kolmapäev, september 16, 2020

Meil omal ajal küll...!

Ma üldse ei salli neid, kes kukuvad seletama, kuidas "neil omal ajal küll" - selge märk kännustumisest mu meelest, aga. Ma usun, et alati on olnud igasuguseid, samas hetkel loen Eia Uusi kurikuulsat viimast romaani (nime ei saa kirjutada, sest see ei käändu inimesemoodi) ja see pole üldse mitte ainuke, kus põhikooliealised muudkui käperdavad, amelevad ja teevad muud säärast. Üldse mitte soovides pisendada kellegi teismeea kannatusi, räägin lihtsalt enda omadest.

13-aastaselt peikad? Mingid poisid, kes suruvad su koolis pikali ja käperdavad tisse? Räägitakse, et tänapäeval on puberteet varasemaks nihkunud, aga vähemalt Eia Uus´i raamat räägib täpselt minuvanuse peategelase elust. 40-ringis inimesed. Mu meelest mingisugune seksuaalsus üldse tuli nii 16-aastaselt, aga 13 oli vähemalt meil see iga, kus vastassugu oli rõve ja tabuteema. Loeti küll Põhjanaelast 12-aastase Sanna lugu, kes väitis, et "seks on mõnna!", aga keegi ei uskunud. (Nagu kõik teavad Sanna lugu, onju? Netis väideti, et see olla hoopis naljakiri olnud, aga toonaste teismeliste maailma mõjutas laialt). Mingid kõlakad käisid, et kuskil pidada olema poisid, kes tunni ajal tütarlaste rinnahoidjaid selja tagant lahti teevad. Ma ei tea, mis skandaal sellest tulnuks, kui meil klassis keegi seda üritanuks. Meil peksti üksteist tahvlilappidega ja klobiti niisama, aga see, kes oleks midagi niisugust üritanud, oleks eitede käest rämedalt tappa saanud. Poisid ju kartsid tüdrukuid! Mindi üle tee ja tehti nägu, et ei tunne, kui mõni vastu tuli. Peikad? Haahaahaa! Endavanused poisid olid nilbed tatid, vanemad poisid hakkasid huvi pakkuma umbes 16-aastaselt ja ainsad armumisobjektid olid Backstreet Boys ja Koit Toome. Mu meelest elasid sellevanused tüdrukud ja poisid niivõrd erinevates maailmades, et kokkupuutepunkte peaaegu ei olnudki. Tõsi, keegi võõras tüdruk kunagi imestas, et meie koolis ongi poisid sellised tatid või, neil küll mitte, aga meil tõesti ajasid poisid veel põhikooli lõpus üksteist tahvlilappidega taga ja naisi nägid ehk ainult unes. 

Aga et mingid paarikesed põhikoolis? Jah, mäletan, meil üks oli, siis kui mina juba keskas käisin. Sellest tuli õudne skandaal, vanemad aeti neil vaesekestel kooli - kuhu see kõlbab, istuvad sööklas üksteisel süles ja suudlevad! Amoraalsus kooli territooriumil! Mingit lahendust ei saabunud, teismeliste vanemad täielikult tolereerisid noorte armastust (mida nad siis ikka tegema oleks pidanud?), aga meelde jäi see kui erakordne sündmus. Keskkoolis jah juba mingid paarid olid, kuigi ma siiani imestan, kuidas mõni ometi suudab sellise pilguga vaadata tüüpi, keda ta esimeses klassis paksude pruunide (mõnel juhul ka täispissitud) sukkpükstega mäletab? Samas see on juba minu mure, üllatavalt on enamik neid minu keskaaja paare siiani koos ja see on ainult tore. 

