neljapäev, oktoober 15, 2020

"Emme, miks me peame seda tegema?!"

Oleks ikka pidanud oma lastele ka otse sünnitusmajas nutiseadme nina ette torkama, nagu kõik trenditeadlikud inimesed teevad, nüüd siis omad vitsad peksavad...

Nimelt, Nutisport. Kooliskäijate vanemad ilmselt on kursis, teistele lühidalt, et tegemist on siis netikeskkonnaga, kus lahendatakse erineva raskusastmega matemaatikaülesandeid - aja ja punktide peale, vale vastus võtab punkte maha ja parimatest koostatakse edetabeleid. Mikro ülesanded on iseenesest väga lihtsad, arvuhulkade loendamine, aga keeruline on see kiiruse ja täpsuse pool. Kõigepealt tuleb õpetada laps õigeid klahve leidma ja hiirt kasutama - jah, jälle minu viga, 7-aastane ei ole sellega varem kokku puutunud. Teisalt tundub mulle arukam õpetada seda, kui tahvlis või telefonis näpuga toksimist, seda oskab ju igaüks. Mikrol halvasti ei lähe, aga teda viib kohutavalt endast välja, kui hiir kogemata valele klahvile satub ja ta selle tõttu aega ja punkte kaotab. "Igavene....kakajunn!" Selgitan, et rahu, pole mõisa peale mäng ja teistel juhtub ka nii jne. No igatahes tuju saab rikutud.

Järgmine kord mõtlen, et äkki tõesti oleks tahvlis lihtsam? Lähme kergema vastupanu teed? Tuleb välja, et ei. Tahvel on veel hullem. Mikro näpud on küll tillukesed, aga eksivad ikkagi valedele klahvidele, lisaks on tahvlil külje peal "tagasi" nupp, mida iga hinna eest vältima peab, muidu on käimasoleva katsega lõpp, lisaks ei tohi näppu ekraanile lohisema ka jätta, see tekitab zoomi. Iseenesest halvasti ei lähe, tulemustelt raudselt üle keskmise, aga Mikro ei ole rahul. "Ma ei taha seda teha! Emme, miks me peame seda tegema?!" Sest suured ja targad tädid-onud mõtlesid, et see on vahva, lastele matemaatikat mänguliselt õpetada, lastele ju meeldib mängida?! 

Ma olen ise mitu korda meelsust avaldanud, et mulle konkureerida ei meeldi. Ilmselt on see mentaliteet lastesse edasi kandunud. Koos perfektsionismiga, muidugi. Ja lühikese süütenööriga. Palju õnne. Mikro väldib täiesti teadlikult kõiki võistlusi ja osaleb ainult neis, kus parimat ei valita. Ta juba teab, et kui ei võida, siis saab tuju rikutud (ja kõrvalolijad sõimata..). Kuidas sellist "iga hinna eest esimeseks" mentaliteeti murda? Mul endal käis krõks ära alles siis, kui koha võttis üle pohhuism - niikuinii pole millelgi tähtsust. Ma ei tahaks, et lapsel see krõks nii vara ära käiks. "Võistlemine ja võitlemine on elusolenditesse sisse programmeeritud" kui ma siin tsiteerin TT üht varasemat kommentaari, millega ma täitsa nõus olen, sest ma ju usun ka ikka evolutsiooni, eks. Kuidas selles kõiges mingit normaalset tasakaalu hoida, et ei tekiks frustratsiooni, samas ka mitte kõigele käegalöömist?

Teisalt ma usun, et omajagu süüd on siin ka konkreetsel arvutimängu mentaliteedil. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina avastan ka tihti, et arvutimängu mängimine ei lõõgasta, vaid ajab pigem pingesse. Mina mängin, keegi segab, mina käratan: "Ah, mis sul vaja oli, ah!?" Mäng suudab tekitada hasardi, mis su reaalsusest välja imeb ja siis sa toksidki sada korda, et saada parim skoor ning vannud, kui miski sind "ebaõiglaselt" takistab. Täielik "kakajunn!" Meestest rääkides olen ma alati heldimusega mõelnud, kuidas minu omal pole ühtki pisikest häirivad kiiksu, mis aja jooksul kumuleeruda võiks  - ei jäta ta sokke vedelema (või noh, see ei häiri mind lihtsalt), ei vajuta hambapastatuubi valest otsast ega midagi. Aga viimasel ajal ma olen avastanud ühe asja, mis mind üha enam häirib - ta ohib ja tänitab arvutimänge mängides passiivagressiivselt. Eks ta ise ütleb, et see ei puutu ju minusse, ta oma "lollide mängukaaslastega" suhtleb, aga no mind häirib, ma olen liigne empaat, mul läheb ka kohe tuju ära, kui keegi kõrval niimoodi saeb. 

