esmaspäev, oktoober 12, 2020

Küsijale vastu hambaid!?

 

Kui ma puutun kokku mõne uue asja või ülesandega, siis alguses üritan ma endale kõik võimalikult selgeks teha. Mis juhtub kui ma teen nii? Aga naa? Oot, miks nüüd niimoodi läks? Kas nõnda võib ka? Mis ma nüüd teen, kui selline asi ette tuleb? Õudselt tüütu, aga alguse asi, varsti on nipid selged ning küsida polegi enam vaja. Aja jooksul olen ma aga aru saanud, et see ei ole absoluutselt see kõige loogilisem ega ainuvõimalik tee uute asjadega kohanemisel, nagu mulle ekslikult tundub. 

Statistiliselt hoopis rohkem levinum on suu kinni hoida, püüda kuidagi ise hakkama saada, mitte kedagi tülitada, paaniliselt rapsida, teha nägu, et kõik on kontrolli all ja loota parimat. Kas see on sellepärast nii, et suurt osa inimesi on küsimise eest suu pihta löödud?

Mul on see teema eriti aktuaalne alati värbamistestide ajal. Ma üritan teha oma kõige sõbralikumat nägu (äkki on asi minus?) ning rääkida, kuidas on täiesti ok küsida, peabki lausa, uus olukord ju, kui vähegi midagigi ette tuleb, siis ära arva, et segad mind, kui küsid jne. Enamik ei küsi, ütlevad, et jah, selge, kõik, arusaadav ja kui ma siis testfaili lahti teen, siis sageli on näha, et tehtud on suisa selliseid asju, mis eeldavad mingitele täiesti asjassepuutumatutele klahvidele klikkimist. Üks töö oli näiteks selline, kus ütleme kahekümnest lehest 19 on ühesuguse ülesehitusega ja 1 hoopis teistsugune, mis peaks ju ometi tekitama küsimuse, et kuidas nüüd sellega käituda, aga ei. Inimesed lihtsalt vajutavad kuhugi, et see arusaamatu leht eest ära läheks. Kas need on samad inimesed, kes netis alati küsimust lugemata "yes" klikivad? 

Kas ma peaks kohe julmalt selgeks tegema, et kelle meelest kõik nii selge on, see võib kohe koju ära minna, selliseid meil vaja pole? See vist ei julgustaks küsimist, eks. Meil kunagi oli üks kena noormees, kes iga katse peale midagi selgitada vastas mesimagusalt: "Mina tunnen kompuuter!" Lülitas arvutil keele kirillitsa peale ja pärast olid kõik väljundfailide formaadid selle tõttu pekkis. Aga noh, andis meile vähemalt ühe siseringinalja, et kui keegi midagi õpetada püüab, siis vastad tähtsalt, kuidas sina kompuuter tunned. 

Aga ju siis on ettevõtteid, kus küsijaid nuhtluseks peetakse. Tule aga tööle ja tea kohe kõike, muidu laseme lahti. Tähtsas Ministeeriumis oli mul näiteks selline "mentorlusprogramm", et "lappa neid kaustu ja vaata, mis see eelmine siin meil tegi". Ma arvasin toona, et ma olen jube loll ja saamatu, aga nüüd mõtlen küll, et päris normaalne selline sisseelamiskoolitus ikka ei ole. Küsida ei tohtinud eriti, sest siis olid loll. Tegelikult ei võinud vist hoopis sellepärast, et siis oleks välja tulnud, et keegi ei tea, millega mingi ametipost tegelema peaks. Tuleb nägu teha, et kõigil on kõriauguni tähtsat tööd ja säilitada status quo.

