kolmapäev, september 02, 2020

Mingi vanamuti blogi

Ema teatas ükspäev, et sai pensionitunnistuse kätte. Möh? Minu ema ja penskar? Pensionär on ju vana inimene, minu ema küll vana ei ole! Minu ema on nii umbes 43 jätkuvalt. Mulle tundub, et kusagil sealkandis jäi ajaarvamine seisma. Ma ei uskunud, et on võimalik olla elu lõpuni "just 18", aga tuleb tunnistada, et on. Selle elutõe andsin kohe lastele ka edasi, sest mina ise seda ei teadnud ja see oleks mu paljustki jamast päästnud. Mina arvasin nimelt, et inimene on nagu liblikas - algul ussike, siis toimub mingi müstiline nukufaas ja järsku oled liblikas valmis - hoopis teistsugune, imeline, täiskasvanu! Tõde on see, et uss jääb ussiks. Mingit imelist muutust ei toimu. Kui sa tunned end täiskasvanuna, siis ilmselt olid juba noorena küps. Ainus, mis muutub, on see, et sul on rohkem ükskõik sellest, mida teised inimesed sinust arvavad. Miski ei ole faas, kõik jääb elu lõpuni, ei ole nii, et kerglane meelelahutus asendub täiskasvanulikuga. Võib-olla ma räägin ainult enda ja endasuguste eest, aga mul on kahtlus, et kõik need "korralikud täiskasvanud" olid sellel teel juba lapsepõlves ja kui nemad oma lollusi tegid, siis kaalutletult - praegu on see aeg, pärast enam ei või. Nad teadsid, et nad tõepoolest tahavad maja, linnamaasturit, tuumikperekonda, tasuvat tööd, labradori ja lilleaeda ning liikusid teadlikult selle poole. Kui mina mõne neist asjust ka sain (tuumikperekonda pean silmas), siis kogemata kobamisi, mitte planeerides. Pime kanagi leiab vahel tera. 

Kui ma mõtlen, et vähem kui aasta pärast saan 40, siis ajab see mulle ainult naeru peale. See ei ole reaalne! Meenuvad need kuldsed sõnad sõbrannale kaarsillal: "Mõtle, kui ise oled, maitea, mingi 23 ja pead ikka veel mööda klubisid mehi taga ajama!". Ilmselt me olime 20 siis. 23 oli saja aasta kaugusel, 23-aastased olid täiskasvanud, abielus, lastega, rahunenud naisterahvad. Vabandage, kas ma olin siis idioot või? Ma isegi ei käinud klubides mehi taga ajamas, ma käisin seal, sest kõik käisid, mulle isegi ei meeldinud seal, ma tegin kõiki asju, mis mulle ei meeldinud, sest nii justkui pidi. Ma arvasin, et kogu elu läheb nii, nagu peab. Mina ei otsusta midagi. Ma isegi ei teadnud, mida tahta või otsustada. Praegu ma tean, et võin teha, mida tahan ja ma isegi tean mõnda asja, mida mulle meeldib teha ja see, et ma kohe 40 saan, ei tähenda seda, et ma ei tohiks midagi teha või tahta. Eläma on laiffi! 

Eks see on vist veidi põlvkondade teema ka, vähemalt mina kuulsin nooremana palju sellest, mis vanusest peab juuksed maha lõikama ja mis vanusest ei või põlvi paljastada. Pakun, et ma olen need vanused ületanud, aga õnneks ma täpseid numbreid ei mäleta ka. 

Aga kuna blogija on ju loomupärane eputrilla, siis mõned meenutused seekordsest Marca glamuursünnipäevast:


Master bedroom (ega need koomiksitega retuusid väga kombosse ei sobitu, aga noh, läks meelest kaadrist koristada. Minu omad muidugi)

Teine magamistuba
Vaade otse potilt.

Meelelahutuseks esines muide Anne Veski isiklikult. Ok, ametlikult ei olnud tegemist minu sünnipäevapeoga, aga kuna sattus samale päevale, võib seda ka ju nii nimetada? Ma kahtlustan, kas glamuursuses mõni mu sünnipäevadest seda veel kunagi ületada suudaks. Forever 18 miinused.

Mu isa sünnipäeval käidi välja lause "üha nooremad inimesed saavad 60", Mini vaatas Mikro kooliminemist ja kommenteeris "üha väiksemad lapsed lähevad kooli!" . Mina ei saa aru sellest, kuidas mõned ütlevad, et laste järgi saad aru, et oled vana. No kuidas? Aastad on jah möödunud, aga rõõm on ju näha, kuidas lapsed on mulle järele kasvanud?! Ei, mina pole küll päevagi vananenud! Ok, ükskord tegin selle vea, et asetasin kõrvuti uue ja vana id-kaardi, rohkem seda ei tee, raudselt oli teisel lihtsalt halb pilt ka, aga peeglist ju enda vananemist ei avasta, sest vaatad sinna iga päev, kuidas siis seesmist vananemist tunda saab üldse?