Kokkuvõttes mul on kahtlusi, kas hasarti tekitavad arvutimängud on ikka parim tee matemaatika või mõne muu aine lastele armsaks tegemisel.

34 kommentaari:

  1. Ma olen arvutiga mänginud rohkem kui teie keegi (ja nõus vereni kaklema igaühega, kes selles kahtleb) ja näinud igasugu kaasmängijaid. Mõni lihtsat LÄHEB täiesti närvi, ka siis, kui tal läheb mängus hästi. Täiskasvanud inimene, muidu normaalne ja mõnus ja tark ja mis, aga arvutiga mängides hullub.

    Moraal? Inimesed, raiped, JÄLLE ei ole kõik samasugused.
    Moraal 2? Mitahes metoodika ei ole sobilik KÕIKIDELE.

    Kes tahab, õppigu arvutamist läbi võistlemise, aga kes ei taha, ei pea. Kogu klass pranglima panna - on okei - üheks-paariks korraks. Edasi olgu nii, et fännid nutisportigu ja ülejäänud ei.

    VastaKustuta
  2. Sügis..
    uus külm päev..
    lõpuks tunnen lõhnu!

    Sahistan otseteed läbi vahtralehtede
    oma Grossi poodi, ja kohe kangastub,
    kurat, ma kommenteerisin eile jälle.

    Ohhsa, mis nüüd küll saab,
    käib kerest läbi ilge süütunne,
    aga sügis on ilus ja sügis on süüdi ;)

    Vahtralehed kujudel eriti.
    Vahtralehed kui Canada,
    Vahtralehed üldse...

    P.S.
    Minu lemmik arvutimäng on Solitaire,
    see originaalne ja ainus XP versioon,
    mis oligi algselt õpitarvara mitte mäng.

    Ma olen sellele kindlaks jäänud, 1 mäng elus :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vot, aga mina mäletan Reversi't, mis oli Windowsi komponent enne Solitaire'i. Mustvalge Windows, õigemini must-merevaigukollane, versioon oli vist Windows 386 (intel 80386 järgi). Duh olid ajad.

      Kustuta
    2. Tegelikult,
      ei ohusta meid miski...

      Mina mäletan...
      Nairit (Armeenia toode)
      Minski kappe (Valgevene toode)
      Mis neid kõike ühendab?
      Jah, seal käib sõda.

      Eestis tehti ka Juku.
      Mida sellest siis järeldada
      muud kui oleme sõjaolukorras.

      Kustuta
  3. Saatsin sel sügisel kooli üsna nutivabalt kasvanud 7-aastase. Nutitelefoniga oskab küll helistada ja oma mingit mängu mängida aga Youtube ega Tiktoki kasutada ei mõista. Päris kahju on lapsest kui vaatan kuidas ta kasutajanime trükkimiseks muudkui tähti klaviatuuri mööda taga otsib ja 10monkeys keskkonnas hiirega üsna huupi klikke teeb. Laps ise ka õnnetu, et arvutitunnis kõige aeglasem on. Teeme siis kodus järeltunde, harjutab hiirt kasutama ja uurib,kus miski klahv on. Keeruline on olla 7-aastane praegusel ajal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nele,
      hiire kasutamine ei ole eluõpe.
      Tegelikult ka kool ei ole eluõpe.
      Ema, kui viitsib, annab kõrghariduse.

      Kustuta
    2. Huvitav, siis meil isegi hästi veel, ei mingeid arvutitunde ega muud sellist. Arvutitund algas mul suuremal alles viiendas klassis.

      Kustuta
    3. Meil arvutitund kohe esimeses aga on ikka ilmselge vahe,kas lapsuke esimese asjana tunnis võtab Minecrafti lahti või alles üritab välja mõelda, et kuidas see masin käima käib ja kus see "M" klahv veel on...

      Kustuta
  4. Ma olen olnud samasugune, et võistlusmomenti ei kannata, aga ometi on täiskasvanud peast mu ellu tekkinud võistlusi, mida ma naudin (mälumängija khm). Vahe paistab olevat selles, kas tegevus ise haarab mind nii palju kaasa, et ma unustan edetabeli. Nuppude tagaajamine jms tehniline jukerdamine (mis on sisu suhtes ju kõrvaline) sellisesse vooseisundisse pääseda mõistagi ei aita.

