reede, august 28, 2020

Uus poiss peeretas!

 TT kirjutas eile huvitava postituse identiteetidest, mille juures ma muuseas veidi rumalalt kommenteerisin, kuidas sugu peavad identiteedi seisukohalt oluliseks vaid padufeministid-šovinistid. Tegelikult ma ikka möönan, et ilmselt sugu siiski on oluline osa identiteedist ka muudel juhtudel, ma ise isiklikult ei pane seda lihtsalt võib-olla nii palju tähele, kui mõnd muud aspekti. 

Igatahes jäi mulle TT postitusest kõige enam meelde see, kuidas inimesed kipuvad kangesti kaitsma just neid gruppe, millesse nad ise kuuluda tahaksid, aga ei ole päris kindlad, et kuuluvad. See pani mind mõtlema grupikuuluvusele üldse ja eriti sellele algfaasile, kus sa oled mingis grupis uus ja roheline. Mulle tundub, et see on üks omamoodi põnevamaid kogemusi inimese elus üldse. See, kuidas inimene leiab endale koha. Siin on minu inimesed ja ma tahan ka nende sarnane olla! See äratundmine on imeline, aga samas enamikul vist kaasneb sellega ka mingi ebakindlus - aga kas nemad mind üldse aktsepteerivad?

Ma hakkasin blogima aastal 2006. Rate.ee's. Jah. Enne seda ma küll kirjutasin ka netis, aga see oli pigem ilukirjanduslik värk ja otseselt blogimiseks ei kvalifitseeru. Kui ma aga päevikutüüpi blogid avastasin, hakkas see mulle kohe meeldima. Sain teada, et üks mu sõbranna peab ka blogi. Kommenteerisime siis üksteise omasid. Siis ühel päeval ma avastasin, et blogimaailm on hoopis laiem kui see meie "kahekesi teeme ja naerame". Toona oligi blogisid...ma ei tea, kas rohkem, aga igatahes ei andnud nende hulgas tooni kommertseesmärgid, vaid pigem lihtsalt oma elu jagamine. Seal olid oma staarid ja suurkujud olemas. Ma ei julgenud iialgi mõne sellise blogi kommenteerida, niisama salamisi lugesin. Mulle tundus, et nemad kõik on üks suur ühtne kamp, tunnevad üksteist ammusest ajast ja mina olen suvaline eikeegi. Ja siis ühel päeval üks neist autoriteetidest kommenteeris minu blogi. And I was like OMG! Ta teab, et ma eksisteerin! Natuke jube, aga samas ka jubedalt lahe! Seejärel ma avastasin, et keegi ei olegi kuri, kui ma oma nina nende vestlusesse pistan ja julgesin kommenteerida ning avastasin, et tegemist ei ole mingi müstilise ühtse grupiga, vaid sellega on täiesti võimalik kõigil liituda ja keegi ei vaata viltu. 

Grupikuuluvuse aktiveerimiseks on vajalik, et keegi vanematest grupis olijatest sind märkaks ja su olemasolu aktsepteeriks. Kui sa ise piiksud, et mina ka, mina ka, siis sellest ei piisa, isegi mitte su enda jaoks. Mul oli üks tuttav, kes alati toonitas mõnd tuntumat nime mainides, et too on tema sõber. Ma mõtlesin, et on ta jee, kui sa seda niimoodi ära märkima pead. Ennast veenma, et sa oled keegi, keda "ülevaltpoolt" on märgatud. 