29 kommentaari:

  1. Huvitav postitus! Küsimine või mitte küsimine sõltub küllaltki palju inimtüübist ja töö iseloomust. Telias oli töö niimoodi korraldatud, et iga protsessi kohta oli juhend. Kui juhendist mingil x põhjusel aru ei saanud või tekkis error (ning errorist üksi jagu ei saanud), siis helistasid vastavale inimesele. Seda tuli kõige rohkem ette uutel töötajatel, vanad olijad said süsteemidest paremini aru. Oletan, et nii on igalpool.

    Minu tähelepanek on, et kui ülesanne on oluline, siis otsitakse ka vastus. Kui tundub, et tegu on ebaolulise detailiga, siis sellele suurt rõhku ei panda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil on töö just hästi detailirohke ja juhenditesse kõike panna ei saa. Alles töökohale kandideerijatele ju kõige läbilugemist kohustuslikuks ka ei tee, siis peaks ikka testijalt küsima ja kui ikka tööle tahad saada, siis peaks arusaamatused ka olulised olema.

      Kustuta
    2. Sul on õigus, et töö erineb oluliselt erinevates firmades ja eri ametipostidel. Ma kirjeldasin esinduse müügikonsultandi (ja tegelt ka telefoni teel nõustava konsultandi) tööd. Mulle see Telias väga meeldis, et kõik oli loogiliselt paika pandud. Ei pidanud ise leiutama jalgratast. Kui on mingi mure, siis mõtled tüüplahenduse peale. Et iga probleemi jaoks on mingi lahenduse algoritm, iseenesest mõista oli korralik koolitus uutele inimestele ja lõpus test, mida läbimata üldse tööle ei saagi. Seal oli ka ikka väga detailiderohke töö (erinevate lepingute (ümber)vormistamine, tehniliste murede lahendamine, lairiba teenused, suunamine, era- ja äriklientide probleemid, igasugused SIM kaardi ja telefoniprobleemid jnejne).

      Kontoris on protsessid muidugi natuke teistmoodi.

      Kustuta
    3. Peast kõike teadma muidugi ei pea :)
      Mu mõte oligi see, et võiks olla mingi sisemine andmebaas, kust saab kiirelt otsida. Juhendite päheõppimine on muidugi mõttetu. See sõltub muidugi sellest, mis tüüpi probleeme töö käigus lahendama peab ja kas neid asju üldse saab juhenditesse panna.

      Kustuta
    4. Meil oleks üldine juhend ilmselt "otsi Googlest!" :)

      Kustuta
    5. Mis valdkonna ettevõte teil ongi? Testijad ja programmeerijad on muidugi meistergoogeldajad ja juhenditest suurt kasu poleks nende töös. Googeldamine on üldse vist top 1 oskus, mida töötajalt oodatakse. :D

      Kustuta
    6. No üldiselt me oleme jah infotehnoloogia valdkond, aga andmetöötlus.

      Kustuta
  2. a) mitteküsimine on mingi inimloomuse värk: mis on kõige levinum teguviis, kui ei kuuldud, mis teine ütles? Ei, mitte: Oi, ma ei kuulnud, ehk kordaksid." Kõige levinum on naeratada, noogutada ja teeselda, et kuulsid.
    b) minul ei teki kunagi küsimusi siis, kui mulle öeldakse: "Küsimusi on?" Mul tekivad küsimused alles siis, kui tegema haklkan - siis ma näen, mis on tähtis, mis ei ole, millega tegeleda, mis on pohh. Algul on kõik mu jaoks ühetähtis-ühe ebatähtis ja ma ei oska midagi küsida, oluline info ja selle puudumine selgub hiljem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. a) jah, no kõik need, enamasti mehed, kes enne lähevad poest minema, kui otsitavat ei leia, aga müüja käest ikka ei küsi.
      b) ma niimoodi isegi ei küsi, selge see, et küsimused saavad tekkida alles töö käigus. Mõni küsib, kui miski arusaamatu on nt mõni sõna tekstis, teine kirjutab tuimalt täiesti arusaamatu sõna ümber ja tal ei teki tunnetki, et see ei ole ju loogiline, sellist sõna ei ole olemas jne.

