid temast turuhoones sügisel 87, sina vanaema, tema ema käest kinni hoides? Kas te vaatasite üksteisele ehk otsagi? Kas sa tundsid siis midagi? Vähemalt 9/11/01 vaatasime me kõik samal ajal sama saadet.
*Filmi nimi on ametlikult November siiski
** Hahaa, avastasin, et tegemist ühe üsna tuntud näitlejaga, mänginud näiteks kultusfilmis "Human Centipede". Ime, et kummitama ei jää. Ilmselt vägagi teadlik valik siis, need õlgu võdistama panevad lehvitamised seal filmis ja....Aga osaliste valiku koha pealt on päris toredad klipid Youtubes üleval, näiteks see.
Ma olen see mitteelitaarne inimene :), kes vaatas Eesti laulu, hoopis.
VastaKustutaTäpselt vastupidi- ma lugesin, et rehepappi hakatakse lavastama ja ma olin väga väga kurb. Mulle ei meeldi ka mõte, et Tõde ja Õigus saab filmiks ( Sest Maiken Smith ei ole Krõõt). Ma ei taha näha Sangareid ega päevad, mis ajasid segadusse...
sest ma sain piisava prühhotrauma sigade revolutsiooniga. Ja sellest, kuidas ajalugu on niimoodi väänatud ja muudetud, pole ma siiani üle saanud.
Mistõttu ma ei taha ka neid nimetatuid näha, sest kardan sama: minu ettekujutus ja tegijate arusaam asjadest on liiga erinevad, ja milleks ennast traumeerida.
Aga nüüd loen Su arvustust, ja kuna raamatute osas paned sa nn täppi, siis.. äkki peaks ikkagi riskima. Ja ära vaatama.
Pidin guugeldama, kes on Maiken Smith...Üldse ei tunne neid "tänapäeva" näitlejaid ikka. Sangarid vist pigem lihtne naljafilm, kui ajalooline tõde, kuigi pidavat osaliselt Alex Lepajõe seiklustest inspireeritud olema. Päevad mulle meeldisid, kuigi seal oli kohe kindlasti ajalugu väänatud, seda aega ju mäletasin isegi mina. Poleks seganud, kui konkreetset aastaarvu poleks esitletud.
VastaKustutaSigade revolutsiooniga mul mingit isiklikku suhet polnud, seetõttu ei osanud ka hinnata, vaatasin seda, kui noorte suureks kasvamise lugu ja ses osas oli mu jaoks usutav (need eel-teismelised õelad plikad).
Rehepapp on hoopis midagi muud kui raamat, seetõttu mind justkui ei seganud mingid paralleelid. Samas Kivirähk ise on öelnud, et filmitegijad tabasid ära tema raamatu põhiessentsi, ju siis väga mööda ei saa olla. Lihtsalt ilus oli mu silmale vaadata.
Minu jaoks oli Sigade revolutsioon samamoodi väike ehmatus. Süžee oli allutatud autorite ettekujutusele ajastust, millel aga tegelikkusega, audentsusega vähe pistmist. Selle filmi kaaslavastajate sünniaastad on 1973/74. Tegevustik ise aga 1986. Hämmastab, et autorid mäletavad oma lapsepõlve mingis imelikus ideoloogilises mõttenihkes. Veelgi enam on imestamisväärne, et täiskasvanud inimestena ei suutnud nad kaheksakümnendaid analüüsida ja lahti mõtestada.
VastaKustutaSuuresti tänu sinu sissekandele käisin vaatamas ja vedasin sõbra ka kaasa. Meile mõlemale meeldis, nii et topelt aitähh!
VastaKustutaAga mis mõttes polnud naljafilm? Ma itsitasin kogu aeg ja sõber ka ja minu arust teised samuti.
Mitu stseeni sellest filmist võiks Eesti (eesti?) filminduses legendaarseks, uus-klassikaks saada.
Popkorni aga Sõpruses minu teada ei müüdagi.
Tore, kui meeldis! Naljafilmi all ma mõtlesin sellist Klassikokkutuleku tüüpi üllitist, kus iga hinna eest kildu visata üritatakse. Eks huumorisoon ole erinev, keegi just kaebas, et tema sai kaks või kolm korda naera kogu filmi jooksul.
VastaKustutaEi müüda kinos popkorni? Ennekuulmatu julmus!
Ma ka käisin vaatamas, oli väga väärt käimine. Aga popkorn võiks olemata olla. Mis mõttes inimesed ei suuda natuke aega istuda ja filmile keskenduda, ilma et peaks kogu aeg midagi suust sisse ajama? Õnneks olid filmi helid piisavalt kõvad, nii et krõmpsutamine minuni ei jõudnud. Küll aga lõhnad. Jaan sõi seepi, minu ninna imbus aga võiga popkorni lõhn... Väga segadusttekitav.
VastaKustutaMulle on segadusttekitav see, et popkorn on ju hea, just see kino oma, poest ostes ja kodus tehes sellist ei saa, aga ma tahaks seda mujal süüa kui kinos.
VastaKustuta