Et mitte jätta endast muljet kui lihtsalt ühest koledast eidest, keda keegi käppida ei tahtnud, siis tegelikult üks episood isegi oli. Keskkoolis, paralleelklassidevaheline disko. Üks kole poiss paralleelist kutsus tantsule, juhtus aeglane lugu tulema ja ta toppis oma külmad käed mulle kampsuni alla. Mäletan, et mõtlesin - vahi, kui julge teine, kes ta enda arvates on? Ega ma midagi öelnud või häbistatult minema tormanud, lihtsalt mõtlesin, mihuke lollakas. Lihtsalt üllatav oli, ei uskunud kellestki midagi niisugust. Loo puändiks oli see, et järgmisel nädalal näidati koolis filmi sünnitusest ja see tüüp oli ainus, kes ära minestas. Nagu tissi katsuma oled kõva mees, aga jalgevahet nähes vajud ära? Sellest sai hea nali, mida edasi rääkida. Ma ei tundnud, et see, et mind käperdati, kuidagi minusse puutuks. 

Üldse, seoses kooli ja poistega ei meenu midagi piinlikku. Keskkoolis eksis üks klassivend sügisel kehalise riideruumi uksega (poiste ja tüdrukute omad olid võrreldes eelmise aastaga ära vahetatud ja tema ei teadnud) ja siis oli häbi hoopis tema poolel, mäletan. Et noh, ikka kehtis see - poisid kardavad tüdrukuid. Ma olen selle kuidagi iseenesestmõistetavalt ellu kaasa võtnud. 

Seoses kehadega läksid minu puhul nõmedaks hoopis naised. Kooliarst, kes klassiõe juuresolekul külma käes kügelevale palja ülakehaga mulle käratas: "Mida sa häbened oma tisse? Teised sinu asemel oleksid kadedad!" Tahtsin maa alla vajuda. Kunstiõpetaja, kes taaskord teiste juuresolekul teatas, kuidas minu puhul ilmselt keegi esimesena näkku ei vaata...See traumeeris mind ikka piisavalt, et ma hilisemas elus küsisin kõigi oma peikade käest selle paikapidavuse üle. Ja mitte pagana ükski ei kinnitanud seda arvamust! Kõik olid pigem hämmelduses sellest arusaamast, et ega me mehed, ikka nii pealiskaudsed ka ei ole. Või ma olen saatuse nöögina mittetissifetišistide otsa sattunud lihtsalt, sest ma tegelikult usun, et mehed sõltuvad oma hinnangutes enamjaolt visuaalist. Kui mulle on öeldud, et ma olen ikka koletult naiselik naine ja ma silmi pööritan ning selgitust nõuan, siis vastuseks on enamasti "a sul on naiselik figuur ja pikad juuksed" Nojah, siis. Lõikan juuksed maha, panen koti selga ja enam naine pole. Lihtne. L. vaeseke väidab, et kõige olulisem naise juures on jalad, ma ei tea, kuidas ta nii vale naise otsa sattus siis, sest minul on lühikesed jalad (pun intended) või vähemalt nii tundub, kui ma poodi pükse ostma juhtun. Teisalt saan ma vähemalt kindel olla, et mind jalgade pärast ei peeta.

19 kommentaari:

  1. Meil omal ajal ...
    Mõtlesin kas julgen ennast kommenteerides perverdiks tunnistada, sest huvi tüdrukute vastu tekkis juba esimeses klassis. Põhikoolis armusin ikka päris mitmesse klassiõesse, käisime salaja kohtamas aga koolis tõepoolest julgesime ainult piiluda kui arvasime, et keegi ei näe. Keskas sai tüdrukutega juba tõsisemalt asjatatud koolipidudel, sünnadel, õpilasmalevas kuid mitte koolis. Vaatasin põhiliselt ikka endavanuseid.

    Mida kellegi juures esimesena märgatakse, eks ikka seda mis silmatorkav ;) Kellel juuksed, kellel nägu, kellel tissid, kellel jalad, ... jne ... Lisaks tuleb muidugi mängu personaalne maitse.

    VastaKustuta
  2. Vanust 36, rinnahoidjaid avada üritavad klassivennad ning paarikesed olid põhikoolis olemas.VAstassoovastu huvi ikka oli kuigi selle realiseerimiseni läks mul veel aega...
    Sõbra õde oli 12 nii nullindate alguses ja tema sõbrannade hulgas oli selles eas juba "raseduspaanikat" kui muid suhtedraamasid...