      Kustuta
  3. Mina kahtlustan, et küsida kardavad inimesed, kes on ebakindlad ja kardavad, et paistavad küsides lollina. Ma saan aru kui sa neljandat korda sama asja üle küsid siis tekkib kerge kahtlus. Iga uue tegevuse või ülesande puhul on mõistlik enne selle kallale asumist varem asjaga tegelenud spetsilt küsida, kas too oskab soovitaad mingeid nippe, mis elu lihtsamaks teevad. Enamus inimesi aitab meeleldi, sest tunneb end tänu sellele targa ja tähtsana.

    Juhenditega on sihuke probleem, et vähemalt meie asutuses on mõttetu kulutada aega nende lugemisele - koostatud "inseneride" poolt, kes pole viitsinud ise kordagi aparaadi ligi minna. Kuidas muidu seletada termoprinteri hooldusjuhendis laiutavat pikka ja põhjalikku tindi pritsimise pea vahetamise instruktsiooni. Sõber googlest on tihtipeale rohkem kasu kui enda hallid ajurakud käed üles tõstavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma enam ei karda loll näida, lohutan end sellega, et KÕIGE lollem ma ikka ei ole ja klienditeenindajad jt on raudselt kordi hullemaid eksemplare kohanud enne mind.
      Täna just saatsin ühte klienditeenindusse 3 kirja umbes sellise sisuga, et "kus ma võiks leida selle faili?" "nevermind, juba leidsin!" "sry, see pole ikka see.." Hiljem avastasin, et viimase kirja olin adresseerinud endale...Juhtub.

      Kustuta
    2. Juhtub ikka, parimatelgi - tore lugu, mida meenutades kohvinurgas naeru kõkutada.

      Kustuta
    3. Ma ise pakun, et küsida ei taha:
      1. kärsitud
      2. pealiskaudsed
      3. need, keda on lapsest saati koolitatud mitte kûsima:"Misasja sa pärid siin kogu aeg?"

      Kustuta
    4. Muidu nõus, kärsituse osas nii ja naa. Mul kärsituna, aga samas perfektsionistina, on kindlasti vaja teada saada, kuidas-miks jne. Ma enne küsin, kui praen pool tundi omas mahlas.

      Kustuta
    5. Kärsitutega juhtub lihtsalt elu jooksul päris palju seda nr 3 olukorda, sest nad ju ei kannata vastust kah ära kuulata.

      Kustuta
  4. Inimesed ei soovi näida rumalad. Kui just päris 18aastane pole, siis tead ju ikka, kuidas käib, et "see naine, mees, vana, noor, paks, kõhn, blond, punapea" (siit valida) ja oli selline ning teistsugune.
    Kui tööpakkumisi lugeda, siis kõigilt eeldatakse vähemalt 2aastast töökogemust, lisaks oma tööülesannete põhilistele ka veel naabermajas tehtavate tööde oskust, kahte võõrkeelt, kolmas võõrkeel soovituslik ja tööle kutsutakse nooruslikku kollektiivi. Ka siis, kui teie ettevõttes see nii ei ole, on inimestel CV-keskuse lugemise kogemus ja sellest on õud peale tulnud. See kõik teeb inimesed üliettevaatlikuks.
    Mis aga puudutab juhendeid, siis neid koostab kvaliteediosakond auditite jaoks ning neil pole reaalse eluga mingit pistmist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ka tõsi, jah - tööle inimesi otsijate soovid on hullud ja "näita end olevat kõiges pädev, siis hädavaevu kõlbad" tavaline.