See gruppide teema on natuke nagu täiskasvanute mäng. Sa pead endale mingid reeglid selgeks tegema, et kui mina nüüd identifitseerin end selle grupiga, siis kuidas nemad käituvad, mis on hea, mis mitte. Noh, sportlane ostab endale mingi kindla firma kraami, sest noh, õigel harrastajal on õige varustus, tuleb käia mingitel üritustel, teada mingeid nimesid. Jube piinlik ju, kui teised pööritavad silmi, et ise peab end selleks, aga SEDA ei teagi?! No ja raudselt on mingid faasid - on algajad, neile on osad asjad andeksantavad, vanad olijad, legendid. Meil on praegu niimoodi selle geopeitusega. Aasta aega tegeldud, mingid asjad hakkavad selguma. Juba imestad, kuidas sa alguses mõnes asjas ikka üldse matsu ei jaganud. Avastad, et on mingid "suurkujud" - geniaalsed peitjad, kellel on oma käekiri, omad jüngrid jms. No näiteks sattusime geopeituma meile täitsa võõras maakonnas ja järsku pargib meie kõrvale üks teine auto, koht selline, et raudselt saad aru - kah geopeitur, mitte suvaline turist. Ja siis selgus, et üks neist ei olnud mitte tavapeitur, vaid peitja ise. Tuli oma valdusi üle vaatama. Oeh, kui ebamugav oli tema valvsa pilgu all otsida! Ma olin ainult kuulnud, et selliseid kohtumisi on toimunud (no umbes nagu nähti metsas põtra, mul pole kunagi õnnestunud...) ja nüüd siis meiega, ei teagi, kuidas käituda. Ja juhtus see, et kolmest inimesest, kes otsisid, leidsin just mina! Juhhuuu! Peitja siis seletas meile, kuidas ta asja teinud oli, mis asju veel jne. Nii äge oli. Pärast avastasin, et tegemist oli tolle piirkonna nn suurkuju endaga, mitte mõne väikeüritajaga. Pmst terve maakond tema aardeid täis. Justkui väike samm edasi geopeituse karjääris - huh, olen minagi koos peitjaga aaret otsinud nagu teised. Ma olen nüüd ka nagu nemad! Jess. 

Muuseas, teemaväliselt aga sellest tõukuvalt - mul on see komme, et stressiolukordades või kui ei tea täpselt, kuidas peaks käituma, kipun ma ebamugavat vaikust oma lobaga täitma. Ma tunnen, et see on mu kohus niimoodi pinget leevendada. Eriti, kui mul on kõrval introvert nagu L., kellest ma tean, et talle on võõraste inimestega suhtlemine veel raskem. Aga, ma olen avastanud, et tema käitub täpselt samamoodi...või isegi, kui mina vadistan, siis tema räägib väliselt rahulikult, enesekindlalt ja väärikalt. Ja mitte paganama keegi ei saa aru, et ta tegelikult ületab ennast ja tal on ebamugav! Kõik imestavad, et mismõttes ta end kinniseks inimeseks peab, nii meeldiv suhtleja ju? Me ei tea iial, mis mulje me teistele inimestele jätame.

29 kommentaari:

  1. Nii hea! Mul oli see hetk, kui Sina esimest korda mu blogi kommenteerisid selline "OMG ta teab, et ma eksisteerin!" moment :D

    VastaKustuta
  2. ''Mul oli üks tuttav, kes alati toonitas mõnd tuntumat nime mainides, et too on tema sõber.''

    Tean ka mõnda sellist isiksust. Kui oledki tuntud inimese sõber - tore, aga kuidas see sind ennast paremaks muudab? Kas tema tähesära kuidagi hakkab külge või miks? Või tähendab see, et sul on ''tutvusi'' ja oled kuidagi tegijam? Inimesed on ikka naljakad sellessuhtes.

    Eriti naljakas on kuulata, kuidas nad midagi räägivad ja siis ütlevad ''Ma tean seda, sest tunnen x inimest Terviseametist''. See on nii läbinähtav. Sellistel hetkedel saad aru, kui oluline on mulje osade jaoks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lisan natuke konteksti enda toodud näitele. Enne aprilli oli apteegireformi teema väga aktuaalne. Inimesed avaldasid arvamust sellel teemal. Konkreetne inimene siis põhjendas end sellega, et tal on "tutvused" ja teab Ravimiametist kedagi.

