See hetk, kui su kunagine ajalooõpetaja laigib arvamust, et väidetavat ühikapidu pidanud väidetavad välistudengid tuleks kõik kemmergu taga maha lasta.
Kui mõtlema hakata, siis ega ta üks eriti professionaalne ajalooõpetaja ei olnud ka, käskis lugeda leheküljed see kuni too ning peatüki lõpus küsimustele vastata, ise läks üldse klassist minema enamasti. Äkki ta leidis ka, et kogu see "ametlik" ajalugu on üks mõttetu möga? "Ka" ses mõttes, et sõbranna rääkis, kuidas ta sattus suhtlema ühe eestivenelasest neiuga, kes meenutas, kuidas omal ajal nende kooli õpetaja irvitades eestikeelseid ajalooõpikuid sarjas - "seda kokkuvaletatud saasta ma teile ometi ei õpeta!". Ajalooõpetajatel on teoreetiliselt suur võim, ainuke asi, mis selle realiseerimist takistab on, või vähemalt minu puhul oli, teismeliste rahutu loomus, mida sajanditetagused tavad vähe huvitada suudavad. Olid mingid juudid, sakslased ja kommud, keda ikka huvitab! Mind hakkas muuseas ajalugu huvitama alles seoses ilukirjandusega, Remarque muidugi. Ilukirjandus andis mingid lood, persoonile keskenduva ajaloo. Ajalooõpikutes oli ajalugu aastanumbrite ja lepingutekeskne. Aga noh, ikkagi imelik, et ajalooinimene peab heaks plaaniks kellegi "profülaktilist hukkamist", nagu ajaloos vähe näiteid oleks, kuhu selline asi välja viib ja millist kasu endas kannab. Mõnele lihtsalt meeldib vägivald, selle unustan kogu aeg ära.
Ega muud märkimisväärset ei olegi väga juhtunud vahepeal.
Kunagi Ritsik küsis "mis ajaloo õpikut lugeda?". Ma ma seal / siis ka arvasin, et ilukirjandus on õige asi. Poisid Remarque'i muidugi lugeda ei saa (plikade raamatud noh), aga neile on musketärid, Spartacus ja muu inimeste tapmise ümber keerutav kraam.
VastaKustutaMh, ma tean küll meesterahvast (ei ole isegi gay), kelle suur lemmik on Remarque. #notallmen jms Oot, ja Remarque'i "Elusäde" - selle kohta on isegi mehed maininud, et häirivalt vägivaldne.
KustutaTäiskasvanu võib teha mida ise tahab. Õrnas teisme-eas tuleb aga käituda vastavalt karja reeglitele. Plikade raamatuid võib salaja lugeda, aga neist rääkida või neile tähelepanu pöörata ei sobi mitte :)
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaKustutasin, sest õigekiri =)
KustutaUuesti:
Khm. Ma ei ole Remarque'ist väga pidanud (kuigi "Läänerindel muutusteta" on hea), aga musketärid!
Ma arvan, üks mu elu enim määranud teema on "vaprus on tähtsam kui elu muidugimõista!"
Hmmm..., ma ei teadnudki, et Remarque oli tüdrukute raamat. Lugesin mõnuga hilisteismelise eas ja arutasin sõpradega. Sõbrad vist keskmisest kübe erinevad aga geid küll mitte. Ajaloo raamatutest oli "Mannerheimi mälestused" meeldejäävaim tolles vanuses. Sõja teemat sai lugeda soome keeles (Väino Linna) lisaks pagulaskirjanike raamatutele.
KustutaJääme siis selle juurde, et soopõhised üldistused imevad vilinal.
Kustuta/ohkab/
Inimestele üldse meeldivad teised inimesed. Füüsikast teame me kõik umbes kolme fakti. Gravitatsioon - sest Newtonile kukkus õun pähe. Päike ei pöörle maa - sest Galilei löödi selle eest risti või pandi kinni (detailid pole tähtsad). Ja veest kergemad asjad ujuvad, sest Arhimeedes mõtles selle vannis välja. Kogu muu jura on kõigil meelest läinud, sest sellega ei seondu nii teravat isiklikku lugu.
VastaKustuta(Ehkki tegelikult on iga avastise taga sada inimest, kes on selle avastamise käigus ühel või teisel viisil koolnud - elektrilöögi saanud, kiirituse või mürgistuse kätte lõpnud, pärismaalaste söögiks saanud või muud.)
Ajalugu, Aadu...
VastaKustutamuidugi, täna sündis ka Evelyn I.,
aga see päev on ikka eelkõige ajalugu.
Nüüd on see Raatuse taha kemmerguteni jõudnud,
ma ei jõua homset rahva oma kaitset ära oodata,
et tüübid, kel on Raatuse koloonia kogemus olemas,
avaks ja valgustaks selle urka siseelu ja orgiajad,
kas see ussipesa tuleks gaasitada või õhku lasta :D
Aadu läks üldse meelest, Evelini tuletas meedia meelde. Aga Rahva Oma Kaitse omadel on pigem ikka Pälsoni kogemus, mitte Raatuse oma.
KustutaAhh, nii mõnus on vahele jääda :D
KustutaTõsi on see, jah, et ma olen oma elus
vist tegelikult üks kord Tartus käinud.
Oli sügav nõukaaeg, ülikoolid, instituudid
suplesid rahas ja korraldasid konveretntse.
Muidugi mind kui nooreteadurit saadeti Tartu.
Seal oli teisel pool jõge legendaarne asutus
ja minu ülesandeks oli seal kohad reserveerida.
Ma ei mäleta mis asutus või kuidas ma kohale jõudsin.
Ma teadsin, et mu tollane tüdruk oli Ülikoolis ühikas
ja ma tahtsin talle muljet avaldada kui tähtis tüüp olen.
Ühikatuppa sisse astudes vaatasid mulle vastu nälginud näod.
Ma sain sellest alles hiljem aru.
Muidugi viisin ta sellesee ülejõe asutusse, kus olin eelnevalt
oma konverentsiasjad kooskõlastanud, tellisin kõike paremat...
Oleksid võinud meile suure kotitäie õunu tuua, kuulsin hiljem.