33 kommentaari:

  1. See 20 on jah sihuke iga kui 23 tundub hullult vana. Mäletan, et 20'sena (või oli 21) meeldis 23'ne neljanda kursa neiu. Kahju, et nii vana teine, piinlik kui sõbrad näevad🙄

    Ise penskar valmis praktiliselt🤪 Usu mind, polegi nii hull, nädala eest jooksin 5 kildi rekordi. Seni kui füüsiline vorm enam-vähem ja mõistus peas on igati lahe kui ilma tööd tegemata pappi arvele pudeneb😉

    Nagu mu vanaisa ütles: "Seni kui või suus sulab pole inimene vana😄"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on vanematel selline vanusevahe, ema on 3 aastat vanem ja tutvusid just selles vanuses 20-23. Ega ema ikka omajagu salgas seda fakti ja mina mõtlesin ka toona, et kuidas ometi endast niiii palju noorema poisiga suhelda saadi (siis kui ma ise 20ndate alguses olin). Samas, ega peale vaadates ei saanud sellest kuidagi aru, et vanusevahe oleks.

      Kustuta
    2. Haha, mu ema on kaks aastat vanem kui mu isa ja lapsena oli see ikka eriti imelik - mismõttes sul on EMA vanem kui isa??? See oli ikka ennekuulmatu ja uskumatu lugu. :D

      Kustuta
  2. Ega inimene ise ei saagi aru et ta vana on. Kes ütleb, et oled vana, kuskohast tekkivad üldse vanainimesed ja kes elavad vanadekodudes? Ega inimene on leplik, kui see kõik käes on siis ongi nii, aga ennem on hea kiidelda.:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kujutan ette, et vanadekoduski võib nooruslik olla, vaimult siis, keha lihtsalt ei kuula sõna. Teisalt mõni hakkab ennast matma juba 30selt ning tavaliselt siis ei olegi pikka pidu.

      Kustuta
    2. Üks kursavend hakkas juba tudengieas muretsema kuidas tööstaazh pensi mõjutab. Lohutasin teda, et vaevalt selliste eluviiside juures pensini välja veame :P Aga näed sa, mõlemad tiksume kenasti siiamaani :D

      Kustuta
    3. Kusjuures ma mõtlesin enda matmise all hoopis seda, et heidad voodisse ja kaebled, kuidas siit ja sealt valutab, mitte üldse rajusid eluviise :)

      Kustuta
  3. 60 on uus 40, Konn teab! Ilusat tiksumist:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samad sõnad öeldi ka mu isa juubelil. Aitäh!

      Kustuta
    2. Noogutan kaasa aga 40 asendaks 30'ga :D

      Kustuta
  4. Hah, jaa! Ma eeldasin kahekümnendate esimeses pooles (siis, kui ma just polnud ametis enda muldvanaks pidamisega), et umbes siis, kui ma 30 saan, toimub metamorfoos ja ma muutun selliseks täiskasvanuks, kes hakkab käima iga kuu näohoolduses ja maniküüris, ei kanna enam tenniseid ega litritega minikleite ning on üldse selline igav ja korralik. Õnneks seda ei juhtunud. Eks vanus ongi selline müstiline asi, mis tuleb mulle meelde siis, kui on vaja seda kusagil öelda või kirja panna – muul ajal tunnen end ikka sellisena, nagu 22-aastaselt. Aga rohkem ükskõik on tõesti teiste arvamusest, mis on parim vananemisega kaasnev nähe.

    VastaKustuta
  5. Ma olen praegu pahviks löödud, hea, et ma istudes lugesin. Sinu teksti põhjal arvasin alati, et Sa oled minust mingi viisteist aastat noorem või nii :D Mitte, et lapsik, vaid selline cool ja carefree :)

    Sul on õigus, ega inimesed ei muutu väga. Olemus jääb. Ma avastasin selle siis, kui klienditeenindajana töötasin ja mu juures käisid 65+ rokitšikid. Siis mõistsin, et see, et mingi vanus ette kukub, ei tähenda, et maitse või eelistused muutuksid :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ka paari blogijaga niimoodi olnud :)

      Kustuta
    2. Ühe blogijaga (kes enam ei blogi, vähemalt mitte nii, et ma teaks) oli mul kunagi vastupidi, tundus pensionieeliku blogi, kuni jutu seest tuli välja, et minuvanune. Ma olin siis nii kolmekümne ringis.