      Kustuta
    2. Jah, ma sageli vaatan neid kuulutusi ja mõtlen, et mina küll mitte kuhugi tööle ei sobiks (ega tahaks ka neil tingimustel...).
      Meil tegelikult pigem vastupidi, haridusnõuet ei ole pannud, sest sellest palju ei sõltu ja nii kandideerivadki meile nii lõpetamata põhiharidusega kui doktorikraadiga inimesed. Esimestest on mul alati kahju, sest no kui sul on valida, siis sa ju ei võta seda riski, et kaaluda, äkki tema sobiks. Põhinõue on rutiinitaluvus, detailide märkamine ja täpsus, keelevaist. Ometi kandideerib alati hulk neid, kelle cv kubiseb kirjavigadest. Ja neid, kes tahavad suhelda ning organiseerida. Võib-olla peaks just maru kanged nõuded panema, et masskandideerimist vältida?
      "Nooruslik kollektiiv" on kahe otsaga asi, ma kujutan kohe ette pensionieelikuid, sest päris noor ei ole nooruslik, tema ongi noor :) Me ise tahaks pigem vanemaid, kui äsja 18 endale tööle, huvitav kas siis peaks kuulutusse ka panema, et "ettevaatust! keskealiste kollektiiv!" :)

      Kustuta
    3. Ma olen kraadiga inimestelt jälle kuulnud, et töötunõustaja konkreetselt soovitas seda kraadi mõnele töökohale kandideerides varjata. et muidu ei võeta, ütlevad, et ülekvalifitseeritud.

      Kustuta
    4. Tõepoolest juhendite nõudluse tekitavad pigem auditid kui töötajad, ja kuna audiitoritel pole tavaliselt aega detailidesse süveneda, siis osutub oluliseks vorm mitte sisu.

      Kustuta
    5. notsu: ilmselt sedapidi ka jah. Kuigi tavaliselt need kõrgete kraadidega inimesed põhjendavad ette ära, miks nad kandideerivad oma alalt erinevasse kohta. Tööandjana on ilmselt kahtlus, et ega selline inimene kaua kohal ei püsi, leiab parema ja minul see mõte ka, et "raiskab oma annet!"

      Kustuta
    6. "Kuigi tavaliselt need kõrgete kraadidega inimesed põhjendavad ette ära, miks nad kandideerivad oma alalt erinevasse kohta." - seda saab teha siis, kui juba pikemalt suheldakse, aga tööotsimisportaalide CVdesse kraadi panna ei soovitata.

      Kustuta
    7. Ma olen näinud seda põhjendust CV kaaskirjas, seda saab vähemalt selles portaalis, mida meie kasutame, kohe lisada.

      Kustuta
  5. "tööle inimesi otsijate soovid on hullud" - mis te seletate, ei ole.

    Ma just tulen tööintervjuult, õigemini isegi ei tule, vaid istun endiselt samas koosolekuruumis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Igakülgselt kvalifitseeritud Kaur, kes pealegi on MEES, võeti kohe tööle?
      Jaaah, kade ... =)
      Aga mul on selja taga nii pikk "mitte keegi mind ei taha, käi kõrvade peal või mitte", et mind ümber ei veena. 

      Kustuta
    2. Äkki on kõik jälle tagurpidi või töö otsijatel on mingid imelikud soovid.
      Kui tööandja tahab endale võimalikult põnevat töötajat, siis ta ei pea valima, vaid võtab ühe.:)

      Kustuta
    3. Mu meelest Kaurist ei saa isegi aru, kummal pool lauda ta töövestlusel istus - tööandja või kandidaadina? :)

      Kustuta
    4. See esimene ikka. (Või no umbes nii.)

      Kustuta
  6. Mina istun teiselpooljõge,
    kui keegi veel arupolesaanud.
    Ma vaatan seda olemisvõitlust,

    aga Discover'il on printsiibid:
    sa ei sekku kui lõvid antiloobi...
    Blogi on džungel ja reeglid samad

    Niisugune see Marca jpt. ohustatud liikide
    jälgimine tänapäeva tingimustes ongi, vajalik.
    Probleem on selles, et neile ei pääse lihtsalt ligi.

    Las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti...

    VastaKustuta