teisipäev, märts 10, 2020

Hullu juttu

Peterburi-teemalise postituse all jagati linki ühele päris põnevale blogiartiklile sel teemal, kus osutati, et nii uhkeid maju, kanaleid jne lihtsalt ei olnud võimalik tolleaegsetel inimestel toonaste teadmiste juures ehitada ja ilmselt on siin miskit üleloomulikku mängus. Siit edasi minnes mu enda kogemuse juurde - olin ma ju Peterburis käimata seda linna ja konkreetseid paiku sealt unenäos näinud, mis ilmselgelt viitab taas üleloomulikule. Ehk olengi mina nende muistsete olendite järeltulija, kes hiilgavaid linnu ehitasid, tsivilisatsioone rajasid ning teadmisi omasid? Mõnedes ju olla reptiil peidus? Kui ma ainult nendele iidsetele teadmistele endas kuidagi ligi saaksin!

Ma loen selliseid asju tavaliselt kui põnevat fantaasiat. Lahe, et ka nii võib mõelda! Samas mul ei teki isu rohkem süveneda, sest need kõik on tõestamatud, lihtsalt lood. On ju inimesi, kes kõigest sellisest fanaatiliselt kinni hakkavad ja jutlustama kukuvad  - mina usun, teie peate ka! Inimkonna minevikus on paljut, mida me ei tea ega oska seletada, tõendid on lihtsalt ammu hävinenud, ma lihtsalt lepingi sellega, sest mismoodi on parem see, kui hakata tõe pähe mingit tõestamatut fantaasiat uskuma? Võib-olla keegi kunagi avastab mingi faktidel põhineva tõe, paljut ju ongi juba meie eluajal ümber lükatud, aga kui ma seda teada ei saa, siis pole ka miskit katki. Ju mulle sobib määramatus ja ei ole mingit selget süsteemi vaja. Mu meelest süsteemi ei ole, vähemalt mitte mingit kõikehõlmavat - teed nii, juhtub naa (va loodusseadused). Kusagil, kellegi käes on olemas vastused kõigile küsimustele, aga süsteem varjab neid rahva eest? Mulle meenutab see "lõpliku tõe" otsimine kunagist teismea uskumise teemat - et noh, missugune jumal on olemas, kui üldse on? Õudne jama ju, kui satudki peale surma taevaväravateni ja sisse ei saa, sest ei uskunud? Igaks juhuks tuleks end ehk selle vastu kindlustada, uskudes kõiki võimalikke jumalaid? Monoteistlikud usud on sellele muidugi pihta saanud, pead valima, ei tohi olla teisi selle ühe kõrval! Paha lugu. Lihtsam on ju elada nii, et "vaatad, mis välja tuleb", mitte mingit konkreetset asja uskudes, peljates, mis siis saab, kui see on vale. Ma niimoodi uskuda ei suudaks, et üldse ei kahtleks. "Katsuda tahaksin ma!"

Huvitav on ka see, kuidas minu jaoks igasugu asjade pimesi usaldamine üha kaugemaks on jäänud. Mäletan, et 90ndail koos Nõukogude Liidu lagunemisega oli õudne parateaduste buum - minu meelest usuti siis kõike, ma ei tulnud selle pealegi, et kõik need artiklid UFO-dest, lumeinimestest, vaimudest ja eelmistest eludest võiksid olla midagi muud, kui tõestatud faktid. Praeguseks on see kuidagi nišiteema siiski, ma olin tõsiselt üllatunud, kui sattusin ühel üritusel vestlema oma sõbra isaga, kes oli sügavalt veendunud vaimude olemasolus, ma pidasin seda naljaks, sest noh, ükski täiskasvanud mees ei usuks ju seesugust asja?! Välja arvatud need, kes üleloomulikest nähtustest endale sissetulekuallika on teinud. Nooremana ei olnud mulle probleemi uskuda näiteks seda, et mu ema oli eelmises elus Scarlett O´Hara, sest numeroloogia ju sellele viitas, pealegi oli "Tuulest viidud" ema lemmikraamat ja isegi oma nime oli ta seoses selle looga saanud. Numeroloogia oli üldse kõige lahedam, ikkagi arvud ja värki! Valemid ja matemaatika, see on ju puha teadus, eks?! Nüüd ma alati imestan, kui ema või ämm jälle mulle Selgeltnägijate tuleproovi ümber jutustama hakkavad  - et no milleks, mis vahet seal üldse on, suvaline telesaade, miks sellest nii vaimustuda, mida see annab? Lootuse, et kusagil on midagi "suuremat"? Niikuinii on ju, mulle piisab täitsa kvantfüüsikast, aru ma sellest ei saa, aga tundub võimas. Selgeltnägijad panevad ju enamasti ikkagi puusse.