      Kustuta
    2. Mõnes mõttes sel juhul isegi õigustab see nimede loopimine, ilmselt usun rohkem inimest, kellel on siseinfot mõne tuttava kaudu, kui kedagi, kes niisama miskit oletab.

      Kustuta
    3. Selles mõttes küll, et kui teised arutasid niisama, siis tal oli mingit siseinfot. Samas reformi jõustumine sõltus väga paljudest eri huvidest ja nende kokkupõrgetest. Ravimiametist keegi x inimene ei tea kogu infot, seepärast olen skeptiline selliste nimede loopimiste osas.

      Ühest küljest olid hulgimüüjad, siis proviisorite koda ja teised eriala organisatsioonid. Kõigil oma huvid mängus. Lõpuks jõustus see reform suhteliselt napilt, sest tehti mitu riigikogu hääletust.

      Aga laias laastus nõustun.

      Kustuta
  3. Minu meest näiteks ronimisega täiega häirib see, et kõik kannavad ronimise vormiriietust ja ta üritab seda vähem teha. :D Aga sellega on tegelikult kuidagi nii, et see, kus sa käid, sõltub ju su hobidest - ma ei satu H&M-i muidu, kui kord aastas kümmet paari sokke ja sama arvukalt mugavat aluspesu ostma. Aga ronimisasjade poodi satun ma pidevalt, sest ikka on üht-teist vaja sealt. Nii et selles mõttes tuleb juba üsna paratamatult see, et kui oled seal poes ja näed ka lahedat särki / lahedaid pükse ... Kui käiks tihedamini a la Sportlandis, hakkaks seal ka kindlasti midagi silma. No ja teiseks see, et tavaelus pole aegagi mööda poode kolada, ronimistrippidel ikka jõlgud niisama ka + poed ongi osavalt turistile tee peale paigutatud. Saad sealt kogu varustuse ostetud ja pole jälle aasta aega vaja Sportlandi minna. Ehk siis kohati need asjad ikka üsna vägisi kogunevad kappi. :D

    VastaKustuta
  4. Mismõttes gruppide teema on täiskasvanute mäng?
    Jube huvitav on näiteks minna klassiekskursioonile kaasa ja vaadata, kuidas igas kollektiivis formeeruvad grupid. Ja nii valus ja kahju on kui kedagi ei võeta "mõnusate" hulka. Ja see laps ei usu sind, kui sa ütled, et kui ta suureks saab, siis on "mõnusad" hoopis teised.

    mul oli hiljuti üks kogemus, aga postitust ei teinud, kuna elu tuli vahele.

    Läksin ühte võõrasse seltskonda ja mulle meeldib teha eksperimente, et ma ise ei pöördu kellegi poole, et näha, kas mind nähakse ( ei nähta. Ma olen läbipaistev).
    Täiesti võõrad inimesed, täiskasvanud.
    Minut 10 ja juba tekkisid seltskonnad.
    Üritasin liigitada ja aru saada kuidas.
    Esimene kriteerium on "välimus". Sarnane tõmbab sarnast ja mingid ülipisikesed detailid sinu staatusest + see, et oled lihtsalt sümmeetriline liidab kokku.
    Kõrvale jäid need, kes ju alati: üks vanem daam (liiga vana), üks volüümikas tüdruk (liiga paks); üks naine, kes oli sellise nohiku olemisega (liiga imelik).
    Siis tekkis kohe üks mitteformaalne liider. Üks jutukas (muuseas puudega)noormees. kes viskas nalja ja oli hästi muhe. Kohe tekkis tema ümber ring, kuulajad.
    Siis tekkis väiksem grupike proffidest. Kõrvalt kuulsin, kuidas kolm inimesed said mingil seletamatul moel aru, et nad töötavad samas valdkonnas ja neil on midagi arutada.