      Kustuta
  6. Oh oleks ma ka juba kahekümnendates teadnud, et täiskasvanuelu ei tule kuidagi iseenesest vaid ikka ise tuleb otsuseid teha. Ja täitsa ise tulebki need otsused teha. Minu vastne koolilaps on ka kuidagi mulle järgi kasvanud. Ise ma küll nende aastatega täiskasvanumaks saanud pole... Ja "eakohast" käitumist ei ole siiani suutnud ära õppida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ka ootan siiamaani, millal see täiskasvanuiga tuleb. 40 veel ei ole, see on nüüd selge...

      Kustuta
  7. Minul on küll olnud üks väga oluline muutus - nii vanuses 15-20 olin ma kogu aeg VÄGA sotsiaalne miljon sõpra jne. Ning ühel hetkel hakkas vaikne pööre, nii et nüüd on ehk alles 10 okeid sõbra ning nendest omakorda mõned VÄGA head sõbrad + väljas käies eelistan kvaliteeti tunduvalt kvantiteedile. Otse öeldes: minus toimus küll see pööre, mille tulemusel minust kodukana sai.

    Teine oluline muudatus, mis kodukanastumisele kaasa on aidanud, on füüsiline - enam pole mõeldavgi, et pidu lõppeb hommikul kell viis ja lähen sealt otse edasi tööle. Unevajadus on nii palju suurem. Ja mitte ainult, nüüd ongi järsku päriselt oluline, et padi oleks hea ja madrats mõnus jms asjad, sest muidu vähkred öö otsa ja ärkad igalt poolt valutades. Jah, ma magan suvel pea igal nädalavahetusel korra telgis, aga see annab tunda ka. :D Ja lisaks unevajadusele on suurem ka üleüldine puhkusevajadus. Nii et kuigi mu üldised seisukohad võivad samad olla, on tegelikult üsna suured muudatused toimunud viimase 15 aastaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on unevajadus kogu aeg suur olnud, ma ei saanud ka 20selt aru, kuidas saab kell viis peolt otse tööle minna. Alati olen pidanud nö tagasi magama üleval oldud aja.
      Sõprade osas, ilmselt arvuliselt mul ehk oli toona rohkem sõpru, aga enamikku neist nimetaks ma praegu tuttavateks. Sõpru on üsna sama number vist.

      Kustuta
    2. Magada on alati meeldinud, vahepeal jäi und väheks, sest lihtsalt töö sundis ebainimlikult vara tõusma (ega siis seepärast õigel ajal magama läinud). Viimased poolteist aastat ärkan kui uni ise ära läheb - elukvaliteet ja enesetunne on oluliselt tõusnud!

      Kustuta
  8. Mul unevajadus pole muutunud, aga energiat oleks nagu vähem. Ma lihtsalt väsin ära ja tukk tuleb peale :D

    Vanuse peale pole siiani mõtelnud ja alati kerge segadus kui kuskil küsitakse, aga sel aastal hiljuti just mõtlesin ema kommentaaride peale, et saa ise nii vanaks, siis...
    Noh, põlveliigesed valutavad vahel ja sapiliiv diagnoositi ning see paganama liiv liigub! Seega, piinlik tunnistada, aga inimene on ikka surelik küll, isegi kui sajaga ignoreerid.

    Eakohasusest rääkides, kas see polnud mitte sinu blogis, kus tädindus põhjalikul lahatud sai, sh eakohalisus jms toredad tingimused käitumises.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle meenub ka, et kuskil nagu oli see tädinduse jutt, aga oma blogist küll ei leidnud. Eks see ole üks jäneseurg ka, pidevalt on tunne, et miskit pidi olema, aga kui otsida, leiad sada muud asja, aga mitte seda. Äkki oli hoopis notsu juures? Ma seal kaevama ei hakanud, ei leidnud otsingutki.

      Kustuta
    2. Mul on olnud ainult see jutt, et kui ma kunagi superkangelaseks hakkan, siis see on kuri krunni ja prillidega tädi. Rents viitas sellele kunagi, aga tädistumise teemast pikemalt selles postituses ei kirjutanud. Äkki Rents kuskil mujal või Ritsik?

      ma ise olen iseenesest olnud kogu aeg "tädi"-sõna tagasivõitmise fänn - et mismõttes kasutatakse solvanguna mingit sõna, mis võiks olemuselt olla neutraalne sõna, mis tähistab kas endast vanemat naissugulast või üleüldse täiskasvanud naisterahvast, kes pole oma kõige lähema pere liige. Ma arvan, et selle solvanguna kasutamine tuleb misogüüniast (mis võib vabalt olla ka internaliseeritud), eriti vanemate naiste vastu.

      Kustuta
    3. Tädindust sai põhjalikult lahatud Ritsiku juures.

