Tõnu Õnnepalu. Pimeduse tunnil

Kinkisin sõbrannale raamatu, lugesin enne ikka uudishimust ise läbi ka, võimalikult vähe lehti painutades, ja avastasin, et see kink lisandub jälle minu kui Imelike Kinkide Kuninganna kontole. Sünnipäevaks ma seda raamatut lihtsalt ei soovita kinkida, väljaarvatud ehk juhul, kui just ei soovita kingisaajale tema paratamatut vananemist ja surma liginemist nina alla hõõruda, mina ei soovinud. Kinki üle andes ma hoiatasin ka - seega tasub kingitavad teosed enne ise läbi lugeda. Mul on ka olnud juhtum, kus kinkija ilmub hiljem punaseplekilise näoga ja kogeleb, et "ära sa arva, et ma mingi pervert olen, et sellise raamatu kinkisin", sest tõesti, kaane järgi on raamatut paraku raske hinnata. 

Tõnu Õnnepalu "Pimeduse tunnil" on ilus läikivpunane kaas. Pealkiri võiks kõhklusi tekitada, aga ju ma libisesin sellest üle. Ma ei taha aga üldse öelda, et see raamat halb oleks, oh ei - väga hea raamat ja väga ilusad luuletused, lihtsalt mitte igaks elujuhtumiks. Kuna mina traditsioonilisi arvustusi kirjutada ei oska, siis seekord piirdungi meta-arvustusega, lugege parem Laura Porovart'i arvamust! Kirsiks selle arvustuse juures on minu jaoks viimane joonealune märkus, kus autor ütleb: 

"Suuremas osas Õnnepalu mõtetest, mis mulle on kõige rohkem korda läinud, näeb bioloogi vaatevinklit: need on elutruud, iseenesestmõistetavad ja faktilised tõdemused, justkui ilma peidetud tähenduseta fundamentaaltõed. Õnnepalu ei kirjuta mitte "ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe", vaid hoopis "me ei näe sisaliku jälgi ja see on okei ja ühel päeval sured niikuinii, ükspuha sellest sisalikust". 

Ma kirjutan sellele kahe käega alla! See lause sisaliku teest, mis jälje jätab, on mulle alati täieliku mõttetusena tundunud ja ma ei saanud kunagi aru, kuidas nii paljud teised selle peale mõtlikult pead noogutasid. Mina ei saanud sellest üldse aru. Bioloogi vaatevinkel on mullegi hoopis lähedasem kui metafüüsiku oma. "Kui ainult käega katsuda saaks!" nagu laulis Singer Vinger. (Aga ma ei saanud, sest humanitaar bioloogiasse oodatud ei olnud, kolm ülejäänud reaalainet seisid risti tee peal ees...). Bioloogias on minu jaoks rohkem ilu ja lohutust kui võimalikus üleloomulikus.

Minu lemmikriimid sellest luulekogust on aga sellised:

Uks

/.../

Ei kaaslast sellel teele ole vaja,

kes usub, et on näinud armastust

Ma olen julgelt jätnud selja taha.

Mis viga julge olla, kui ei tea

ja kui on tasku põhjas veidi raha - 

sa märkamatult teedki selle vea,

et astud rõõmsalt sügisesse välja - 

on äkki pime, kobad ühte ust,

see avaneb ja seal ei ole nalja:

näed kolde ääres oma armastust.

****************************************************

Mis asi on see, mis ma ükskord peaksin,

kui koidab pimeduse viimne tund.