    VastaKustuta
  5. Arvutimängu koha pealt olen ilmselt teisel kohal Kauri järgi, no ei kipu kaklema minema :D

    Ise mängimise puhul tundume sarnanevat Marca perele - kipun mängu käigus frustreeritud saama, enamasti oma kobadusest: a la näpp lööb vale klahvi, automaadi salv jäi vahetamata, miks kurat ma RPG'ga ei uhanud või vähemalt granaati ei visanud selle asemel, et püstoliga kangelast mängima minna. Vannun enda totrate vigade peale, millegi pärast kaasa saab sellest häiritud. Teiste mängijate osavust pigem tunnustan. Kui häkkerid mängu tulevad vahetan serverit, dopinguliste vastu niikuinii ei saa.

    Minu jaoks on mängu juures punktide saamine, võistlus ja enda võrdlemine teistega põnev. Oleks ma pidevalt viimane siis ilmselt mitte. Sean endale realistlikke eesmärke ja võtan arvesse, et tegu on MÄNGUGA, mis päris reaalsuses mingit tähtsust ei oma. Mäng on meelelahutus, ei miskit muud.

    Õppimise ja mängu sidumise kohta on ilmselt nii, et osale sobib, osale mitte. Ma pole kunagi arvanud, et peaksin milleski maailma parim olema - sõltuvalt alast piisab tulemusest parima 1% kuni parema poole seas.

    Ääremärkusena ei saa mainimata jätta, et koolis ju võrreldakse lapsi õpitulemuste alusel, õpitulemuste seostamine arvutiga pole miskit erilist. Juurde ehk tuleb peenmotoorika, kus aeglasem või kobam ehkki tark laps võib kergesti osavale keskmikule alla jääda ja loomulikult see tekitab frustratsiooni. Ettevalmistus eluks, mis muud.

    VastaKustuta
  6. Päris palju koolimatemaatikat vajab omandamiseks harjutamist. Nii selgeks harjutamist, et oskus muutub peaaegu automaatseks. See automaatseks muutumine võimaldab hiljem raskemaid (ja seega ka põnevamaid) asju mõelda ja lahendada vähema valuga. Sest osaoskused on hästi selgeks treenitud. Nagu legodest on mõnusam ehitada, kui kõik on käeulatuses ja ei pea iga tüki jaoks püsti tõusma ja seda teisest toast tooma. Seega - nüri harjutamine selleks, et 'töövahendid'
    oleksid käepärast.
    Harjutamine ilma tagasisideta või ilma mingi variatsioonita ei ole mõttekas. Ei arenda. Arvutusülesanded on selles mõttes täiesti geniaalsed - tagasiside ja ülesannete varieeruvuse loomine on masinale käkitegu ja inimesele maks tüütu, suure tõenäosusega vigu teha.
    Seega nutisport. Et laps õpiks kiiret tagasisidet saades ja õpetaja saaks samal ajal inimlikult tagasisidestada muid tegevusi, mida masin ei oska. Või mõelda järgmiseks tunniks midagi ägedat välja.
    Ja võistlemine on seal juures selleks, et äkki kedagi huvitab. Aga ei pea ju. Sellest ju hinne ei sõltu?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Marca lastel on vist mingi muu teema, aga pmst on olemas ka inimtüüp, kes hangub selle peale, kui teab, et tegevus on aja peale. Eriti autismispektri inimesed pidavat nt tavalistes IQ testides halbu tulemusi saama, kui teavad, et stopper tiksub. Niipea, kui teha teist tüüpi testid, kus ajapiirangut justkui ei ole, saavad paremad tulemused - kusjuures KIIREMINI. Tähendab, asi pole kiiresti lahendamise võimes, vaid teadaolev ajapiirang muutub ise segajaks, inimene ei keskendu ülesandele, vaid sellele, et "appi, appi, aeg saab kohe otsa".

      Sellisel juhul pole ilmselt vahet, kas hinne oleneb sellest või mitte.

      Teine tegur võib olla klassi või kooli mentaliteet. Ma ei tea, kuidas praegu on, aga nii kümme aastat tagasi räägiti MHGst jutte, et seal on igas aines pidevalt võistlused ja kes pole üheski aines võitnud, on automaatselt luuser. Jääd ühtlaselt kolmandaks - luuser.