    Ja mina? Olin seni vait, lootsin, et keegi mind märkab. Siis sai kõrini ja lõin enda grupi :)

    Aga kokkuvõtteks Mul on mu rootsi ülemusest jäänud harjumus, et ma alati üritan kaasata kõik nn ringis olevad inimesed. ja mind hämmastab ja kurvastab KUI paljud inimesed seda ei tee.
    Sa lased mingil tüübil tuima näoga seista ja kuulata kuidas sa oma sõbraga jutustad. Nii ei ole ju viisakas?!

    Sama mõtlesin selle ürituse korraldaja kohta. ma maksan raha, et su üritusel olla ja sa ei tee mitte ühtegi liigutust, et KÕIKIDEL inimestel oleks hea ja nad tunneksid end oodatuna. Mina näiteks sellel üritusel enam ei osale. Ja minu raha jääb tulevikus saamata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesin ses osas, et "mäng" kui selline. Et ainult lapsed ei mängi. Nemad niikuinii, aga ega see mäng lapsepõlvega otsa ei saa.
      Muidu nõus. Mul on ka alati nukker vaadata, kui osadest inimestest lihtsalt mööda vaadatakse. Ei ole ju viisakas tõesti.

      Kustuta
    2. Äkki teised inimesed on viisakad? Mind ajab närvi, kui keegi tuleb küsima, et miks ma nii vaikne olen vms, kui vahel harva on tuju vaikne olla (mul juhtub seda tõesti harva) - nii et ka teisi ei togi, kui tundub, et nad ei ole huvitatud parajasti suhtlusest. No kas või lennukis, oma istmele trügides ütlen "tere" ja "vabandage", nagu viisakas inimene ikka, aga muud juttu ei alusta, kui ei tundu, et inimene ise sellele avatud on (rõõmuga silmsidet ei hoia, mulle ei naerata vms).

      Kusjuures varem üritasin, aga üks introvert tegi ükskord hiljem märkuse, et tegelikult nii nõme on, kui oled selline tagasihoidlik ja tahadki seltskonnas lihtsalt istuda ja kuulata ning siis muudkui üritatakse vägisi vestlusesse tirida. Nii et eks ma ka vanas eas üritan arvestavam olla.

      Kustuta
    3. Kõigi kaasamise koha pealt jään arvan ka, et kõik ei pruugigi soovida aktiivselt kaasatud olla. Ekstrovert ei pruugi mõista et introle on lihtsalt kuulamine ja olemine täiesti piisav ja kellegi pidev torkimine või küsimine miks sa meiega ei liitu äärmiselt ebamugav. Teatavasti kipume teiste käitumist hindama enda järgi, eeldades et nad sama tahavad mis meie ;)

      Mul näiteks on selline kiiks, et kui tegu vestluspartnerile ebamugava või väga olulise teemaga (surm, suhteprobleemid, laste probleemid, töö kaotus, ...) siis ehkki tean ei küsi kunagi ise. Ei taha sundida teist rääkima teemal, mis talle ebamugav või raske, kui tahab küll räägib ise. Mina ise enamasti ei taha oma jamadest rääkida vaid ise neid lahendada, ebamugav kui kellelegi teisele peaksin selgitama.

      Kustuta
    4. Heh! Olles nüüd kuus aastat Rootsis elanud, siis minu kogemuse põhjal ei kaasa nad nii väga midagi. On neid, kellega jutt alati sujub ja neid, kellega võime regulaarselt koos vaikida üksikute eranditega.

      Töö situatsioonis võib olla suures seltskonnas jutt hästi ilus, aga ma ei usu seda enam, et kõik nii nunnud ja rahulolevad ongi.

