Tõde on valus ja tabab ootamatult

Teile kirjutab emotsionaalne vrakk!

Juhtus nii: lähen mina vetsu ja vanast harjumusest vaatan ikka poti taha ka. Ja seal ta on! Kükitab võika võrgu sees! Ääääk! Ma tean, oleks pidanud tolmu võtma, aga külalised (kontrollitud grupp inimesi, paar, üks suisa vaktsineeritud, rahu) tulevad alles pühapäeval ja selleks ajaks on ju tolm ammu tagasi, pole mõtet. Mees loivab kohale, ärritunud, ei leia ämblikku, lõpuks vist leiab, laseb midagi veega alla. Teine vaatus: vetsu läheb Mini, kahe sekundi pärast on hüppega ja halisedes tagasi, ämblik vetsu põrandal! Ju siis mees ikka ei saanud õiget venda kätte. Läheb tolmuimejaga. Ma ei julge iitsatada, et tolmukotist ronib see elajas ju uuesti välja. Tolmuimeja on hetkel mu selja taga, piilun sinna mingi aja tagant. Mees on vihane ja käratab, et olen lapsele ka foobia edasi andnud ja võiksin ükskord ometi täiskasvanuks saada! Selle juurde tuleme kohe tagasi, enne vaja kolmas vaatus ette kanda - jälle mina vetsu, rahulikul südamel, aga kuna "usalda ja kontrolli", siis harjumuspärane pilk laelambile ja WTF! seal kupli sees istub poole suurem kui see esimene vend oligi! Hakkan ulguma, et siin majas mina enam päevagi elada ei taha! Kindel seletus ka sellele, miks kass õhtu otsa lõugas - ta tajus nende elajate invasiooni! Kuidas saab üks inimene nii elada?! 

Aga tagasi selle täiskasvanuks saamise soovituse juurde. Järsku tabas mind selge ja valus mõistmine - ole oma soovidega ettevaatlik, kui mina täiskasvanuks saan, milleks mul siis sind üldse vaja on? Ütlesin naljana, mõtlesin tõsiselt. Minu definitsiooni täiskasvanu saab endaga ideaalselt ise hakkama, ta ei vaja kedagi enda kõrvale. Täiskasvanu on tark, osav ja ratsionaalne, talle pole isegi lapsi vaja, ta lõbustab end ise. Täiskasvanu ei vaja kedagi, tal puudub ka vajadus ise vajatud olla. Selline raudne mees või naine. Ok, olgem leebemad, sedavõrd aga ka julmemad - iga inimese jaoks on kusagil keegi, ei pea ju üksteist vajama, lihtsalt on tore koos. Kui ma oleks teistsugune inimene, julge ja vapper täiskasvanu, ilmselt siis ka tubli, mõistlik, edasipüüdlik jne, siis ma valiks enda kõrvale hoopis teistsuguse inimese, kui ma olen valinud praegu. See on paraku tõde. Kui ma ühel päeval hakkaks selleks, kes ma praegu ei ole, vaataks ma ka kõik oma inimsuhted kriitilise pilguga üle, praegused ei rahuldaks mu muutunud vajadusi. 

Hiljuti kommenteeris keegi Katarina von B juures: "Armastus ongi see, et sa teed ennast vabatahtlikult ümber suurest õnnetundest." Minu meelest on selline arvamus kõigi suhtehädade ema. Ta ei armasta, sest ma olen valesti, tuleb muutuda. Ma teen tema tahtmist, siis ta armastab. Ei ole nii! Alati on kusagil keegi, kellele sa meeldid just sellisena (no enam-vähem) nagu sa oledki. Muutuda tasub ainult enda pärast ja kui muutud sina, muutuvad alati ka suhted sinu ümber. Seega, targem on ka mitte soovida, et teine muutuks, kui sa temast just lahti saada ei soovi.