      Ütled: "Kui ma mõtlen, et vähem kui aasta pärast saan 40, siis ajab see mulle ainult naeru peale. See ei ole reaalne!" Jah. Just. Täpselt nii. Ainult et minu puhul on see veelgi vähem reaalne, kuna number 4 tuleb asendada numbriga 6. Kusjuures ma ei ole üldse “tahaks igavesti noor olla” või “olen praegu parimas vormis” või “60 on uus 40” tüüpi. Mul ei ole vananemise vastu mitte kõige vähematki, pole kunagi olnud, aga mulle lihtsalt ei mahu pähe, no ei mahu, et ma vähem kui aasta pärast 60 saan.

      Kustuta
    4. Just, Ritsik oli mul järgmine kahtlusalune tädinduse teemas, ilmselt tema juures siis oligi!
      Eeee...ja Epp siin ongi kohe järjekordne näide sellest, kuidas blogija vanusega mööda pannakse. Ma arvasin ikka, et sa ka seal 40 ligiduses.

      Kustuta
  9. Don't play your rock 'n' roll to me
    That ain't the way it's meant to be
    I ain't so blind that I can't see
    Just let it lie, let it be…
    ---
    https://www.youtube.com/watch?v=q_dJhBJyE18
    ---

    VastaKustuta
  10. Mina olen 66,
    aga see ei ole vanamuti blogi,
    sest Marca on kui minu laps,
    sama vana ja sama ärritunud.

    Ma eitea kuidas tänapäeva 40sed
    üldse hakkama saavad, sest see ei ole
    veneaeg, mil minusugused 'karastusid',
    täna on keskkond oluliselt karmim.

    Marca on suht mõistev ja leebe olnud
    oma ja meie olukorra kommentaarides,
    sest ta ise ka otsib lahendust.

    Aga juba on ilkuvad 40sed nolgid kohal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selline vanusevahe on juba "kriminaalne" :)

      Kustuta
  11. Naljakad vastused ja teema. Kõik püüavad tõestada, et nad ei ole täiskasvanulikud ja täiskasvanud. Kõik on nii erilised - nooruslikud ja vabad ja omapärased.
    Mida peate siis silmas täiskasvanud olemise all, et seda nii hirmsasti väldite ja kardate?
    Mina olen küll täiskasvanud alates 17-eluaastast. Siis läksin tööle kooli kõrvalt, sain aru kui raskelt raha tuleb lihttööga ja hakkasin ise hakkama saama oma valikute ja oma otsuste tagajärgedega.
    Huvitav, et inimesed,elavad aastaid samas kohas sisseseatud pesas, kes aasta-aastalt sama tööd teevad, harrastavad ikka samu hobisid, reisivad paar korda aastas, käivad mõnel kontserdil ja etendusel, peavad ennast eriliselt mittetäiskavanuks.
    Vastutad iseenda eest, teed oma otsuseid. Mis see täiskasvanuks olemine siis veel on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina teiste eest rääkida ei oska, mida nemad peavad, aga enda meelest täiskasvanud olla ongi miski sisemine tunnetus. Mina otsustan ja mina vastutan. Mina seda näiteks ei tunne, et ma oleks midagi kunagi kusagil otsustanud, planeerinud ja nüüd vastutaks selle eest, mul on kogu aeg tunne, et mind paljastatakse, saadetakse tagasi keskkooli, naerdakse välja, suured inimesed näitavad näpuga ja emme-issi peavad appi tulema.
      Täiskasvanu on mu meelest selline vastik kaagutaja, kes räägib, kuidas tema ikka omal ajal pidi kannatama ja kõik tuleb raske tööga ja bla-bla-bla. Mitte nagu enda emme ja issi, kes tulevad appi ja aitavad, vaid nagu mingi vastik õps koolis, kes targutab.

      Kustuta
    2. Valan natuke tuld teemale juurde, muidu hakkaks ju igav: täiskasvanutel on sageli lapsed. Mõnel isegi 3-4 last. Ma ei tea, kuidas te laste, karjääri, eraelu ja hobidega hakkama saate, aga iga mööduva aastaga väärtustan aina rohkem selliseid naisi. Ja üldse tublisid, tarku ja toredaid naisi (lastega või ilma).

      -27a lastetu naine, muus osas mõõdukalt täiskasvanulik

      Kustuta
    3. Lastega on see kummaline teema, et mina ei suuda mõelda, et "minu tehtud/kasvatatud - hästi tehtud!" Ma ei suuda näha enda panust kusagil nende heade tegude taga. Ma pigem mõtlen, et huh, vedas, mul on lastega vedanud. Noh, tegelikult on mul vedanud tööga (ei pea eriti tegema), kooliga (pea oli hea lihtsalt), elukaaslasega (aitab mind ja ei õienda), koduga (tutvuste kaudu ja heas kohas) ja kuna ma ei tunne, et ma olen selle kõik oma olemisega/panusega ära teeninud, siis ongi hirm, et äkki tuleb ühel hetkel "pettus" välja. Pean hakkama tegelema "valik-otsus-tagajärg" teemaga, mida ma üldse ei valda.

      Kustuta