      Kustuta
    2. Ei sõltu, nii väikestele ei panda üldse hindeid veel, aga ju tal on see sisemine sund perfektsionismile nii tugev. "No ma ju teadsin, et on seitse, mitte kaheksa! Kuidas ma kaheksa vajutasin! Aarrggghhh!"

      Kustuta
    3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  7. No näed siis,
    trillitud põlvkond,
    on ausalt rääkinud.

    Ega nad ise ka aru saa,
    aga see ei ole nende viga,
    lihtsalt võtted on nii head.

    VastaKustuta
  8. Mõtlen iseenda peale ja mulle käiks selline matemaatikavõistlus vist eelkõige selle tõttu närvidele, et liiga määravaks saab matemaatikaväline: osavus õiget klahvi tabada. Või isegi hiire reageerimine (hiire seadistusest oleneb sellises asjas palju, aga 7-aastane ei oska tavaliselt ise seda seadistada).

    Pmst kukub see minu jaoks samasse rubriiki nagu meie algklassides, kus kirjandustunnis sai häid hindeid _ilusa_ lugemispäeviku eest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ilmselt mul ja lastel on suures osas samast asjast tingitud see ärritumine - no ma ju tean, miks võtab punkte maha lihtsalt mingi vormi küsimus?

      Kustuta
    2. Ühtlasi meenub nüüd mu ärritumine 1. klassis, kui ma sain kesise hinde guaššpildi eest, mis pidi kujutama kass Arturit. Meil polnud siis veel telekat, mul polnud aimugi, kuidas kass Artur välja näeb, aga ma maalisin oma arusaama järgi ühe stiilse kassi jäätist söömas. A näe, ei loetud sarnaseks. Pmst sain kehva kunstihinde selle eest, et ma ei vaadanud telekat.

      Kustuta
    3. See on alatu jah.
      Kunagi oli meie koolis kombeks anda kirjandi eest kaks hinnet - sisu ja vormistus (sh grammatika). Mõtlesin et loogiline. Tuleb välja, et ei.

      Kustuta
    4. Ei ole loogiline, minu kogemuse järgi pigem innovaatiline lähenemine. Mu sõbrast düsgraaf sai alati kõik kirjandid kahed, õpetaja vahel lihtsalt mainis, et sisu oli küll huvitav, aga hinde jaoks määras ainult vorm.

      Kustuta
    5. kui kirjand on eesti keele tunni osa, siis on grammatika hindamine täiesti kohane, grammatika on osa eesti keele sisust.

      Kustuta
    6. Seda küll, lihtsalt ilmselt võttis see düsgraafil igasuguse isu sisuga tegeleda, samas kui düsgraafist kirjanik võib täitsa olla.

      Kustuta
  9. Kirjeldatud probleem on kõikjal laialt levinud, ehk teoorja on selge, aga praktika see peab tulema nagu iseenesest ilma õppimata. Isegi joonitama on vaja õppida ja proovida, või on nii et võtad pliiatsi ja joonistad mida näed iseenesest lihtne tulemus on tavaliselt kakofoonia. Kõik see mis iseenesest peaks tulema, aga ei tule, on paha ja ajab vanduma, mõnele emotsionaalselt valus kohe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult on sul õigus, aga antud teemas väga ei päde, sest no mata praktika ei ole kiiruse peale arvutis hiirega hulkade määramine. Joonistamise ja ujumise puhul ilmselt pädeb. Eriti seetõttu, et leidub inimesi, kellel see sama asi enam-vähem iseenesest tulebki.

      Kustuta
    2. Ma ütleks seda teistmoodi nii, et mõte nagu oleks ja kõik peaks lihtne olema, aga kui seda mõtet teostama hakkad ja nn. lahtipakkima, siis tekkivad alles probleemid enne on tegevus mõttekujul olemas.
      Ma mõtlen seda, et iga liigutust peab kontrollima, ennem kui ta automaatseks muutub, vead tekkivadki sellest, et me arvame et me kontrollime, aga tegelikult aju jätab kontrolli vahele. Harjutamine ehk kordamine mõtestatult ongi õppimine ja välistab vead. Iseenesest tuleb ainult see mida inimene näeb ja kordab olude sunnil näiteks mäng. Kui tahad lapse peast arvutama õpetada näita talle see paberil ette mängi ja korda kuni see muutub tema jaoks automaatseks tegevuseks ehk iseenesest mõistetavaks (tean inimest kes nii tegi). Üks huvitav asi on veel kontsentreerumine, sellisel juhul aju peab lülitama kõrvalise tegevuse välja, et mälus salvestuks ainult olulised ühendused ja paraneb ka mõtlemis protsessi kiirus.