    VastaKustuta
  3. Põhikoolis paarikesi polnud, aga poisid terroriseerisid ilusamaid tüdrukuid küll. Veeti kempsu ja kabistati. Ise mäletan kõige räigemat seika kui seelik üle pea tiriti ja teine samal ajal sikutas pükse. Nalja pärast, vahetunnis ja kõigi ees. Sellest ajast käisin ainult pikkade pükstega. Maakool ja õpse ei huvitanud, mis vahetundides toimus. Stabiilne hirm, tunnikell oli kergendus.
    Keskkoolis olid ingelligentsed ja toredad inimesed. Täiesti teine maailm. Verbaalset lõõpi oli, paar vabameelsemat ka klassis, kelle kohta sahistati, et suhtes, aga see pidi olema nii delikaatne, et ei eksponeeritud. Üks ei lõpetanud meiega, jäi lapseootele ja tuli aktusele õnnitlema. Heatahtlik suhtumine oli. Lõpetasin 1989.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Intelligentne on see sõna, kirjuta veel öösel voodist telos :D

      Kustuta
  4. Mul - Marcast veidi vanemal - on ses mõttes nagu Marcal, et koolis keegi midagi sellist ei üritanud. Mis ei tähendanud, et lapse- või varateismeea käperdajad oleks puudnud, need olid võõrad - kamp vanemaid poisse linnaliinibussis ja suvaline võõras mees tänaval, kes möödaminnes lihtsalt lambist tissi katsus. Liputajad on veel omaette rubriik.

    Tolle mehe käperdamist ei võtnud minagi nii, et see oleks kuidagi minuga seotud. Kui need suuremad poisid bussis nühkisid, siis võtsin seda kui kiusamist ikka - üritasin emotsionaalselt distantseeruda ja olin natuke õnnetu.

    Sellest, kuidas klassikaaslastesse saab armuda, ei saa minagi aru, aga muidu olin ma alates umbes 11. eluaastast pidevalt kellessegi armunud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olin ka "armunud", aga see armumine oli alati selline ideaalis "ja siis ta tuleks ja räägiks minuga ja me saaksime sõpradeks", mitte mingi unelm millestki seksuaalsest.

      Kustuta
    2. mnjah, ma suurem osa ajast ei tihanudki millestki unistada, armumine oli lihtsalt see tunne, et liblikad on kõhus. Kui unistasin, siis tasemel "et ta mind märkaks".

      Kustuta
  5. Põhikooli ajast meenub kitsas ja pime koridor (70ndate lõpp/80ndate alguse projekti järgi ehitatud "mammut-koolimajad"), kus ühelpool õpetajate tuba ja teisel pool kaks klassiruumi. 7-8klassi poisid võtsid end mõlemale poole koridori rivvi ja lükkasid (õigem oleks öelda tõukasid) koridorist läbiminevaid tüdrukuid, andes laksu seljale (ikka selleks, et rinnahoidja plastikust kinnitus klõpsti lahti tuleks). Imestama pani, et õpetajad ei näinud/kuulnud, direktor jälle kuulis/nägi ja võttis poisid vaibale. Kahjuks mõju ei olnud pikaajaline. Järgmisel päeval jätkus kõik sama hooga. Õnneks seda koridori ei pidanud iga päev läbima, et kehalise või keemia tundi minna.

    Verbaalset nokkimist tuli poiste poolt ikka ette, kuna poisid oli põhikoolis pisikest kasvu ja enamjaolt kidura kehaehitusega, siis sai nad koheselt paika pandud ja sellega oli teema ammendatud.

    Keskkoolis viimases klassis tekkisid esimesed suhted, üks klassiõde läks õhtukooli, sest jäi lapseootele. Kõik olenes koolist ja juhtkonna suhtumisest. Teises koolis käival endisel klassiõel lubas kooli juhtkond lapseootele jäänud tüdrukul koos oma klassikaaslastega lõpetada. Moraalne kompass oli erinev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vat kui huvitav, me oleme ju enamvähem ühevanused (ma praegu 34), aga oma gümnaasiumiaja rasedusejutud on kõik sellised, et õhtukooli mindi siis, kui raseduse pärast polnud võimalik koolis piisavalt kohal käia või kui juba kooli ajal sünnitati - nii kaua, kui tervis lubas kohal käia, ei olnud kuulda, et kellelgi probleeme oleks tekitatud.