      Kustuta
    5. Mu meelest see tunnetuse küsimus paljugi. Kelleltki tangidega sõnade suust kiskumine ja vastutahtmist kaasamine on üks pool, teine aga see kui lihtsalt tuimalt osadest inimestest mööda vaadatakse.
      Viimasest näide mu enda tööelust, kui meie osakonnaga tuli tutvuma uus suur ülemus, kes siis ülejäänutele otsa vaatamata ja tere ütlemata surus kätt ainult osakonnajuhatajal. Olenemata intro-ekstravertsusest jäi kõigile mõru maik sellest külastusest ja mulje, et meie oleme uue ülemuse silmis puhas õhk, kes pole mingit tähelepanu väärt.

      Kustuta
    6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    7. Ma olin ükskord ühes seltskonnas, kus algul tekkisid mingid paarid-kolmikud, kes omavahel suhtlesid. Ma olin omaette, oleks tahtnud mõne tuttavaga suhelda küll, aga ei hakanud kuskile tol hetkel vahele pressima, ootasin hetke, kui parasjagu räägitavad jutud räägitud saavad. Ja siis selle seltskonna... mm... no ütleme juhtfiguur, tööalaselt oleks nt osakonna juht, tuli minuga rääkima ja see oli NII selgelt selline "oh ta tunneb ennast kindlasti üksikuna, ma lähen räägin temaga" keiss, et see oli lausa alandav.

      Kustuta
    8. Indigoaalane, miks sa ometi oma arukaid kommentaare kustutad? Kui inimestele õigesti läheneda, siis minu arvates on samuti enamik meist tähelepanu üle õnnelikud. Sageli seda lähenemist oskuslikult ei tehta ja siis ilmselt ongi reaktsiooniks see, et parem juba tähelepandamatult nurgas olla kui ebameeldiva tähelepanu alla tiritud saada.

      Kustuta
    9. Jagan oma kogemust ka, kui inimesena kes jääb tavaliselt vestlusest kõrvale. See on pooleldi tahtlik. Üks-ühele vestluses olen enesekindlam, kuulan huviga, esitan küsimusi, jagan oma vaatepunkte. Ma siiralt naudin inimestega kahekesi suhtlemist!

      Kohe kui tuleb kolmas, neljas jne inimene, jään kõrvale. Sellistes gruppides tekib enamasti üks, kes juhib vestlust või räägib enda lugusid, seega teised hakkavad teda kuulama. Vahel on mitu sellist jutustajat. Ilmselt kuulan siis isegi. Vahel ütlen ehk mõne mõtte vahele. Sageli mängib rolli ka huumorimeel, et keda on lõbus kuulata.

      Asi on lihtsalt grupidünaamikas, mõned on kahekesi vaimustavad suhtlejad, aga grupis jäävad nurka. Ja see on okei. Heameelega pigem jälgin vestlust nurgast, kui suure grupi ees räägin. Samas kaua ikka ei viitsi jälgida ja lõpuks lahkun üritustelt vara :)
      Introverdi rõõmud

      Kustuta
    10. Veel üks tähelepanek, mida olen aastate jooksul märganud.
      Igasuguses grupis kuulatakse kõige rohkem humoorikaid inimesi. Ikka neid, kes räägivaid vaimukaid lugusid ja loovad nendega positiivse õhkkonna.

      Võid ju olla hea kuulaja ja jagada põnevaid vaatepunkte, aga ise ka vaataksid ikka sinna, kus mingi action/huumor käib. Inimesed tahavad ikka meelt lahutada :) Nii et trikk on hoopis olla vaimukas.

      Kustuta
  5. Marca tekstid on...
    nagu sex pistols lavakas,
    äärest ääreni põhjast põhjani.

    Kui minusugune nohik...
    peab sündmused kokku võtma ja
    spektaaklit struktuurselt analüüsima,

    siis teoksil on Lahutus eesti moodi
    ja järjekordseks ülesandeks geopeitus.
    Marca reality-show otse blogiruumis on...

    ekperiment, kus ekstra- ja introverttuumad
    üritatakse süütu geomänguga kokku viia,
    millele järgneb muidugi uus ülesnne ;)

    ---meantime---

    Kaamose kommuun pildistab sihitult.
    Marca kommuun testib grupikuuluvust.
    Kõik juskui otsiks paaniliselt midagi?
    Mis toimub?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et asi selles ongi, et midagi ei toimu. Igav on.

      Kustuta
    2. Mu HOIA äpp ei hoiata,
      aga millegipärast on tunne,
      et olen lähedal kontaktis olnud.

      Kustuta
  6. Oh, mul oli kommenteerimisega sama lugu. Mäletan siiani, kuidas mul jalg värises, kui esimest korda kellegi teise kommentaariumis sõna võtsin (Ritsiku juures).

    Aga mis grupikuuluvusse puutub, siis see on nii üdini inimlik omadus mu meelest, et sellest ei saa üle ega ümber, rääkimata lahtisaamisest. Inimeseks sündimise kaasnähud, nii öelda.

    VastaKustuta
  7. Jeee.... see vist küll esimene kord kui keegi mu blogipostitust lausa nimepidi kommenteerib :D Tegelt aastaid kirjutasin rohkem "avalikke kirju" vanemate jaoks ja andsin mõnele sõbrale tuttavale lingi kui tunnevad huvi mis Torontos toimub. ses suhtes mugav, et ei kohusta ei lugema ega vastama. Alles tükk aega hiljem mõistsin, et natu rohkem lugejaid tekkinud. Ise loen käputäit blogisid ja nagu teate kommenteerin ikka ka kui teema piisavalt intrigeeriv ;)

    VastaKustuta
  8. Inimestel on huvid, vajadused, tahtmised ja võimalused. Vajadused on hädad millest sa ei saa keelduda ja tahtmised on nii ja naa. Tahtmised ja vajadused tekitavad inimeses endas huvi mis väljendub mingi tegevusena. Inimesed blogivad või kuuluvad ise mingitesse gruppidesse kas vajadusest või tahtmisest. Levinum inimlik tahtmine ongi tahtmine kuulsaks saada, ehk anda oma olemasolust teada mida rohkem inimesi teavad see siis annab mingi väärtustunde või lihtsalt kontakti säilitamine.:)

    VastaKustuta
  9. Läksin eile võõrasse seltskonda, mõttes Indigoaalase stiilis jälgimine: et kes siis kellega?

    Kõik oli aga väga lihtne.
    Mitte keegi ei suhenud mitte kellegagi.
    No peaaegu.
    Mingid grupid, liidrid? Nalja teete... ei olnud.
    Eestlased, noh...

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    2. Kaur, no kuidas? Kas valitsust ei kirunudki? või ilmast ja koroonast või mis need meedia ja taksojuhtide teemad ongi?
      Indigoaalase stiilis peavad kaks inimest kes ajavad oma asju sinna kolmanda kaasama viisakuse pärast, ehk kõigepealt tuleb grupp teha ja siis alles vaadata ja proovida kas jenkat tantsida saab. Tavaliselt liituvad aktiivsed inimesed vabatahtlikult, kaasamine on puhtalt poliitiline vajadus.
      Eestlane räägib tavaliselt moe pärast, sest läbi aegade on teada, et kui keegi tahab sinuga juttu teha, siis tahab ta sinu käest midagi niisama saada ja eestlane on ihne, ja lahke kui tal midagi kasutut ära anda on :))

      Kustuta
  10. Ma arvan, et kui ei ole teadlikku inimeste suhtlema suunamist, siis inimesed suhtlevad enda vanade tuttavatega või vajuvad telefoni ära. Kindlasti on ka neid säravaid tuum-isikuid, kelle ümber mingid ringid tekivad, aga.

    Valitsust ei julge võõras seltskonnas kiruda, sest iial ei tea, mis sorti rahvaga tegu on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt nii, aga kui keegi Indigo pole sellega rahul, vaid leiab, et sul on igav tuleb sinuga jutustama ajadki moe või viisakuse pärast mingisugust hädajuttu.

      Kustuta