      Kustuta
  10. Mängimise kohapealt olen mina siin vist kolmas Kauri ja TT järel. Tõsi küll, enamus mängimisi jäid aastate tagusesse aega ja loodan sisimas, et see pisik tuleb tagasi. See selleks...

    Tahtsin öelda, et tegelikult arvutimänge on nii erinevaid ja palju sõltub sellest ka, et mis tüüpi mänguga tegu. Et kõik pole sugugi tulistamismängud või sellised, kus lähed vihaseks enda või teiste mängurite peale. Hea näide on erinevaid strateegiamängud. Kas siis reaalajas või käigupõhised (turn-based), kus peadki mõtlema kuidas ressursse majandada. Nt: Civilization, HoMM 3, Age of Empires, Command & Conquer, XCOM.

    Olen sinuga nõus, et matemaatikat pole hea sellise hasardiga õpetada, pigem süstemaatiliselt läheneda nagu murca juba välja tõi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. XCOM esimesi versioone sai lastega koos mängitud. Reaktsioon koolist: Õpetaja tundis huvi mis imeloom on ajuimeja "brainsucker", millega laps klassikaaslasi hirmutas 😁

      Kustuta
    2. Päris hea lugu. :D
      XCOM on tõesti väga hea strateegia. Endale meeldis 2012. aasta Enemy Unknown versioon sellest.

      Kustuta
  11. Viimane Plekktrumm kaudselt puudutas seda teemat. Edukultus ja see, kuidas see meis vaimselt mõjutab.
    Mina olen see, kes aja peale toimuvates tegevustes kinni jookseb. Elementaarsed asjad ei meenu. Meil koolis osad siiani armastavad teha rangeid kontrolltöd, et testida meie teadmisi. Naljakoht. Ma olen praktikas korduvalt nt kangast nullis rakendanud aga vastates unustasin lisada, et rakendaja istub telje all, taga, näoga pingi poole (mis on ainus võimalus tallalaudu siduda ja vahelikke teha) ja see küsimus sai 0 punkti :D
    Mis teadmiste kontrollist me siis räägime... praktikas ma ju oskan. Küsimus tekib, miks paganama pärast on ootus selline, et siduse kinnitust tuleks kirjeldada pingil istuja vaates kui reaalselt ei ole võimalik teiselt poolt telgi sidust teha :D Ma ikka jaurasin sajaga sel teemal ja rikkusin suhteid :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks ei võinud õpetaja selle peale lihtsalt küsida, et mispidi peab istuma...?

      Ah jah, ma muidugi tean. Sest kontrolltöö on _kirjalik_. Mis on täiesti jabur selliste üldiste asjade puhul. Suulise eksami või vastamise kohal saab väikesed mööda-küsimised ja mööda-rääkimised sujuvalt ära lahendada.

      See kirjaliku kontrollimise fetiš on täiesti.. uhh.

      Ja siis iseasi, et miks peaks keegi koolis olema üldse mingitpidi range. Mida see annab ja kellele?

      Kustuta
    2. Kirjalik jah.väidetavalt on eesmärk selline, et õpetaja saaks omale tagasisidet, mis lüngad meil on ja kas on vaja enne 1a lõppu veel mingeid teemasid üle korrata. Õnneks otsustas ta lahkelt, et kõik saavad arvestatud :D Milline paindlikkus! Paar aastat tagasi pane veel vana kooli inimesene lõdva randmega kahtesid.
      Kehva alluvana ma ikka vaidlesin 5 mintsa, proua ärritus. Ma saan sellest üle muiduhi, aga ikkagi, miks me peame nii, oeh.

      Kustuta
    3. Vabandust kirjavigade pärast, taas toksin telos ja voodis vedeledes.

      Kustuta
  12. Just!
    Mäletan,
    õhtupoolikut,
    kus ema ja tütar,
    olid endast välja minemas,
    matemaatika kodutööd lahendades.

    Proovitud oli mustmiljon kombinatsioone
    kuidas õige vastus saada, proovides...
    Kui mina sekkusin õpetlikult, et
    kuidas ülesandeid lahendada,

    siis purskus siiras viha mulle vastu:
    mida sa targutad, meil on vastust vaja,
    mitte mingit lollakat lahendusmeetodit.

    VastaKustuta