      Kustuta
    2. Jah, mismõttes "lubas lõpetada"?
      Et kästi enne kontrolltööd rasedustest teha ja kui positiivne, said automaatselt kahe ja eksamile ka ei lubatud, või mis?

      Mina olin kogu kooliaja selline nohik, et naisinimest oma käega katsuda - oli täiesti mõeldamatu.

      Kaur

      Kustuta
    3. Meil ringles jutt ühest neiust, kel oli raske diabeet ja kellele arst ütles, et lapse võid ainult noorelt saada, hiljem enam võimalust pole ja kuna tal oli noormees olemas, siis vanemate nõusolekul jäigi keska lõpus rasedaks, aga visati selle eest koolist välja "sest amoraalne ja annab halba eeskuju". See olevat enne minu aega juhtunud lugu, ei tea, kas tõsi.

      Kustuta
    4. oi kus ma tahaks selle moraalse kompassi neil "annab halba eeskuju" argumendiga väljaviskajatel kuhugi tšakrasse toppida.

      Kustuta
    5. Siin tuleb siiralt rõõmustada selle üle, et ajad on muutunud. Muidugi mitte kõikjal üle ilma, aga ikkagi.

      Kustuta
  6. Kaur: kool lubas rasedal (so kõhuga) koolis edasi käia niinagu enne rasestumist. Ei näinud selles miskit amoraalset või halba eeskuju kaasõpilastele.

    VastaKustuta
  7. Kummaline, mõlemas kahes Tallinna koolis, kus käinud olen, juhtus vähene katsumine vaid vastastikusel nõusolekul, vähemalt nii palju kui mina tean või kuulsin. Kiusati ikka samast soost ohvreid, mis üldiselt 😉 välistas seksuaalse tausta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma arvan, et ühes neist koolidest käisin ka mina ja mind kiusasid küll ka poisid, õigemini, füüsiliselt tulidki kallale ainult poisid.

      Kustuta
    2. ... aga see oli minu arust seksuaalse kiusamise jaoks veel liiga noores eas.

      Kustuta
    3. Ega ma väida, et üldse ei esinenud. Lihtsalt mina ei märganud ega kuulnud. Kooli sõpruskonnas oleks sihukest asja üheselt pahaks pandud.

      Kustuta
  8. Meil oli põhikoolis 90ndate lõpus mitu paarikest. Käisid, amelesid, tantsisid. Poisid 'kiusasid' ilusaid edevaid tüdrukuid kabistamisega. Mu sõbranna oli 13, kui esimest korda suudles ja kui ma lõpuks 15-aastasena linnas mingi poisi leidsin, kes tahtis käima hakata, tundsin suurt häbi, et mind pole veel keegi suudelnud.

    Ühte juhtu mäletan, kui ma püüdsin endast vanemale poisile koolidiskol põlvega munadesse lüüa, aga ta ainult naeris. Ja ma ei mäleta, mille eest. Kas ta käperdas? Ei tea. Mäletan ainult seda kimbatust, et see legendides tõotatud enesekaitse ei tee tegelt midagi.

    Mina sünnitasin suvevaheajal pärast gümnaasiumi lõppu. Lõpuaktusel olin nii rase et hirmus. Kooliskäimist see ei seganud, kuigi räägiti lugusid tüdrukutest, kes raseduse puhul kooli pooleli jätsid. Kehalisest olin vabastatud, muusikaõpetaja veidi vahtis ja õppalajuhataja ilmutas ainult muret, kas ma jõuan. Siis ütlesin, et ikka raske on jaa (tegelt oli suva) ja ta ütles, et ma ei pea puudumiste pärast muretsema (jess).

    VastaKustuta