Esmaspäev, mai 04, 2020

Yuval Noah Harari. Homo Deus. Homse lühiajalugu

Inimkond on katk ja surm võiks juba rutem tulla. Kokkuvõtvalt tunded pärast selle raamatu lugemist.

Mitte, et ma seda juba varem teadnud ei oleks. Üldse, siin pole väga palju uut, kuid mulle meeldib, kuidas Harari oma teadmisi presenteerib, seoseid loob ja arutleb ning järeldab. Indigoaalane ütleb, et igav, minu jaoks ei olnud. Väga hästi haakub ka Prechtiga, kes räägib põhimõtteliselt samast asjast, aga veidi teise nurga alt. Viidati sageli ka De Waalile, veel ühele mu lemmikutest.

Mis mu aga täielikult ära ostis (raamatu kontekstis tabav väljend), oli meetod, millega autor kummutas vaba tahte olemasolu. Ma olen ise lapsest peale sama asjaga kimpus olnud, kuid pole mitte kunagi suutnud sellele niimoodi vaadata - nimelt, kui teile-meile öeldakse "ära mõtle millelegi!", siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama, see ei ole võimalik. Me mõtleme alati millelegi, tahame me seda või ei. Mis mõttes meil siis vaba tahe on, kui tegelikult söödetakse meile mõtted pidevalt ette? Me ei saa oma mõtteid ise valida, seega me ei ole ka oma valikutes vabad.

Mulle meeldib olla algoritm, või noh, ma olen sellega leppinud, see on omamoodi põnevgi - kust need mõtted-tahtmised tulevad ja miks? Seetõttu hirmutavad mind igasugused sisemise hääle vaigistamise mehhanismid, mida Harari ka kirjeldab. Alates meile tuttavatest antidepressantidest lõpetades USA sõjaväes kasutatud elektroodidega kiivrist, mis teatud ajupiirkondi mõjutades meist superkeskendunud tunnelnägemisega eesmärgile orienteeritud ideaalsed ülesandetäitjad teeb. Esimese kohta me teame, et paljudele inimestele on need hädavajalikud normaalse elu jaoks, kuid nende laialdane kasutamine tekitab ikkagi küsimusi - mis on valesti, et elu ilma keemilise stimulatsioonita nii raske on? Teise osas avaldas seda katsetanud ajakirjanik, et kogemus oli meeliavardav - lõpuks ometi vaikis mu tüütu sisehääl ja ma olin tõeline üliinimene!

Siit tuleneb mu meelest inimkonna ohtlikem omadus, mis meile sisse on kodeeritud - püüd täiuslikkusele. Me ei saa olla täiuslikud, kui mingi hääl meie peas piniseb ja juhib tähelepanu tunnetele, läbikukkumisvõimalustele, kahtlustele. Rumala peaga oleme seda häält siiani hingeks või isiklikuks minaks pidanud, aga kui see on ainult algoritm, mis meid nõnda mõtlema paneb, mida me siis kaotame, kui seda enam ei ole? Kui meie täiuslikud ei ole ega selleks ka saa, siis miks ei võiks meid juhtida andmed, mis oma erapooletuses on täiuslikud? Precht rääkis enamjaolt just sellest ohust. Ka Harari leiab, et andmeisse uskujail puudub kahjuks enamasti kujutlusvõime ja suurem plaan, nad ei väärtusta inimest, vaid efektiivsust. Samas on praeguseks juba paljud uskuma jäänud, et üldine turvalisus, igavene elu ja ilu, pidev majanduskasv, mugavuse suurenemine, võrdubki inimliku õnnega. Millise hinnaga see saavutatakse, vahet pole. Ma ei tea, kas see ideoloogia võidule pääseb, Hararigi ütleb, et see on vaid üks võimalik stsenaarium, kuid see on see üks, mis kõige enam tülgastab.

Ok, šariaat ei oleks ka meeldiv, aga nagu Hararile, tundub ka mulle, et selle üleilmseks võimutsemiseks on mugavuskapitalism siiski liiga ahvatlev. Praegu jääb loota vaid üleilmsetele kliima- ja muudele katastroofidele, mis ehk veidi kallutavad seda kiirteed "meie kõigi ühise suure õnne ja surematuseni". (See oli must huumor, eks. Inimeste mõistlikkusele lootma jääda oleks lihtsalt väga lühinägelik. Millele tegelikult loota, ma ei tea.)

Teisalt tundub mulle, et need inimesed, kes igatsevad seesugust "paradiisi", on siiski "need teised" ja on ka palju inimesi, kes sellised pole, keda ei huvita pidev täiustumine, uute tehnoloogiatega kriitikata kaasaminek, lõputu tarbimispidu. Harari ennustab, et meiesugustest saavad kaotajad, aga ma loodan, et selles osas tal õigus ei ole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar