pühapäev, oktoober 11, 2020

Teooria

Sinclair McKay "Dresden. Leegid ja pimedus". Jõhker raamat. Samas mind on see teema psühholoogilisest vaatepunktist juba ammusest ajast huvitanud. Kuidas? Miks? Tundub, et lugemisest oli kasu ka, andis teooria, mis kuskilt otsast lootustandev ei ole, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Kõik see, mis on meis hea, annab samal ajal jõudu kõigele sellele, mis meid hävitab.
Inimese esimeseks impulsiks katastroofi korral on veenduda selles, et tema lähedastega on kõik korras. See on ilus ja inimlik. Samas ajendab meid teisi hävitama täpselt see sama omade kaitsmise kihk - aga miks nemad siis? aga nemad ju ka! nemad alustasid! Jah, täpselt nagu liivakastis, terve elu. Me ei muutu fundamentaalsetes aspektides.
Kas kunagi on võimalik ületada see "meie vs nemad" veelahe ja aru saada, et me kõik oleme üks? Ilmselt mitte, sa ei saa ju asendada oma lähedasi suvaliste inimestega tänavalt. See on ühe ja sama teema kaks otsa. Nagu vist kõik head asjad, mis inimlikkusega üldse seotud on, neil kõigil on pahupool. 

N.Y. Harari kirjutas oma "21-s õppetunnis 21. sajandiks", et rahvusriigid, hoolimata kõigest sellest negatiivsest, mida me praegu nende juures märgata võime, on tegelikult ikkagi inimkonna suursaavutus. Nagu demokraatiagi, on see parim valik halbadest. Rahvusriikide lagunemisel ei tekiks üht suurt ülemaailmset kokkuhoidvat kogukonda nagu julgemad liberaalid ehk loodavad. Ilma rahvusriikideta oleks hõimuühiskond, nagu see on olnud sajandeid enne rahvusriike ja nagu see mõnes kohas maailmas tegelikult siiani on. Rahvusriik ei ole "meie vs nemad" maksimum, see on pigem kompromiss ja ühtehoidmise tunnus. On see parim võimalik, mida inimesed üldse suudavad? Harari oletab, et katset luua ülemaailmne kogukond, võiks teha mõni sotsiaalmeediahiid. Väidetavalt olla Zuckerberg selle poole ka püüelnud, lubades idee õnnestumise korral suisa oma kasumitaotlused tagaplaanile seada, sest mis oleks rohkem väärt kui tõeline rahu ja inimkonna ühendamine? Noh, senini ei ole tal see õnnestunud, sotsiaalmeedia on jäänud üksnes vahendiks või kui see ka on mõne uue kultuurivormi sünnitanud (nina telefonis ketramise), siis igatahes mitte midagi eriliselt õnnistavat kogu inimkonna jaoks. Pigem on sotsiaalmeediat kasutatud grupisiseseks koondumiseks, mitte aga erineva maailmavaatega inimeste ühendamiseks.

Ainsa loogilise lahenduse tõi mu meelest välja A. Huxley oma "Heas uues ilmas" - inimeses tuleb maha suruda lähedustung. Kui sul ei ole lähedasi, ei ole sul ka vaenlasi. Elame pealiskaudsete, aga õnnelikena. Armastus ja vihkamine tulevad paraku ühest ja samast allikast, aga kas me oleksime nõus ühest jagu saamiseks teise ohverdama? 

P.S. "Pööra ette teine põsk" on äärmiselt nutikas õpetussõna, mida jagada enda potentsiaalsetele konkurentidele või vastastele. Et nad ometi seda uskuma jääks!

 

6 kommentaari:

  1. Üksinda ilma lähedaste ja grupikuuluvuseta oleks maailmas hoopis lihtsam formaalloogiliste otsuste alusel elada. Paraku tekib reaalses maailmas, kus ressursse kõigile ei jagu, konkurents ja ellujäämise (või sulaselge ahnuse) nimel võitlus ressursside jagamise pärast. Esimeseks prioriteediks kodanik ise ja tema lähedased, edasi järjest suurenevad grupid külast rahvusriigi ja inimkonnani välja.

    "Elulised huvid", "Mõjupiirkond", ... pole rahvusriikide jaoks miskit muud kui enesesäilitamisinstinkti avaldumine poliitilises formuleeringus (loomulikult pole teiste riikide elulised huvid või eksisteerimine kärbsemustagi väärt).

    Vetsupaberirulle haarame süümekateta teiste eest ära, samuti paneme tuima rahuga nahka viimased kalad kui see veidigi inimkonna näljasurma edasi lükkab. Inimene on sotsiaalne karjaloom, äärmusolukordades kerkivad esile instinktid.

    Mingi ülemaailmne ühiste väärtushinnangutega kogukond on vastuolus inimloomuse alustugedega, suurem ulme kui kommunism. Võistlemine ja võitlemine on elusolenditesse sisse programmeeritud, aegajalt esineva koostöö põhjuseks sellest tulenev individuaalne eelis (sõjas võideldakse gruppides, sest see on efektiivsem meetod teiste nottimiseks ja ise ellujäämiseks kui ükshaaval vastuhakk).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiesti nõus sinu kirjutatuga!

      Kustuta
  2. Anonüümne4:02 AM

    Lugemisest praktiliselt saab ainult sooja. Kuna meid juhivad vajadused, siis kui meil pole võimalik jõuda ulmesse.
    Tegelikult kõik loomaaia loomad ja koduloomad elavad kommunismis ja ulmes.
    Kui inimestel õnnestub selline robot teha mis inimkonda valitseks, on kohe küsimus kes seda valitseb või tuleb igale inimesele oma valitseja teha.:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja isegi neile loomadele me tunneme pigem kaasa - elavad küll kauem, kui looduslikud liigikaaslased, aga mis elu see selline on!

      Kustuta
  3. Anonüümne1:23 PM

    Iga asja ka teooria tegemiseks on vaja ideed. Riik ongi ainult idee, mida teha süsteemiga. Min ütleks seda, et inimene kloonib kogu aeg liivakasist peale oma mõtteid, sest kõike saab taandada liivakasti tagasi. Tegelikult liiguvad asjad kõik lõpmatult ühes suunas, aga teoorias saavad nad ka tagurpidi liikuda. :)

    VastaKustuta
  4. Teooria on alati,
    veidi räpakas mõte,
    mis lunib aktsepteerimist.

    Dogma on aga alati puhas,
    juba aegade algusest ja pühitsetud,
    ja selle aktsepteerimine ei ole päevakorras.

    Ehk, armastuse ja vihkamise vastasseis :)
    on ka meie blogisse lõpuks jõudnud 2K aastat hiljem.

    VastaKustuta