Äkki usuksin ma siis, kui mu surnud vanaema end mulle ilmutaks ja ütleks, et tead, asjad on nii! Ma ei usu Tõnu Trubestkyt, kes meediumite vahendusel Sid Viciousega vestleb, sest kui see nii lihtne oleks, teeks me seda kõik. See on umbes sama, miks ma ei usu fotoepilatsiooni - kui see toimiks, siis oleks enamik soovijaid karvutud...Niivõrd kaalukad "saladused" nagu hauatagune elu või maavälised olendid imbuks raudselt kuskilt välja. Ma küll üritaks elavatega ühendust võtta, kui ma surnud oleks ja mingid imelised saladused avastaks! Ma ei usu, et ma ainuke oleks, aga millegipärast siiakanti sattuvad vaimud kõigest hirmutavad inimesi. No miks peaks mu armas vanaema või vanaisa sedasi tegema?! 

Ah et elu olla ilma uskumata igav? Sel juhul soovitan erinevaid loodusteaduslikke raamatuid lugeda, üldse pole igav, täiesti uskumatult põnev on hoopis. Päriselu on sageli rabavam kui fantaasia.

Teemavahetus. Inimesele on omane kõikjal mingeid mustreid ja seaduspärasusi näha. Mina näiteks avastasin enda jaoks sellise, mille igaüks võib vabalt oma kogemusele tuginedes ümber lükata, aga mina ei pruugi teiste kogemust usaldada muidugi - tundub, et naised on enamasti kas iseseisvalt abitud "juhata mulle teed, ära mind üksi jäta!"-tüübid või siis lindpriid, kes ainult enda eest väljas seisavad, juhtimist "ma võtan su käekõrvale ja viin kohale, järgnege mulle!"-tüüpe võib pigem meeste hulgast leida. Mis on ebaloogiline, sest lapsi on ju enamasti naised kasvatanud, aga võib-olla ongi naised kogu oma vastutuse lastele suunanud ja teistele täiskasvanutele see ei laiene. 

17 kommentaari:

  1. See meenutab mulle juhust, kui ma jagasin ühtedele horoskoobifännidele Tuul Sepa artiklit sünniaja mõju kohta, mis horoskoobid ümber lükkas. Selle artkli peale vastati mulle "See on ju jama, kõigi kohta see ju ei käi". Sest noh, horoskoobid ju käivad. Ma ikka alati imestan, kuidas mingi osa inimestest (tahtsin kirjutada lihtsalt "inimesed", aga siis sain aru, et leidub ka normaalseid) usub hoobilt igasuguseid vandenõuteooriaid või müstilisi tõestamata seletusi, aga kui neile lajatada teadusega pähe, muutuvad nad umbusklikuks.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne11:28 AM

    Igal inimesel on mingi süsteem, muidu me ei tunneks teisi inimesi ära, ega leiaks asju ülesse. Inimene ehitab kõik mõtted ainult oma loogika peal üles. Meeled on need mis aitavad meid tajuda ümbritsevat, kui need ära petta, siis juhtubki igasugu imelikku segadust. Nagu igasugused meeltelaiendid ei tekita just uusi mõtteid, vaid aitavad sul uskuda enda ebareaalseid mõtteid ja nägemusi.

    VastaKustuta
  3. Sa seda blogi pikemalt sirvisid? Ma sirvisin. Autor ei usu põhimõtteliselt MITTE MIDAGI. Kõik, KÕIK on vandenõu. Kõik!

    Vanade ehitiste üleloomulikuks pidamist saan ma aru. Mul pole ka aimugi, kuidas Stonehenge tehti. Või miks. Või Euroopa katedraalid. Või veel palju asju.

    Aga nooremast arhitektuuri tekkimisest on parajast hurmav näitus üleval - August E Komendandi "Betoonist võlutud", Rottermanis / Arhitektuurimuuseumis. Kõik, keda vähegi huvitab, kuidas asju tehakse, peaks seda vaatamas käima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei sirvinud rohkem, aga enamasti see nii ongi, et kui ust paotada, vajub sealt muudki sarnast sisse.

      Kustuta
    2. Ma kahtlustan, et üks põhjus, miks vanad uhked ehitised üleloomulikud tunduvad, on see, et me näeme ainult õnnestumisi (või mõnda efektset ebaõnnestumist nagu Pisa torn). Neid, mis varsti kokku varisesid, ja millest tollased ehitajad õppida said, me ei näe.

      Kustuta
  4. Selle viimase lõiguga ma pole ÜLDSE nõus, nii palju on peresid, kus tundub, et mees saab kingapaelad ka ainult tänu naisele kinni. Naine muudkui potitab ja käsutab vaheldumisi. Sellest ju ka see tuntud ütlus, et naine on kael, mis pead pöörab - sest piisavalt palju on neid naisi olnud, kes viitsivad selle pea ringiajamisega vaeva näha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma unustasin selle kitsenduse ära, et "va oma mees ja lapsed". Ma mõtlesin sellist olukorda, kus on suurem segaseltskond või siis naised omavahel. Segaseltskonnas kipub alati mõni mees liidriks ja naistekambas on üldiselt igaüks enda eest. Võib täitsa olla, et sellised seltskonnad ongi naistele tõeline vabadus vastutamast muidu juhtnööre ootavate mehe ja laste käest.

      Kustuta
    2. Ma olen naisterahvas ja ühtlasi kipub olema nii, et kui ma olen mingis grupis, kes ajab koos mingit asja, aga ametlikku juhti ei ole, siis ma kuidagi triivin juhipositsiooni.

      Nt kui me kunagi koduteatrit tegime. meil oli üks, kes pakkus end lavastajaks ja ta ka tegi seda, aga kui vahepeal tekkisid juhendamises mingid augud, siis hakkasin üha enam mina neid täitma ja lõpuks lavastasin umbes sama palju. Järgmine kord leppisime algusest peale kokku, et teeme kahekesi.

      Asi pole tingimata selles, et ma tahaks juhtida, mul on lihtsalt vist suht vähe kannatlikkust olukorras, kus oodatakse, et keegi otsustaks. Ma ootan natuke, sest järsku on keegi selle otsuse peale päriselt pädev, siis keegi suud lahti ei tee, mul viskab üle ja otsustan ära.

      Samal põhjusel kippusin ma ülikoolis seminarides kõige rohkem rääkima, sest õppejõud viskab küsimuse õhku ja läheb ju piinlikuks, kui mitte keegi sellele kuidagi ei reageeri. kusjuures jällegi: ega ma ei pruukinud teadmiste poolest kõige adekvaatsem olla, lihtsalt ei kannata kauem oodata, kui kellegi arust on loll jutt, las ta siis parandab.

      Kustuta
    3. Anonüümne8:19 PM

      Ei ole kellegi solvamisest huvitatud. Ma tean, et pea pöörab kaela, sest kael iseenesest vist ei tööta ja ei mõtle toetab ainult pead. Mõtlevad kaelad.

      Kustuta
  5. Mulle meenus, et kui me eelmisel kevadel neljakesi Sitsiilias käisime, siis meil oli kamba peale üks auto ning selle korraldamise/otsustamise rolli võttis just üks naistegelane. Et kuhu nüüd homme sõidetakse, mida süüakse jne. Kusjuures too nagu ei häirinud eriti, mul hea meel, kui selline tühitähi minu eest ära otsustatakse, aga hiljuti üritas üks mees sama teha ja tulemus oli lihtsalt see, et ma ignosin teda. No näiteks tuli minu juurde ja ütles, et homme ärkame kell 9. Ma ütlesin ahah ja magasin, kaua tahtsin. 😁 Naine oleks seda küsimuse vormis esitanud ja ma oleks nõus olnud, aga kui mingi suvaline tüüp arvab, et ta käsutama kukub, siis ma ei viitsi isegi vaielda mitte, elan oma elu edasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vot, sellist kogemust mul üldse ei ole.
      Mul on pigem selline kogemus, et kui mingi probleem tekib, siis mõnelt mehelt ikka abi saab.

      Kustuta
    2. Mul on samasugune-vastupidine kogemus. Ehk siis see "kell 9 ärkame" oli naisterahvas.

      Kustuta
    3. Kaur, mina selles mõttes üldse ei üldista, olen mõlemalt soolt piisavalt näinud nii asjalikku juhtimist kui ka tarbetut mikromanageerimist. Kui ka täielikku pohhuismi, st Marca keeles oma asja ajamist. Viimase aja kogemused lihtsalt nii sattunud.

      Kustuta
  6. Ufo, püramiidid, parapsühholoogia olid teismelisena huvitavad, hiljem pole enam viitsinud lugeda, vaadata.

    Juhtimine, otsustamine - mida väiksem seltskond seda lihtsam. Demokraatia ei funksi, dikdatuur samuti mitte. Parim lahendus "demokraatlik tsentralism". Otsus võetakse peale argumenteeritud arutelu vastu enamuse heakskiidul ja täidetakse ilma edasise mölisemiseta.

    VastaKustuta
  7. Fotoepilatsioon toimib väga hästi, aga sellega peab järjepidev olema, see on kallis, ja heledad karvad näitavad ainult keskmist sõrme ega allu "ravile". :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kunagi käisin, tõesti ainult paar korda, sest kuna kasutegur oli täiesti ümmargune 0, siis tundus veel paari tonni (kroonides siis) kulutamine kuidagi rumal. Isegi ükshaaval pintsettidega kitkumine oleks efektiivsem olnud. Ja ma arvasin, et mul raudselt toimib, kuna väga hele nahk ja tumedad karvad.

      Kustuta
  8. https://valveroot.blogspot.com/2020/03/muinasaja-moistatused.html?fbclid=IwAR2GSafn6Kw-ULbsOwHDd-QD7bjjjcsIAWIyOQOlmjEQN_2ZO5FSHG3gL28

    VastaKustuta